raputas naerdes pead: „Kas sa pole kunagi kanget teed joonud?”
„Ikka olen.”
„Ma mõtlen väga kanget, kohe väga-väga kanget,” jätkas Näpp.
„Tavalist teed olen joonud, natuke kangemat ka.”
Näpp tegi pettunud näo.
„Hea küll, eks ma siis seletan. Vaata, vanglas pannakse teeklaas pooleldi teed täis, vesi aetakse keema ja see seisab seal, kuni tuleb peaaegu läbipaistmatu vedelik.
See on nii kange, et kui seda jood, siis saad kaifi,” rääkispoiss.
„Teest saab siis kaifi?” uuris Rain.
„Nojah.”
„Kui kaifi saab, siis pole see vist tervisele eriti kasulik,” arvas Rain.
„Ja mis siis! Ega see siin sanatoorium ole,” teravmeelitses Näpp.
Rain pidi Näppu uskuma, kuigi jutt tundus veider.
„Ja vaata, kui sul on vanglas teed, siis oled sa tegija vend. Tee on nagu raha. Kui tahad kelleltki midagi saada, siis anna talle teed, selge?” küsis Näpp.
Rain noogutas.
Aga siiski jäi talle segaseks, kust teepakk tema voodisse sai. Vastus tuli kohe.
„Nii et sa oled mulle võlgu, Kivipea,” teatas Näpp ja tõusis lauast.
Rain mõistis nüüd, et tänu Näpule oli ta küll pääsenud koristamisest, kuid end ka võlglaseks teinud. See ei meeldinud talle üldse.
ANTS TUNNEB END SÜÜDI
Ants lebas juba viiendat nädalat haiglas. Tema paremat jalga läbisid poldid, mis luid paigal hoidsid. Lakkamatult tuikav jalg oli toe peale üles tõstetud.
Kui ta end liigutas, lõi ka rinnust valu läbi. Rinna ümber olid arstid tõmmanud sideme, kuigi pealtnäha midagi katki ei olnud. Side oli tugevasti ümber rinna ega lasknud Antsul sügavalt hingata. Ega ta oleks ka sidemeta hästi hingata saanud, sest siis oleks jälle nagu noaga seestpoolt torgatud. Seda valu tekitasid murtud roided. Neid ei saanud kipsi panna, vaid ainult õiges asendis hoida, et need ise aja jooksul kokku kasvaksid.
Ants oli Raini klassivend. Nad elasid küll eri asulates, aga käisid tihti teineteisel külas. Ants oli natuke punkar ja natuke rokkar. Ega ta isegi täpselt teadnud, kumb rohkem. Igatahes kandis ta kõrvarõngast – hõbedast risti –, mis kõndides kõrva otsas kõlkus. Augu oli ta kõrva ise haaknõelaga teinud. Oli natuke valus, kuid Antsu see eihuvitanud.
Ka nüüd voodis lebades ei hoolinud ta valust. See polnud nii suur, et poleks välja kannatanud. Ja kui valu läkski liiga suureks, andis haiglaõde valuvaigistit.
„Mis jalg teeb?” küsis Antsu sõber Oliver.
„Pole häda midagi. Arstid pingutavad üle, täitsa normaalne on,” vastas Ants. „Roided teevad rohkem valu. Naerda ei saa ja köhida ja aevastada on ka vastik, siis torkab valusalt.”
Oliver muigas salakavalalt. „Kaks tomatit läksid üle sõidutee – prtss-prtss!” rääkis ta justkui muuseas totaka anekdoodi ja hakkas ise kõva häälega naerma.
„Hihii…!” püüdis Ants naeru tagasi hoida, aga kuigi hästi see ei õnnestunud. „Ära jama niimoodi! Jube valus on naerda,” pigistas ta läbi hammaste ja kokkusurutud huulte.
„Ehee! Hea küll, ma rohkem ei tee,” lubas Oliver naerdes, kuid ei saanud kiusatusest jagu ja ütles veel kord: „Prtss-prtss!”
Ants hoidis end tahtejõuga tõsisena ja vaatas sõpra etteheitvalt.
„Aitab, rohkem ei tee,” lubas Oliver muiates. „Aga kuidas muidu enesetunne on?”
Ants hingas rahulikult sisse. „Mis siin ikka, vahin niisama, igav.”
„Kaua sa veel haiglas pead olema?”
„Ehk paar nädalakest veel. Nad selle jala pärast muretsevad, et äkki lööb põletiku sisse.”
Oliver kummardus sõbra poole. „Rain pandigi kinni,”ütles ta tõsiseks tõmbudes.
„Täitsa jama!” pahandas Ants. „Ma ju rääkisin miilitsale, et pole vaja teda milleski süüdistada.”
„Sellest pole kasu. Seadus pidi selline olema, et kui keegi saab autojuhi süül viga ja on kauem kui 21 päeva haiglaravil, siis algatatakse süüdlase vastu automaatselt kriminaalasi kehalise vigastuse tekitamise eest,” rääkis Oliver, mida oli kuulnud.
„Siis oleks pidanud siit enne jalga laskma,” vastas Ants vihaselt. „Mida need arstid ka teavad, ei ole mul midagi nii hullu viga, et poleks võinud kodus lamada.”
Ants tundis end Raini vanglasse sattumises süüdi. Õnnetus võinuks juhtuda ka siis, kui roolis oleks olnud Ants. Oli olnud ainult rumal juhus, et nii läks. Auto oli märjal teel sügavast august läbi sõitnud, Rainil rooli käest löönud ja kraavi sööstnud. Ants meenutas haiglas lamades tihti, kuidas auto kõigepealt vasaku külje ette viskas, kuidas ta kõrvalistmelt ise roolist kinni haaras ja kuidas auto siis parema külje ette viskas, kraavi poole liikus, kraavipervelt lepavõsa maha niitis ja siis kõrvaltee alt läbi mineva betoontruubi otsa sööstis. Kokkupõrge oli nii tugev, et auto põrkas tagasi. Löögi sai auto parem külg, kus istusid Ants ja Oliver. Poisid olid autost välja lennanud, sest turvavööd olid lahti. Ju vastu ust põrgates olidki Antsu põlv ja ribid viga saanud. Rainil oli turvavöö kinni ja temaga ei juhtunud midagi. Ka Oliveril polnud peale kriimustuste häda midagi, kuigi oli ühe päeva haiglas veetnud.
„Kui pika karistuse Rain sai?” küsis Ants.
„Kolm kuud,” vastas Oliver tõsiselt.„Jah, oleks võinud hullemini minna, aga jama ikkagi, et minu pärast,” lausus Ants.
„Nojah, eks talle määrati karistus ka sellepärast, et miilitsate jaoks oli tegemist ärandamisega,” jätkas Oliver. „Nad ei arvestanud, et sina olid ema auto ära ajanud, roolis oli ju Rain.”
Ants pidas ka ärandamissüüdistust enda veaks. Ta oli juba avariipaigal pakkunud, et ütleb mentidele, et oli ise autoroolis, kuid Rain keeldus sellest. Tegelikult oli see arusaadav, sest Ants oli õlut joonud ja just sellepärast Rain sõitiski. Tema polnud õlut võtnud ja pakkus end ise juhiks.
„Kui ma oleksin ise roolis olnud, oleksin saanud ainult trahvi,” tõdes Ants kibedalt. „Mind nad poleks saanud vangi panna, sest enda vigastuste pärast mind karistama poleks hakatud. Lubadeta sõitmise ja ärandamise eest poleks nad mulle kindlasti nii karmi karistust määranud.”
„Ah, mis seal enam, ära põe,” lohutas Oliver.
„Kuidas ma siis ei põe – mina võtsin auto, minul polnud lube, mina olin purjus…” jättis Ants lause lõpetamata ja vaatas aknast välja.
„Tead, nii kui välja saad, lähme vanglasse Raini vaatama,” katkestas Oliver vaikuse. „Viime talle mingit nodi ja…”
„Muidugi lähme. Kas või neljakäpukil lähen! Ja ma tean väga hästi, mida talle sinna viia tuleb,” ütles Ants. „Teed tuleb viia.”
Oliver
