Ta sõitis sellepärast nii varakult välja, et minna õige kaugele. Noh, elame, näeme.”
Doktor ei eksinud, temperatuur tõesti langes. Keskpäeval näitas termomeeter ainult 14 miinuskraadi, puhus loodetuul, mis muutis taeva selgeks ja aitas voolul kanda triivivaid jääpanku “Forwardi” teele. Kõik jääpangad siiski ei alistunud ühele ja samale mõjule, sest tihti kohati mõningaid neist, sealjuures väga kõrgeid, mis olid veealusest hoovusest kaasa haaratud ja liikusid vastupidises suunas.
Pole seetõttu raske mõista, et edasipääsemine kujunes üpris vaevaliseks. Kütjad töötasid hetkekski puhkamata. Laeva käiku reguleeriti tekilt kangide abil, sundides laeva silmapilkselt, valveohvitseri korraldusele vastavalt kas sõitu kiirendama, aeglustama või võtma tagasikäik. Kord tuli kiirustada, et lipsata läbi mõnest pilust jääväljas, kord tormata võidu mõne jäämäega, mis ähvardas sulgeda ainsa väljapääsu, kord jälle sundis mõni ootamatult ümberpöördunud jääkamakas priki kiiresti taganema, et pääseda purunemisest. Kõik see põhjahoovusest kohalekantud, pankadeks kuhjunud ja siia-sinna paisatud jää kogunes kitsasse läbipääsu ja võis uue külmalaine puhul moodustada “Forwardile” ületamatu tõkke.
Siinseil rannikualadel leidus arvutul hulgal linde. Kõrvulukustava kisaga lendlesid sinna-tänna albatrossid ja kajakad. Palju suurepäiseid, lühikese kaela ja lameda nokaga tormilinde sirutas mängeldes ja tuulest piitsutatud lumeiile trotsides oma pikki tiibu. See reibas linnupere andis maastikule pisut elu.
Vool kandis oma turjal rohkesti triivivaid puutükke, mis kolinal üksteise vastu põrkasid. Vahetevahel lähenes laevale mõni hiiglasuure paksu peaga kašelott, ent nende püüdmine ei tulnud kõne allagi, kuigi Simpsonil, harpuunijal, selleks tahtmist leidus. Õhtu eel nähti ka mitmeid hülgeid, kes ujusid jääpankade vahel, nina veest väljas.
22. aprillil langes temperatuur veelgi. “Forward” lisas auru, et jõuda vabamatesse vetesse. Tuul oli jäänud lõplikult loodesse pidama, mistõttu purjed tuli maha võtta.
Pühapäeval oli madrustel vähe tööd. Pärast jumalateenistust, mille pidas Shandon, asus meeskond püüdma jäätormilinde, saades rikkaliku saagi. Doktor Clawbonny meetodi järgi küpsetatult olid linnud ohvitseride ja meeskonna laual maitsvaks lisatoiduks.
Kell kolm pärastlõunal jõuti Kin de Saeli kohale kirdes ja Sukkertoppeni mäe kohale kagus. Merel valitses tugev lainetus; aegajalt langes hallist taevast ootamatult alla tihe udu. Keskpäeval saadi siiski täpseid vaatlusi teha. Laev asus laiusel 65° 20´ ja pikkusel 54° 22´. Tuli sõita veel kahe kraadi võrra edasi, et jõuda vabamal merel parematesse sõidutingimustesse.
Kolm järgmist päeva, 24., 25. ja 26. aprill, möödusid pideva jääga võitlemise tähe all. Manööverdamine kujunes äärmiselt raskeks, iga hetk tuli kas silmapilkselt vähendada või lisada auru, mis vihinal klappide vahelt välja tormas.
Tiheda udu tõttu andis jäämägede lähenemisest märku ainult veereva lume tume kohin. Laev muutis iga hetk suunda, et mitte põrgata vastu magedast veest tekkinud jäämasse, mis on täiesti läbipaistvad ja kalju kõvadusega. Richard Shandon kasutas juhust, et täiendada oma veevarusid, ja vinnas iga päev pardale mitu tonni sellist jääd.
Doktor ei suutnud kuidagi harjuda siinseile aladele iseloomuliku valguskiirte murdumisest tekkiva optilise illusiooniga. Kümme või kaksteist miili prikist eemal asuv jäämägi tundus talle väikese väga kaugel helendava kuhikuna. Ta püüdis harjutada oma silmi tolle kummalise nähtusega, et hiljem mitte enam eksida.
Kas laeva vedamisest köite abil mööda jäävälja või ohtlike jääkamakate eemalelükkamisest pootshaakidega, ent meeskond oli lõpuks surmani väsinud. Reedel, 27. aprillil asus “Forward” kõigele vaatamata ikka veel polaarjoone raskesti ületataval piiril.
VIII PEATÜKK
MEESKONNA ETTEPANEK
Osavalt jäämägede vahel edasi liikudes õnnestus “Forwardil” siiski jõuda mõne minuti võrra põhja poole. Ent kaua ei saa vaenlast enam vältida, vaid tuleb asuda rünnakule, sest mitme miili pikkused jääväljad üha lähenesid. Kuna liikuva jää survejõud on sageli üle kümne miljoni tonni, pidi nende haardesse jäämist hoolikalt vältima. Laeval seati üles jääsaed, et neid vajaduse korral silmapilkselt kasutada.
Osa meeskonnast suhtus raskesse töösse filosoofilise rahuga, ent osa nurises ja täitis käsklusi vastumeelselt.
Instrumente paigale seades ajasid Garry, Bolton, Pen ja Gripper juttu, olles igaüks eri seisukohal.
“Pagana pihta,” sõnas Bolton reipalt, “mulle millegipärast meenub kena trahterike Water Streetil, kuhu oleks nii hea klaasikese džinni ja pudeli porteriga ankrusse heita. Kas sinule ei viirastu see, Gripper?”
“Tõtt-öelda mitte,” vastas Gripper, kes enamasti alati oli halvas tujus, “usu, mulle see ei viirastu.”
“See on ju ainult niisama jutt, Gripper… teadagi pole neis lumelinnades, mida härra Clawbonny imetleb, lõhnagi kõrtsist, kus tubli meremees saaks pindise8 või kahe poolepindise konjakiga kõri loputada.”
“Selles võid sa, Bolton, küll üsna kindel olla. Võiksid veel lisada, et siin pole üldse end millegagi kosutada. No on ka idee jätta Põhjamerd sõitvad inimesed alkoholita!”
“Kas oled juba unustanud, Gripper, mida doktor sulle ütles?” küsis Garry. “Kui tahad vältida skorbuuti, jääda hea tervise juurde ja sõita kaugele, siis ei tohi tarvitada mingeid vägijooke.”
“Ma ei tahagi sõita kaugele, Garry, minu arvates on isegi hästi, et siia jõudsime. Milleks tungida sinna, kuhu vanakurat ise meid lasta ei taha!?”
“Ega ei tungigi!” hüüdis Pen. “Kui vaid mõelda, et ma peaaegu enam ei mäleta džinni maitset!”
“Ära unusta doktori sõnu!” lausus Bolton.
“Kah mul asi,” sõnas Pen oma jämeda brutaalse häälega. “Paljugi mis doktor ütleb. Kes teab, äkki nad tervise säästmise ettekäändel hoiavad ainult alkoholi kokku?”
“Võib-olla sel pagana Penil on õigus?” tähendas Gripper.
“Mine nüüd!” lausus Bolton. “Selleks on Peni nina liiga punane. Kahju ta igatahes ei kannataks, kui ta niisuguse režiimi all sõites oma nina värvusest pisut kaotaks.”
“Mis sul minu ninaga asja?” käratas Pen, kelle hella kohta oli riivatud. “Minu nina sinu nõuandeid ei vaja, tema sinu käest neid ei küsi; vaata parem, kuidas sa oma ninaga toime tuled!”
“Olgu, Pen, ära vihasta. Kust ma teadsin, et su nina on nii tundlik. Äh, eks mina armasta samuti kui iga teinegi klaasikest viskit, eriti niisuguse ilmaga. Aga kui temast on rohkem kahju kui kasu, ajan meelsasti ka ilma läbi.”
“Sina ajad ilma läbi,” sõnas kütja Waren, kes samuti vestlusest osa võttis, “aga igaüks võib-olla ei aja!”
“Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Garry Warenile teraselt otsa vaadates.
“Tahan sellega öelda, et pardal leidub joodavat mine tea mis otstarbeks. Ma mõtlen, ahtris temast vist ära ei öelda.”
“Kust sa seda võtad?” küsis Garry.
Waren ei
Pint – kunagine vedelikumõõt, 0,931 liitrit.
