oleksid nad lihtsalt naerma pahvatanud. Naera kas või lõhki – saja seitsmekümne tonnise priki kapteniks on koer! Kuid tõesõna, “Forward” oli nii eriskummaline laev, et enne naermahakkamist või vastuvaidlemist tuli pisut järele mõelda. Isegi pootsman Cornhill ei naernud.
“Ja Johnson ise näitas sulle seda uut sorti kaptenit, seda koera?” küsis Cornhill noore madruse poole pöördudes. “Ja sina tõepoolest nägid teda? …”
“Nägin, nagu näen praegu teid, lubage lahkesti.”
“Noh, mis te asjast arvate?” küsisid madrused pootsmanilt.
“Midagi ma ei arva,” vastas Cornhill järsult, “midagi ma ei arva, vahest ainult seda, et “Forward” kuulub saatanale endale või mõnele hullule, kelle koht oleks vaimuhaiglas.”
Madrused silmitsesid vaikides “Forwardit”, kus väljasõidu ettevalmistused hakkasid lõpule jõudma. Nende hulgas ei leidunud ainsatki meest, kes oleks väitnud, et pootsman Johnson võis noort meremeest lihtsalt narrida.
Kuuldus koerast oli juba terves linnas levinud ja peaaegu iga uudishimulik püüdis silmata seda koerast kaptenit, keda peeti mingiks imetaoliste võimetega loomaks.
“Forward” köitis muide juba mitmendat kuud linnaelanike tähelepanu. Tema pisut ebatavaline konstruktsioon, saladuskate, mis teda ümbritses, asjaolu, et tema kapten eelistas jääda tundmatuks, viis, kuidas Richard Shandonit paluti laeva varustamist juhtida, meeskonna valik, tundmatu sihtsadam, mille suhtes ainult üksikud oskasid teha oletusi – kõik see oli enam kui salapärane.
Mõtleja, unistaja, filosoofi jaoks ei leidu midagi köitvamat kui laeva teeleminek. Kujutlusvõime jälgib laeva meeleldi tema võitluses lainetega, lahingutes tuultega, seiklusrikkal teekonnal, mis ei lõpe iga kord just sadamas. Niipea kui juhtub midagi ebaharilikku, paistab laev kohe saladuskattesse mähituna, ning seda isegi neile, kes fantastikale kergesti ei allu.
Nii oli ka “Forwardiga”. Kuigi suurem osa pealtvaatajaid polnud võimelised tegema selliseid tarku järeldusi nagu pootsman Cornhill, andsid kolme kuu jooksul tekkinud kuuldused Liverpooli elanikele küllaldaselt kõneainet.
Prikk valmis Birkenheadis, Liverpooli eeslinnas, mis asub Mersey vasakul kaldal; eeslinna ja sadama vahel pidasid ühendust edasi-tagasi sõitvad aurupraamid.
Priki ehitaja Scott & Co – üks osavamaid laevaehitusfirmasid Inglismaal – oli saanud Richard Shandonilt kulude eelarve ja üksikasjaliku projekti, kus laeva tonnaaž, mõõtmed ja kuju olid piinliku täpsusega ära toodud. See tõestas, et projekti koostas suurte kogemustega meremees. Kuna Shandoni kasutuses oli küllaldaselt kapitali, alustati töödega. Vastavalt tundmatu omaniku soovile kulges ehitus kiiresti.
Prikk ehitati äärmiselt tugev. Kahtlemata oli ta määratud vastu pidama tohutule survele, sest ta korpus, mis oli tehtud oma kõvaduse poolest kuulsast india tammest, ümbritseti veel tugeva raudkattega. Meremehi pani imestama, miks sellistes tingimustes ehitatud laeva kere polnud raudplekist, nagu teistel aurulaevadel. Ent küllap salapärasel inseneril olid selleks omad põhjused.
Vähehaaval hakkas prikk ehitusplatsil kuju võtma, hämmastades asjatundjaid oma tugevuse ning saledusega. Nagu “Nautiluse” madrused juba märkasid, moodustas ta käil kiiluga täisnurga ja polnud varustatud mitte tavalise lainemurdja, vaid terasese teraga, mis oli valmistatud Newcastle’is, R. Hawthorni töökojas. Päiksekiirtes särav metallist käil andis prikile ebatavalise ilme. Kuigi prikk ei sarnanenud vähimalgi määral sõjalaevaga, paigutati tema esitekile siiski kuueteistkümnetolline kahur, mida sai pöörleva aluse tõttu kerge vaevaga igasse suunda keerata. Kahuriga oli samuti kui käilagagi: uhkeldasid nad küll mõlemad, kuid midagi tõesti sõjakat neis ei olnud.
5. veebruaril 1860. aastal lasti kummaline laev tohutu rahvahulga juuresolekul õnnelikult vette.
Ent kui prikk ei olnud ei sõjalaev, ei kaubalaev ega luksusjaht – kuueks aastaks jätkuva moonavaruga kiiluruumis ei tehta lõbusõite –, mis ta siis lõppeks oli?
Kas temaga kavatseti minna otsima “Erebust” ja “Terrorit” ning söör John Franklinit? Samuti mitte, sest möödunud, 1859. aastal, pöördus kapten MacClintock tagasi Arktise meredelt, tuues kaasa kindla teate õnnetu ekspeditsiooni hukkumisest.
Või tahtis ka tema vallutada kuulsat läbipääsu loodesse? Kuid milleks? Kapten MacClure juba avastas selle 1853. aastal, ja tema leitnant Creswellil oli esimesena au teha Beringi ja Davise väina kaudu ring ümber Ameerika mandri.
Kompetentsed inimesed siiski enam ei kahelnud, nad teadsid päris kindlalt, et “Forward” valmistub tungima jää valdkonda. Kas ta suundub lõunapoolusele, palju kaugemale kui vaalapüüdja Wedell, veelgi kaugemale kui kapten James Ross? Aga milleks, missuguse eesmärgiga?
Oletuste tegemiseks olid võimalused küll üpris piiratud, kuid nagu näete, leidis kujutlusvõime siiski teid eksirännakuiks.
Järgmisel päeval pärast vettelaskmist jõudis Newcastle’ist, R. Hawthorni töökodadest kohale priki aurumasin.
See saja kahekümne hobusejõuline masin võttis väga vähe ruumi; tema võimsusest piisas täielikult saja seitsmekümne tonnisele laevale, millel oli pealegi rohkelt purjesid ja mis suutis arendada kiiret käiku. Katsed tõendasid seda samuti ning pootsman Johnson ei pidanud ülearuseks oma arvamust laeva kohta Cliftoni sõbrale järgmiselt väljendada:
“Kui “Forward” kasutab üheaegselt nii purjeid kui vinti, siis võlgneb ta kiiruse eest kõige rohkem tänu purjedele.”
Cliftoni sõber ei mõistnud, mida Johnson tahtis öelda, kuid ta pidas kõike võimalikuks laeva juures, mille komandöriks on koer.
Kui masin oli kohale monteeritud, asuti provianti laevale laadima. See polnud sugugi kerge töö, sest “Forward” võttis peale kuue aasta toidumoona. Proviant koosnes soolatud ja kuivatatud lihast, suitsukalast, kuivikutest ja jahust; laviinina valgusid moonakambrisse terved mäed kohvi ja teed. Richard Shandon juhtis asjatundlikult kogu hinnalise laadungi pardale toimetamist; kõik oli piinliku hoolega paigutatud kastidesse, millel olid etiketid ja numbrid. Laaditi peale ka suurel hulgal india pemmikani2, toiduainet, mille väga väike kogus sisaldab rohkesti inimese toiduks vajalikke aineid.
Proviandi valik ei jätnud retke pikkuse suhtes mingit kahtlust, ning nähes vaate sidrunimahlaga, kaltsiumitablette, sinepipakke, hapuoblika- ja meresalatiseemneid, ühesõnaga kõiki neid skorbuudivastaseid aineid, mis on nii vajalikud retkedel lõuna ja põhja jäämeredele, oleks tähelepanelik vaatleja otsekohe taibanud, et “Forward” suundub igavese jää aladele. Shandon oli kahtlemata saanud korralduse sellele laadungiosale erilist tähelepanu pöörata, sest ta hoolitses selle eest hästi, põrmugi mitte halvemini kui laeva apteegi eest.
Relvi leidus pardal vähe – asjaolu, mis kartlikke inimesi rahustas –, ent püssirohukamber oli lausa hirmuäratavalt täis tuubitud. Esitekil seisev ainuke kahur suudab küll vaevalt kogu seda tagavara ära tarvitada. See pani mõtlema. Laevas oli samuti tohutuid saage ja teisi võimsaid tööriistu, nagu kange, tinast nuiasid, käsisaage, suuri haamreid jne, lisaks veel niivõrd palju valmis tehtud silindrikujulisi lõhkelaenguid, et vabalt oleks saanud Liverpooli tolliameti õhku lasta. See kõik oli kummaline, võiks isegi öelda – kohutav, pealegi kui arvestada veel signaalaparaate, kergesti süttivaid aineid ja tuhandet liiki suuri laternaid.
Rohkearvuline pealtvaatajaskond New Prince’i dokkide kail imetles veel pikka mahagonipuust vaalapüügipaati, raudplekist, gutapertšiga kaetud piroogi ja kautšukist
Pemmikan – konserv kuivatatud, peeneks tambitud ja seejärel kokku pressitud lihast.
