palun, mida teie oletate?”
“Kõike, ainult mitte seda. Oletan näiteks, et sel kaptenil või mõnel tema meestest õnnestus pimeduse või udu või pagan teab mille katte all pardale lipsata; kaldast me kaugel ei ole, eskimotel leidub kajakke9, mis liiguvad jääpankade vahel täiesti märkamatult. Keegi võis tulla laevale ja tuua kirja… udu oli küllalt tihe, et seda soodustada…”
“Ja takistada prikki nägemast,” lisas doktor. “Kui meie juba ei näinud, et prikile tuli kontvõõras, kuidas siis tema selles udus suutis priki üles leida?”
“Täiesti õige,” lausus Johnson.
“Niisiis mina jään oma oletuse juurde,” sõnas doktor. “Mida teie arvate, Shandon?”
“Kõike, mida soovite,” vastas Shandon tuliselt, “ainult mitte seda, et see mees oleks minu laeva pardal.”
“Võib-olla on meeskonna hulgas mõni tema inimestest, kellele ta andis vastavad instruktsioonid?” oletas Wall
“Võib-olla,” nõustus doktor.
“Aga kes?” küsis Shandon. “Kinnitan teile, tunnen kõiki oma mehi, ja juba pikemat aega.”
“Igatahes kui see kapten ilmub, olgu ta siis inimene või kurat, me võtame ta vastu,” lausus Johnson. “Aga tema kirjas seisab veel üks juhis, õigemini veel üks korraldus.”
“Missugune?” küsis Shandon.
“Nimelt see, et meil tuleb sõita mitte ainult Melville’i lahe poole, vaid ka Smithi väina.”
“Teil on õigus,” lausus doktor.
“Smithi väina,” kordas Richard Shandon masinlikult.
“Sellest ilmneb,” jätkas Johnson, “et “Forwardi” ülesandeks pole uurida loodepoolset läbikäiku, sest ainus sissepääs sinna, Lancasteri väin, jääb meist vasakule. Näete, millest järeldub, et meil seisab ees vaevarikas retk tundmatutele meredele.”
“Jaa, Smithi väina…” sõnas Shandon, “1853. aastal sõitis seda teed ameeriklane Kane, ja milliste raskuste hinnaga! Kaua aega arvati, et ta hukkus neil õudsetel laiustel. Aga noh, kui on tarvis sinna minna, siis lähme! Ent kui kaugele? Kas pooluseni välja?”
“Ja miks ka mitte?” hüüatas doktor.
Paljas mõte sellisele meeletule katsele pani pootsmani õlgu kehitama.
“Kui nüüd kapteni juurde tagasi tulla,” sõnas James Wall, “siis juhul kui ta tõesti on olemas, võib ta meid Gröönimaa rannikul oodata ainult kas Diskol või Upernivikil; paari päeva pärast me seega teame, mida asjast arvata.”
“Aga kas te kirjast meeskonnale ei teata?” küsis doktor Shandonilt.
“Vabandust, komandör,” sõnas Johnson, “mina seda ei teeks.”
“Miks mitte?” küsis Shandon.
“Sest et kõik see ebatavaline, see fantastiline võtab meestelt julguse. Nad on juba niigi üpris rahutud meie kummalise ekspeditsiooni saatuse pärast. Kui nüüd lisandub veel midagi üleloomulikku, siis võivad sellel olla halvad tagajärjed, kriitilisel momendil me võib-olla enam ei saa meestega arvestada. Kuidas teie arvate, komandör?”
“Ja teie, doktor, milline on teie arvamus?” küsis Shandon.
“Minu meelest,” vastas doktor, “mõtleb härra Johnson väga õigesti.”
“Ja teie, James, missugune on teie seisukoht?”
“Paremat nõu mul anda ei ole,” vastas Wall, “seepärast ühinen nende härrade arvamusega.”
Jäänud hetkeks mõttesse, luges Shandon kirja uuesti tähelepanelikult läbi.
“Mu härrad,” sõnas ta, “teie ettepanek on kahtlemata hea, kuid ma ei saa seda vastu võtta.”
“Miks mitte, Shandon?” küsis doktor.
“Sellepärast, et kirjas antud instruktsioonid on täpsed. Mul kästakse meeskonnale edasi anda kapteni tänu; ma olen siiani pimesi täitnud kõiki tema käske, ükskõik mil viisil ma nad sain, ja ma ei või…”
“Aga…” jätkas Johnson, kes väga kartis, kuidas selline teade madrustele mõjub.
“Kallis Johnson,” sõnas Shandon, “ma mõistan täiesti, miks te järele ei taha anda, teie põhjendused on veenvad, aga lugege:
“… ning palub Teid oma tänu meeskonnale edasi anda.”“
“Tehke siis seda,” sõnas Johnson, kes muide rangelt distsipliinist kinni pidas. “Kas meeskond tuleb tekile kutsuda?”
“Kutsuge,” vastas Shandon.
Uudis kapteni kirjast levis välgukiirusel. Madrused rivistusid otsekohe tekile ja komandör luges neile müstilise kirja valju häälega ette.
Järgnes sünge vaikus. Meeskond läks laiali, tehes tuhandeid oletusi. Cliftonil jätkus nüüd rikkalikult ainest oma haiglase kujutlusvõime eksirännakuiks. Omistades koerast kaptenile kogu sündmuses suurt osatähtsust, ei jätnud ta teda tervitamata, kui nad tekil juhtumisi kohtusid.
“Kas ma ei rääkinud,” kordas ta madrustele, “et see loom oskab kirjutada?”
Sellele märkusele ei vastanud keegi; isegi puusepp Bellil oleks raske olnud vastust leida.
Ent igaühel oli selge, et kuigi kaptenit ennast kohal ei ole, valvab tema vari või mõte kõige järele. Targemad hoidusid nüüdsest peale omavahel oletusi tegemast.
1. mai keskpäeval asuti vaatlusandmete põhjal laiusel 68° ja pikkusel 56° 32´. Temperatuur oli tõusnud, termomeeter näitas kakskümmend viis kraadi üle nulli (–4 °C).
Doktor lõbustas end valge emakaru ja kahe karupoja silmitsemisega, kes kemplesid piki kallast kulgeva jäävälja serval. Ta püüdis neile isegi Walli ja Simpsoni kaasabil lootsikuga jahti pidada, ent karu polnud sugugi sõjakas meeleolus, ta viis oma järglased kiiresti ära ja doktor oli sunnitud jahist loobuma.
Soodsa tuulega sõideti öösel ümber Chidley neeme, ja peagi kerkisid horisondil Disko kõrged mäed; Godhavn, Taani kuberneri asukoht, jäi paremale. Shandon ei pidanud vajalikuks peatuda ja möödus varsti eskimote piroogidest10, mis püüdsid laevani jõuda.
Disko saare teiseks nimeks on Vaala saar. Sealt kirjutas söör John Franklin 12. juulil 1845. aastal admiraliteedile viimast korda ning sealt möödus ka 27. augustil 1859. aastal kapten Mac-Clintock, pöördudes oma retkelt tagasi ja tuues küllalt selgeid tõendeid Franklini ekspeditsiooni hukkumisest.
Nende sündmuste kokkulangemine ei jäänud doktoril tähele panemata; see kurb teeosa oli rikas mälestuste poolest. Ent peagi kadusid Disko mäenõlvad ta silmist.
Ranniku läheduses leidus rohkesti jäämägesid, mida isegi kõige tugevam sula lahti ei kanguta. Nende harjade pikal real oli äärmiselt omapärane kuju.
Järgmisel
kajak – eskimote kerge süst.
piroog – puutüvest õõnestatud paat.
