rannikule lähemale minna. Kuigi temperatuur tõusis, oli siiski ilmne, et jäämäed kuhjuvad Baffini lahe põhjaossa.
Upernivikist alates oli rannikul teine ilme: horisondi juures kõrgusid hallikal taevalaotusel hiiglaslikud jäämäed. 10. mail jättis “Forward” endast paremale Hingstoni lahe, mis asub seitsmekümne neljandal laiusel. Läänes avanes merre mitmesaja miili pikkuselt Lancasteri väin.
Kuid siis kadus tohutu suur veelagendik avarate väljade taha, kus kerkisid jääst kühmud nagu korrapärased, samast materjalist kristallid. Shandon laskis katelde alla tule teha ja 11. maini sõitis “Forward” looklevais merekitsustes, tähistades oma teekonda merel musta suitsuribaga taevalaotusel.
Ent peagi ilmus uus takistus: läbipääsuteed ummistusid pidevalt liikuvast ajujääst. Priki käila ees näis vesi iga hetk lõppevat. Kui “Forward” peaks jääma jää haardesse, on tal sealt väga raske välja pääseda. Igaüks teadis seda ja igaüks mõtles sellele.
Lisaks avaldusid eesmärgita sõitva, tundmatu sihtsadamaga laeva pardal, mis iga hinna eest püüdis jõuda põhja poole, mõningased kõhklusemärgid; mitmed mehed, kuigi nad olid ohtudega harjunud, unustasid neile lubatud eelised ja kahetsesid, et olid tulnud nii kaugele. Laeval valitses juba ebaterve meeleolu, mida teravdasid veelgi Cliftoni hirmulood ja mõningate eestvedajate, nagu Peni, Gripperi, Wareni ja Wolsteni ässitused.
Meeskonna hingelisi kannatusi suurendas ülejõu käiv töö. 12. mail piiras jää prikki igast küljest ning laev ei pääsenud edasi isegi auru jõul. Jääväljadesse tuli rajada tee. Saagidega töötamine oli äärmiselt vaevaline, sest jääpankade läbimõõt ulatus kuue kuni seitsme jalani. Kahe paralleelse sisselõikega tükeldati jää umbes saja jala ulatuses ning lõikudevaheline osa purustati kirveste ja kangidega. Seejärel lasti ankur auku, mis oli tehtud suure puuriga; töötati vinnaga ning tõmmati laeva käte jõul edasi. Kõige raskem oli purustatud jääd jääkaane alla suruda, et laev liikuma pääseks; seda tehti pootshaakide abil.
Töötamine saagide, trosside, vinna ning pootshaakidega, pidev vastutusrikas, ohtlik töö udus või tihedas lumesajus küllaltki madalas temperatuuris, silmahaigused ja hingelised kannatused – see kõik laostas meeskonda füüsiliselt ja moraalselt.
Kui madrustel on tegemist energilise, julge, enesekindla kapteniga, kes teab, mida ta tahab, kuhu ta sõidab ja mis on ta sõidu eesmärk, hoiab kindlustunne neid kõigest hoolimata tugevaina; nad kuuluvad oma juhiga hingeliselt ühte, ammutades uut jõudu tema jõust ja rahulikku meelt tema rahulikust meelest. Ent priki pardal tajusid kõik, et komandör kõhkleb, et tundmatu sihtsadam ja ekspeditsiooni udune eesmärk muudavad ta ebakindlaks.
Kuigi Shandonil oli raudne iseloom, tulid ta kõhklused tahestahtmata ilmsiks, väljendudes korralduste muutmises, ebatäiuslikult läbiviidud manöövreis, mitteõigeaegseis otsustes, tuhandes pisiasjas, mis ei võinud meeskonnal märkamata jääda.
Pealegi ei olnud Shandon laeva kapten, ning sellest piisas, et hakata tema käsklusi omavahel arutama. Arutelust vastuhakuni on aga ainult üks samm. Rahulolematud madrused võitsid peagi oma kilda ka esimese kütja, kes siiani oli kohusetruult töötanud.
16. mail, kuus päeva pärast jäämägedeni jõudmist, ei olnud “Forward” kahte miiligi edasi sõitnud. Laeva ähvardas oht jääda suve tulekuni jäävangi. Olukord oli väga tõsine.
Kella kaheksa paiku õhtul läksid Shandon, doktor ja madrus Garry lõputuile jääväljadele uurimisretkele. Nad püüdsid prikist mitte kaugele minna, sest neil valgeil lagendikel, mis iga hetk oma ilmet muutsid, oli raske leida teetähiseid. Päikesekiirte murdumine tekitas kummalisi nägemusi, üks üllatus järgnes teisele – kui doktor arvas, et tuleb teha ainult mõni samm, oli tarvis astuda viis või kuus sammu või vastupidi, ning mõlemal juhul järgnes mitte just ohtlik, ent igatahes valus kukkumine kõvadele, klaasikildudena teravaile jäätükkidele.
Shandon ja ta kaaslased otsisid laevale sobivat läbipääsuteed. Kolm miili prikist eemal õnnestus neil lõpuks suure vaevaga ronida jäämäele, mille kõrgus võis olla umbes kolmsada jalga. Sealt ulatus nende pilk tervele inimtühjale jääkõrgendikule, mis sarnanes päratu suure linna varemetega, kus obeliskid olid ümber kukkunud, tornid külili vajunud ja paleed terves ulatuses sisse langenud. Tõeline kaos. Päike sooritas vaevaliselt oma teekonda sakilise horisondi kohal, heites pikki, viltuseid ja külmi kiiri, nagu leiduks tema ja selle troostitu maa vahel halvasti soojust juhtivaid aineid.
Nii kaugele kui silm ulatus, näis meri olevat üleni jääs.
“Kuidas me läbi pääseme?” küsis doktor.
“Ei tea,” vastas Shandon, “aga läbi me pääseme, kas või purustame need mäed püssirohuga. Seda ma juhtuda ei lase, et jää meid järgmise kevadeni kinni hoiaks.”
““Foxiga” see ometi juhtus ja peaaegu siinsamas. Eh, aga meie pääseme läbi, on tarvis ainult pisut optimismi. Küll näete, optimism kaalub üles kõik maailma masinad!”
“Peab tunnistama,” lausus Shandon, “et käesolev aasta ei ole meile eriti soodus.”
“Seda küll, Shandon. Paistab, et Baffini laht on varsti niisuguses olukorras nagu enne 1817. aastat.”
“Kas te arvate, doktor, et see laht on kunagi olnud teistsugune?”
“Jah, kallis Shandon. Aeg-ajalt leiavad siin aset laiaulatuslikud jäälihked, mida teadlased ei oska seletada. Näiteks oli Baffini laht 1817. aastani pidevalt jääpankadega kaetud, kuni vees toimus mingi seletamatu liikumine ja jäämäed paisati ookeani, kusjuures suurem osa neist randus Newfoundlandi lähistel. Sellest ajast saati on Baffini laht enam-vähem jäävaba, kujunedes paljude vaalapüüdjate kohtumispaigaks.”
“Seega muutus tollest ajast peale põhja suunas sõitmine hulga kergemaks?” küsis Shandon.
“Võrratult kergemaks. Kuid juba mõnda aega täheldatakse, et lahte hakkab uuesti kuhjuma jääpanku. Ta ähvardab taas kujuneda ligipääsmatuks meresõitjate uurimisretkedele ja võib-olla üsna pikaks ajaks. Meil on niisiis seda enam põhjust tungida võimalikult kaugele. Ent ometi sarnaneme pisut inimestega, kes rändavad piki tundmatuid koridore, mille uksed lakkamatult nende taga sulguvad.”
“Kas te soovitate meil tagasi pöörduda?” küsis Shandon doktorile teravalt silma vaadates.
“Kus sellega! Ma pole iial osanud astuda ainsatki sammu tagasi, ning kui me ka ei peaks enam kodumaale pääsema, soovitan ma ikkagi edasi minna. Tahaksin ainult lisada, et meil on täpselt teada, millega riskime, kui toimime mõtlematult.”
“Ja teie, Garry, kuidas teie arvate?” küsis Shandon madruse poole pöördudes.
“Mina, komandör, läheksin otse edasi; mõtlen samuti nagu härra Clawbonnygi. Toimige oma heaksarvamise järgi, käsutage, meie täidame teie käske.”
“Kõik ei räägi nagu teie, Garry,” sõnas Shandon, “kõigil ei ole soovi kuuletuda. Mis siis, kui nad keelduvad mulle allumast?”
“Avaldasin ainult oma arvamust, komandör,” lausus Garry külmalt, “sest te küsisite seda minult. Te ei ole kohustatud selle järgi toimima.”
Shandon ei vastanud. Ta silmitses tähelepanelikult horisonti; seejärel laskusid kõik kolm tagasi jääväljale.
XI PEATÜKK
KURADIPÖIAL
Komandöri äraolekul töötasid mehed kõvasti, et säästa
