on sellest kõigest isu otsas,” lausus Pen. “Kui jää kolme päeva pärast ikka veel ei lagune, siis mina panen käed rinnale.”
“Või paned käed rinnale,” sõnas Gripper. “Parem on neid siiski kasutada, aga tagasisõitmiseks. Arvad sa, et kavatseme järgmise aastani siia jääda?”
“Oleks tõega kurb talvitumine,” lausus Plover, “sest laev ei ole ühestki küljest kaitstud.”
“Ja kes ütleb,” sõnas Brunton, “et järgmisel kevadel on meri vabam kui praegu?”
“Järgmine kevad ei tule kõne allagi!” lausus Pen. “Täna on neljapäev. Kui tee pühapäeva hommikuks vaba ei ole, sõidame lõuna poole tagasi!”
“Õige!” sõnas Clifton.
“Nõus?” küsis Pen.
“Nõus,” vastasid ta seltsimehed.
“Tõepoolest,” lausus Waren, “kui peame niimoodi töötama ja laeva käte jõul edasi vedama, siis on juba parem vedada teda tagasi.”
“Eks pühapäeval selgu,” tähendas Wolsten.
“Antagu mulle vaid käsk ja minu katelde all on tuli,” lausus Brunton.
“Eh,” sõnas Clifton, “küll me nad juba varsti ise süütame.”
“Kui mõni ohvitseridest soovib valmistada endale seda lõbu ja talvituda siin, siis palun väga. Jätame ta siia rahumeelega; las ehitab endale lumest onni ja elab selles nagu pesuehtne eskimo.”
“Ei, seda ei ole, Pen,” sõnas Brunton. “Maha ei jäta me kedagi, kas kuulete? Pealegi näib, et kaptenit ei ole raske veenda, tal on juba üpris kartlik ilme, ja kui me talle vaikselt ettepaneku teeme…”
“Võtke arvesse,” sõnas Plover, “Richard Shandon on selgrooga mees ja mõnikord üsna kangekaelne, teda peab väga ettevaatlikult kohtlema.”
“Kui vaid mõelda,” jätkas Bolton igatsevalt ohates, “et kuu aja pärast võiksime juba olla Liverpoolis. Lõunapoolse jääala ületame kiiresti. Juuni algul on Davise väin lahti ja meil tarvitseb ainult triivida Atlandi ookeani.”
“Ja kui me saame komandöri oma nõusse ning tegutseme tema vastutusel, siis ei jää me ilma hüvitustest ning palgast. Ent kui me saabume üksinda, ei või milleski kindel olla,” lausus ettevaatlik Clifton.
“Õigesti öeldud,” sõnas Plover. “See pagana Clifton räägib nagu mõni arveametnik. Katsume nende admiraliteedihärradega mitte tülli minna, nii on kindlam, ja maha jätta ka ei maksa kedagi.”
“Aga kui ohvitserid keelduvad meile järgnemast?” küsis Pen, kes soovis oma seltsimehi äärmuseni viia.
Raske oli vastata niivõrd otsesele küsimusele.
“Eks siis näe, kui paras aeg on käes,” vastas Bolton. “Aitab juba sellestki, kui Richard Shandoni oma nõusse saame; ja minu arvates ei tohiks see raskusi valmistada.”
“Aga ühe jätan ma siiski siia,” lausus Pen kohutavate vandesõnade saatel. “Ta oleks peaaegu mu käe nahka pannud.”
“Õige jah, koera!” lausus Plover.
“Koera neh, temaga ma õiendan varsti arved.”
“Seda enam,” sõnas Clifton oma eelistatud mõtte juurde tagasi tulles, “et see koer on kõigi hädade põhjus.”
“Tema meile õnnetused kaela tõi,” ütles Plover.
“Tema meid jääpankade vahele viis,” sõnas Gripper.
“Tema kogus meie teele rohkem jääd kui sellel aastaajal iial nähtud,” lisas Wolsten.
“Tema tegi mu silmad haigeks,” lausus Brunton.
“Tema jättis meid džinni ja konjakita,” sõnas Pen.
“Tema on kõige kurja juur!” hüüdis kogu seltskond kujutlusvõime üha elavnedes.
“Kõigele lisaks on ta veel kapten,” sõnas Clifton.
“Õnnetusetooja kapten,” hüüdis Pen, kelle viha iga sõnaga põhjusetult suurenes, “sa tahtsid siia tulla ja siia sa ka jääd!”
“Aga kuidas teda kinni võtta?” küsis Plover.
“Ehee, praegu on hea võimalus, komandöri pardal ei ole, leitnant magab oma kajutis, udu on küllalt tihe, et Johnson meid märgata võiks…”
“Aga kus koer on?” küsis Pen.
“Kapten magab söepunkri kõrval,” vastas Clifton. “Kui teist keegi soovib…”
“Mina võtan selle asja enda peale,” lausus Pen vihaga.
“Aga ole ettevaatlik, Pen. Tal on kohutavalt tugevad hambad.”
“Kui ta peaks end liigutama, lõikan ta kõhu lõhki,” sõnas Pen nuga pihku haarates.
Ja ta sööstis vahetekile. Waren järgnes talle, soovides teda tema ettevõtmises aidata.
Peagi tulid nad tagasi, kandes kätel koera, kelle koon ja käpad olid tugevasti kinni seotud. Nad olid looma magamise pealt kinni võtnud, ning õnnetul koeral ei läinud korda nende käest põgeneda.
“Elagu Pen!” hüüdis Plover.
“Ja mis sa temaga nüüd peale hakkad?” küsis Clifton.
“Uputan ta ära; vaatame, kas tuleb veel tagasi…” sõnas Pen võika rahuloleva irvitusega.
Kakssada jalga laevast eemal oli hülgeauk, ringikujuline avaus, mille see kahepaikne uuristab hammaste abil, töötades alati suunaga seestpoolt väljapoole. Selle augu kaudu tuleb hüljes jääle hingama, kuid ta peab sealjuures hoolt kandma, et augu pealispind ei jäätuks, sest ta lõualuude ehitus ei võimalda tal väljastpoolt sissepoole auku uuristada ja hädaohu korral ei saaks ta siis vaenlase eest põgeneda.
Selle augu juurde suundusidki Pen ja Waren ning paiskasid koera halastamatult merre, hoolimata selle tugevast vastupanust. Augu kohale lükatud suur jäätükk sulges igasuguse tagasitee ja loom oli müüritud märga vanglasse.
“Head teed, Kapten!” hüüdis brutaalne madrus.
Mõni minut hiljem olid Pen ja Waren pardal tagasi. Johnson polnud kogu toimingust midagi märganud. Udu laeva ümber muutus üha tihedamaks ja algas tugev lumesadu.
Tunni aja pärast jõudsid Richard Shandon, doktor ja Garry “Forwardile” tagasi.
Shandon oli märganud kirdes vaba läbipääsu ja ta otsustas seda kasutada. Ta tegi vastavad korraldused; meeskond täitis need küllaldase agarusega. Mehed tahtsid küll Shandonile mõista anda, et edasi tungida on võimatu, kuid kolm päeva võisid nad veel sõna kuulata.
Osa ööd ja terve järgmise päeva töötasid saed ja laeva veeti innukalt edasi; “Forward” liikus umbes kahe miili võrra põhja poole. Kaheksateistkümnendal paistis maa – viis või kuus kaabeltaud neist eemal kõrgus kummaline mäetipp, millele ta ebatavalise kuju
