jätkas Hatteras. “Vaatleme nüüd mõlemat võimalust: esiteks, et meri on jäävaba, ja teiseks, et meri ei ole jäävaba. Kummalgi juhul ei takista meid miski poolusele jõudmast. Kui meri on vaba, viib “Forward” meid sinna suuremate raskusteta, kui ta on jääs, siis proovime sõita kelkudega. Te kindlasti nõustute, et see pole võimatu: kord juba prikiga kaheksakümne kolmandal laiusel, ei tule meil poolusele jõudmiseks läbida üle kuuesaja miili.”
“Ja mis on kuussada miili,” sõnas doktor elavalt, “kui võtta arvesse, et kasakas Aleksei Markov läbis Jäämerel, piki vene keiserriigi põhjarannikut, üheksasaja miilise vahemaa koerte veetavatel kelkudel kahekümne nelja päevaga?”
“Kuulete, Shandon,” lausus Hatteras. “Öelge palun, kas inglased tohivad leppida vähemaga?”
“Kindlasti mitte!” hüüdis temperamentne doktor.
“Kindlasti mitte!” kordas pootsman.
“Teie arvamus, Shandon?” küsis kapten.
“Kapten,” vastas Shandon külmalt, “võin vaid korrata oma algseid sõnu: “ma kuulan teie käsku!””
“Tubli. Ja nüüd,” jätkas Hatteras, “mõelgem oma praegusele olukorrale. Me oleme jääs kinni, ja mulle näib, et sel aastal me Smithi väina ei pääse. Kohe näete, mis meil teha tuleb.”
Hatteras laotas lauale ühe suurepäraseima kaardi, mis anti välja 1859. aastal admiraliteedi korraldusel.
“Jälgige palun. Smithi väin on küll meie ees suletud, kuid Baffini lahe läänerannikul asuv Lancasteri väin mitte. Minu arvates peaksime sõitma piki seda väina Barrow’ väinani ja sealt edasi Beechey saareni. Purjekatega on seda teed läbitud sadu kordi, ja vaevalt et me vindiga prikil hätta jääksime. Jõudnud Beechey saare juurde, sõidame mööda Wellingtoni lahte võimalikult kaugele põhja, kanali suudmeni, mis ühendab Wellingtoni lahte Queeni kanaliga, kohani, kus nähti jäävaba merd. Praegu on alles 20. mai; kui kõik asjaolud on meile soodsad, oleme seal juba kuu aja pärast ja sealt sööstame edasi poolusele. Mis teie sellest arvate, härrad?”
“See on ilmselt ainuke tee, mida saame kasutada,” vastas Johnson.
“Tubli, seda me kasutamegi, ja juba homme. Tänane pühapäev aga kulugu puhkuseks. Teie hoolitsege, Sharidon, et mehed korrapäraselt piiblit loeksid.”
“Kuulen, kapten,” vastas Shandon, väljudes koos leitnandi ja pootsmaniga kajutist.
“Doktor,” sõnas John Hatteras Shandonile osutades. “Selle haavunud inimese hukutas liigne uhkus. Ma ei saa teda enam usaldada.”
Järgmise päeva varahommikul andis kapten käsu piroog vette lasta. Ta läks uurima basseini jäämägesid, mille laius ei paistnud ületavat kahtsada jardi. Ta märkas, et bassein ähvardab jää aeglase surve tõttu kitseneda. Müüri tuli kiiresti teha avaus, et kruustangitaolised mäed laeva ei lömastaks. John Hatterase tegevuse järgi ilmnes selgesti, et ta oli energiline inimene.
Esmalt laskis Hatteras raiuda jäämüüri astmed ja ronis jäämägede harjale. Seal selgus, et edelasse on kerge teed rajada. Tema juhatusel asuti tegema müüri keskme lähedusse sügavat puurauku. Töö kulges kiiresti ja viidi juba esmaspäeval lõpule.
Oma kaheksa- kuni kümnenaelaseid lõhkelaenge Hatteras kasutada ei saanud, taolisele jäämassile poleks need tekitanud vähimatki kahju, need kõlbasid ainult jääväljade lõhkumiseks. Seepärast laskis Hatteras paigutada puurauku tuhat naela püssirohtu. Ta arvutas plahvatuse suuna täpselt välja. Laengu kohast ulatus eemale pikk gutapertši mähitud süütenöör. Puuraugu ülejäänud osa täideti lume ja jäätükkidega; öö jooksul pidid need külma käes omandama graniidi kõvaduse. Tõepoolest, idatuule mõjul langes temperatuur kaheteistkümne kraadini (–11 °C).
Järgmisel hommikul kell seitse oli prikk auru all, valmis kasutama pisematki läbipääsuteed. Johnsonile tehti ülesandeks laeng süüdata. Süütenööri pikkus oli valitud selline, et ta põleks umbes pool tundi, enne kui tuli ulatub lõhkeaineni. Johnsonile jäi niisiis küllalt aega pardale tulekuks. Kaks minutit pärast Hatterase käsu täitmist oligi ta juba oma tööpostil tagasi.
Mehed kogunesid pardale. Ilm oli võrdlemisi selge, lund enam ei sadanud. Hatteras seisis koos Shandoni ja doktoriga ahtritekil ja luges kronomeetrilt minuteid.
Kell üksteist kolmkümmend viis kostis kume plahvatus, palju võimsam, kui oletati. Mägede siluett muutus silmapilkselt, nagu oleks leidnud aset maavärin. Tihe valge suitsupilv tõusis kõrgele õhku. Jäämüüri nõlvad muutusid pikkadest lõhedest siiruviiruliseks, kuna ta ülemine osa paiskus kaugele ja langes seejärel tükkidena priki lähedusse.
Kuid läbipääs ei olnud veel vaba; külgmistele jäämägedele toetus mitu päratu suurt jääpanka, mis rippusid pooleldi õhus. Võis karta, et nende alla langedes ummistub avaus uuesti.
Ainsa pilguga leidis Hatteras lahenduse.
“Wolsten!” hüüdis ta.
Relvameister sööstis kohale.
“Mida käsite, kapten?”
“Laadige esiteki kahur kolmekordse laenguga, ja hästi tihedalt.”
“Me, tähendab, ründame seda mäge kahurikuulidega?” küsis doktor.
“Ei,” vastas Hatteras. “Milleks? Mitte kuulidega, Wolsten, ainult kolmekordse püssirohulaenguga. Tehke kiiresti.”
Mõne minuti pärast oli kahur laetud.
“Mida ta küll ilma kuulita mõtleb saavutada?” sõnas Shandon hammaste vahelt.
“Eks näeme,” vastas doktor.
“Valmis, kapten,” hüüdis Wolsten.
“Tubli,” vastas Hatteras ja hüüdis seejärel masinistile: “Brunton, tähelepanu, võtke pisut edasi!”
Brunton avas auruventiilid ja vint hakkas tiirlema; “Forward” ligines mäeseinale.
“Sihtige täpselt läbipääsu!” hüüdis kapten relvameistrile.
Viimane täitis käsu. Kui prikk oli läbipääsust ainult poole kaabeltau kaugusel, hüüdis Hatteras:
“Tuld!”
Tema käsule järgnes kõrvulukustav pauk, ja atmosfääri võnkumisest kõikuma löönud jääpangad langesid merre. Õhukihtide liikumapanemisest piisas.
“Täiskäik edasi, Brunton!” hüüdis Hatteras. “Otse läbikäiku, Johnson!”
Johnson seisis roolil. Vindi keereldes vahutavais laineis sööstis prikk vaba läbipääsu keskele. Oli ka viimane aeg. Vaevalt jõudis prikk avausest läbi, kui vangla tema selja taga uuesti sulgus.
See oli põnev silmapilk. Ainult üks inimene pardal püsis rahulik ja kindel – kapten. Manöövrist vaimustusse sattunud meeskond ei suutnud tagasi hoida hüüdu:
“Elagu John Hatteras!”
XIV PEATÜKK
FRANKLINIT OTSIMA LÄINUD EKSPEDITSIOON
Kolmapäeval,
