ninaavast õhku ja vett.
Ööl vastu 4. maid nägi doktor esmakordselt, kuidas särav päikeseketas puudutab horisondijoont, vajumata selle taha. Alates 31. jaanuarist oli päikese orbiit muutunud iga päevaga pikemaks ja nüüd valitses pidev päev.
Harjumatut vaatlejat päevavalguse püsimine hämmastab ja isegi väsitab. Lausa uskumatu, kuivõrd vajalik on öine pimedus silmadele. Doktor tundis kibedat valu, harjutades oma silmi pideva valgusega, millele jääväljadel peegelduvad päikesekiired lisasid veelgi teravust.
5. mail ületas “Forward” seitsmekümne teise paralleeli. Kaks kuud hiljem oleks ta kohanud kõrgetel laiustel kalastavaid vaalapüügilaevu, kuid praegu polnud väin veel piisavalt jäävaba, et laevad oleksid pääsenud Baffini lahte.
Järgmisel päeval jõudis prikk pärast Naiste saarest möödumist Uperniviki, Taani valduste kõige põhjapoolsema asula juurde.
X PEATÜKK
OHTLIK SÕIT
Shandon, doktor Clawbonny, Johnson, Foker ja kokk Strong istusid vaalapüügipaati ja sõitsid kaldale.
Kuberner, ta naine ja viis last, kõik rahvuselt eskimod, tulid külalistele viisakalt vastu. Doktor kui filoloog tundis pisut taani keelt, millest piisas ülisõbralike suhete loomiseks. Pealegi oskas ka Foker, kes täitis ekspeditsioonil niihästi tõlgi kui lootsi kohuseid, umbes paarikümmend taanikeelset sõna, ning paarikümne sõnaga võib palju ära teha, kui ei olda uhke.
Kuberner oli sündinud Disko saarel ja polnud oma kodumaalt kunagi lahkunud. Ta tutvustas külalistele linna, mis koosnes kolmest puumajast tema enda ning luteriusu pastori jaoks, koolist ja kauplustest, mis varustavad merehädalisi proviandiga. Ülejäänud linn koosnes lumeonnidest, kuhu eskimod roomavad sisse ainsa avause kaudu.
Suur osa elanikest tuli “Forwardile” vastu, mitmed neist sõitsid lahe keskele oma viisteist jalga pikas ja kõige enam kaks jalga laias kajakis.
Doktor teadis, et nimetus “eskimo” tähendab “tooreste kalade sööja”, kuid ta teadis ka, et sellesse nimetusse suhtutakse siin kui sõimusõnasse; seetõttu toimis ta õigesti, kutsudes elanikke gröönlasteks.
Nende õlise hülgenahkse rõivastuse, nende samast materjalist saabaste, kõige selle rasvase ja määrdunu järgi, mis ei võimaldanud eraldada mehi naistest, oli kerge mõista, millist toitu need inimesed tarvitasid; lisaks oli osa neist pidalitõvest puretud, mis neid aga oluliselt ei häirinud.
Luteriusu pastor ja ta abikaasa, kellega doktor kavatses põhjalikumalt vestelda, viibisid ringreisil Prövenis, Upernivikist lõuna pool, ja doktor oli sunnitud vestlema ainult kuberneriga. See linnaisa ei paistnud olevat eriti haritud: kui tal olnuks veel vähem teadmisi, siis oleks teda võinud võrrelda eesliga, ja kui tal olnuks pisut rohkem teadmisi, oleks ta osanud lugeda.
Doktor küsitles teda siiski kaubanduse ja eskimote harjumuste ning tavade üle ja sai žestide abil teada, et hülged maksavad Kopenhaageni turul nelikümmend naela, et karunaha hinnaks on nelikümmend Taani taalrit, sinirebase hinnaks neli taalrit ja polaarrebase hinnaks kaks või kolm taalrit.
Doktor soovis ka oma teadmiste täiendamise eesmärgil külastada eskimo hütti – lihtsalt uskumatu, milleks on võimeline teadlane, kes aina tahab uurida –, õnneks olid aga onnide avaused niivõrd väikesed, et innukas teadusejünger ei pääsenud sisse. See tuli talle ainult kasuks, sest raske on leida midagi eemaletõukavamat kui gröönlase hurtsiku sisustus: hunnik esemeid ja elusolendeid, hülgeliha ja inimesi, mädanevaid kalu ja määrdunud rõivaid; kõlbmatu õhu uuendamiseks ei leidu seal ainsatki avaust, hüti tipus on ainult väike auk, mille kaudu pääseb küll välja suits, ent mitte paha lehk.
Foker jutustas doktorile neist üksikasjust, kuid väärikas teadlane ei siunanud seetõttu vähem oma korpulentsust. Ta oleks tahtnud oma ninaga neid iselaadseid lõhnu tunda.
“Olen kindel,” sõnas ta, “et aja jooksul võib seal kohaneda.”
Need kaks sõna “aja jooksul” iseloomustavad tublit Clawbonnyt täielikult.
Sellal kui doktor tegeles etnograafiliste uuringutega, hankis Shandon instruktsioonide kohaselt liiklusvahendeid jääl sõitmiseks. Ta oli sunnitud maksma kelgu ja kuue koera eest neli naela, ja isegi selle hinna eest ei loovutanud eskimod neid meelsasti.
Shandon oleks tahtnud palgata laevale ka osava koertejuhi Hans Christiani, kes võttis osa kapten MacClintocki ekspeditsioonist, kuid Hans oli parajasti Gröönimaa lõunaosas.
Seejärel kerkis päevakorrale tähtis küsimus: kas Upernivikis ootab mõni eurooplane “Forwardi” läbisõitu? Või kas kuberner teab mõnest siinseil rannikualadel viibivast välismaalasest, tõenäoliselt inglasest? Millal tal viimati oli sidemeid kas vaalapüügilaevade või mõne muu laevaga?
Neile küsimustele vastas kuberner, et enam kui kümme kuud ei ole selles rannikuosas tulnud maale ükski võõras.
Shandon küsis näha viimastel kuudel saabunud vaalapüügilaevade nimekirja, kõik nimed olid talle tundmatud. See ajas lausa meeleheitele.
“Eks ole, doktor, lihtsalt arusaamatu!” sõnas ta oma kaaslasele. “Farveli neemel mitte kedagi! Disko saarel mitte kedagi. Ja Upernivikis samuti mitte kedagi!”
“Kui te ka paari päeva pärast, Melville’i lahes, kordate: “mitte kedagi”, siis tervitan ma teid, kallis Shandon, kui “Forwardi” ainsat kaptenit.”
Õhtu eel jõudis vaalapüügipaat priki juurde tagasi, tuues reisijad koju. Värskeist toiduaineist tõi Strong kaasa mitu tosinat hahamuna, mis on kanamunadest kaks korda suuremad ja roheka värvusega. Seda oli küll vähe, kuid soolalihadieedil olevale meeskonnale olid need suureks vahelduseks.
Järgmisel päeval puhus soodne tuul, ent Shandon ei käskinud teele asuda; ta tahtis oodata veel ühe päeva ja südame rahustuseks jätta igaühele aega “Forwardile” tulemiseks. Ta laskis isegi iga tunni tagant paugutada kuueteisttollist kahurit. Lasud kõmatasid vastu jäämägesid, ent ainsa tulemusena hirmutati lendu tohutul hulgal polaarmerede linde. Öö jooksul tulistati õhku mitu raketti, kuid ei mingit tagajärge.
Tuli teele asuda.
8. mail kell 6 hommikul jättis “Forward”, heisanud marsspurjed, fokkpurje ja suure raapurje, selja taha Uperniviki ja ta vastikud ridvad, mille küljes rippusid piki kallast hüljeste sisikonnad ja hirvede maod.
Puhus kagutuul ja temperatuur tõusis kolmekümne kahe kraadini (0 °C). Päike tungis udust läbi ning jää kahanes pisut ta kiirte toimel.
Kuid peegelduvad päikesekiired mõjusid mitme meeskonnaliikme silmadele väga halvasti. Relvameister Wolsten, Gripper, Clifton ja Bell haigestusid lumepimedusse, silmahaigusse, mis kevaditi väga laialdaselt levib ja mis eskimote juures lõpeb sageli pimedaks jäämisega. Doktor soovitas eriti haigeil, kuid ka teistel kaaslastel kanda näo ees rohelist loori; ta ise oli esimene, kes oma korraldust täitis.
Shandoni poolt Upernivikis ostetud koerad osutusid oma loomult võrdlemisi metsikuiks, kuid nad kohanesid laeval kiiresti. Kapten suhtus oma uutesse sõpradesse võrdlemisi lahkelt, sest ta näis tundvat nende harjumusi.
Clifton oli üks esimesi, kes märkas, et kaptenil on olnud arvatavasti juba varem kokkupuuteid Gröönimaa suguvendadega. Gröönimaa koerad, kes maal olid pidevalt näljas, ajades läbi väga vähese toiduga, hakkasid pardal innukalt jõudu koguma.
9. mail
