kangelane, sõitis oma jahiga “Felix” sõpra otsima, prikk “Prince Albert” sooritas leedi Franklini kulul esimese retke, ja et lõpuks kaks Ameerika laeva, mille saatis teele Grinnel kapten Haveniga, kandusid Wellingtoni lahest välja ja paisati Lancasteri väina. Selsamal aastal tungis MacClintock, kes tol ajal oli veel Austini leitnant, Melville’i saareni ja Dundase neemeni, kaugetele aladele, kuhu 1819. aastal oli jõudnud Parry. Beechey saarelt leiti Franklini talvitumise jäljed aastast 1845.”
“Jah,” vastas Hatteras, “sinna oli maetud kolm tema madrust, kolm teistest õnnelikumat madrust.”
“1851. aastast 1852. aastani,” jätkas doktor Hatterase tähendusele peanoogutusega vastates, “sooritas “Prince Albert” teise retke, seekord prantsuse leitnandi Bellot’ juhtimisel. Nad talvitusid Batty Bays, Prints-Regendi väinas, uurisid Somerseti edelaosa, tutvusid Walkeri neemeni ulatuva rannikuga. Samal ajal läksid “Enterprise” ja “Investigator”, saabunud tagasi Inglismaale, Collinsoni ja MacClure’i juhtimise alla ning järgnesid Kelletile ja Moore’ile Beringi väina. Kui Collinson suundus Hongkongi talvituma, sõitis MacClure üha edasi, ja veetnud põhjameredel kolm talve, 1850., 1851. ja 1852. aasta talve, avastas loodepoolse läbipääsu, leidmata sealjuures mingeid andmeid Franklini saatuse kohta. 1852. ja 1853. aasta vahetusel heiskas purjed uus ekspeditsioon, mis koosnes purjekatest “Assistance”, “Resolute” ja “North Star”, ning aurikutest “Pioneer” ning “Intrepid” ja mida juhtis söör Edward Belcher koos oma esimese abi kapten Kelletiga. Söör Edward suundus Wellingtoni lahte, talvitus Northumberlandi väinas ning sõitis piki rannikut, kuna Kellet tungis Bridportini Melville’i saarel ja otsis tulemusteta nendelt polaaraladelt. Kuid siis levis Inglismaal kuuldus, et Uus-Šotimaa ranniku läheduses on märgatud kaht jääväljadele jäetud laeva. Kiiresti varustab leedi Franklin väikese auriku “Isabel” ja kapten Inglefield, sõitnud piki Baffini lahte Victoria neemeni kaheksakümnendal paralleelil, pöördub Beechey saarele, saavutamata paremaid tulemusi. 1855. aasta algul võtab ameeriklane Grinnel uue ekspeditsiooni kulud enda kanda ja doktor Kane, püüdes tungida poolusele…”
“Kuid sinna ta ei jõudnud, taevale tänu!” hüüdis Hatteras ägedalt. “Mida tema ei suutnud, seda suudame meie!”
“Tean, kapten,” vastas doktor. “Räägin sellest ainult seetõttu, et Kane’i ekspeditsioon on tihedalt seotud Franklini otsingutega. Muide, tulemusi tal ei olnud. Oleksin peaaegu unustanud teile öelda, et admiraliteet, suhtudes Beechey saaresse kui ekspeditsioonide kohtumispaika, tegi 1853. aastal aurikule “Phenix”, mida juhtis kapten Inglefield, ülesandeks viia sinna toiduaineid. Inglefield jõudiski pärale koos leitnant Bellot’ga ja kaotas selle tubli ohvitseri, kes juba teistkordselt andis end Inglismaa käsutusse. Tolle katastroofi kohta võime saada täpseid andmeid, sest Johnson, meie pootsman, nägi seda pealt.”
“Leitnant Bellot oli tubli prantslane,” sõnas Hatteras, “Inglismaa austab tema mälestust.”
“Seejärel hakkasid Belcheri eskaadri laevad tasapisi koju pöörduma,” jätkas doktor. “Ent mitte kõik, sest söör Edward oli sunnitud aastal 1854 “Assistance’i” maha jätma, samuti nagu seda tegi MacClure “Investigatoriga” 1853. aastal. Vahepeal teatas doktor Rae kirjas, mille ta saatis välja 29. juulil 1854 Repulse lahest, kuhu ta oli sõitnud Ameerika kaudu, et Kuningas Williami maa eskimotel leidub mitmeid “Erebuselt” ja “Terrorilt” pärinevaid esemeid. Nüüd ei olnud ekspeditsiooni saatuse suhtes enam mingeid kahtlusi. “Phenix”, “North Star” ja Collinsoni laev pöördusid Inglismaale tagasi, Arktise meredele ei jäänud ainsatki Inglise laeva. Ent kuigi valitsus näis olevat kaotanud lootuse, lootis leedi Franklin siiski veel ning varustas oma viimaste rahasummade eest “Foxi”, mida juhtis MacClintock. “Fox” asus teele 1857. aastal, veetis talve sellel rannikul, kus teie, kapten, meie juurde ilmusite, jõudis 11. augustil 1858 Beechey saarele, talvitus teistkordselt Bellot’ väinas, ning veebruaris 1859 asus uuesti otsinguile. 6. mail leidis MacClintock dokumendi, mille põhjal “Erebuse” ja “Terrori” saatuse suhtes ei jäänud enam vähimatki kahtlust, ning saabus sama aasta lõpul Inglismaale tagasi. See ongi kõik, mis on toimunud neil süngetel aladel viieteistkümne aasta jooksul. Pärast “Foxi” naasmist pole ükski laev enam siin ohtlikel meredel õnne katsunud.”
“Aga meie katsume,” lausus Hatteras.
XV PEATÜKK
“FORWARD” PAISATAKSE LÕUNASSE
Õhtu eel ilm selgines ja Seppingi ning Clarence’i neemede vahel, milledest viimane suundub itta ja seejärel lõunasse, olles läänerannikuga ühenduses võrdlemisi madala neeme abil, ilmus maa selgelt nähtavale. Prints-Regendi väina suudmes oli meri lahti, kuid teisel pool Leopoldi sadamat moodustas jää läbitungimatu valli, nagu kavatsedes tõkestada “Forwardi” põhja suunas kulgevat teed.
Hatteras, kellele see valmistas tublisti meelehärmi, kuigi ta seda välja paista ei lasknud, pidi uuesti võtma abiks lõhkeaine, et pääseda Leopoldi sadamasse. Ta jõudis sinna pühapäeval, 27. mail kell kaksteist päeval. Prikk kinnitati tugevasti jäämägede külge, mis kõvaduselt ja vastupidavuselt võrdusid kaljudega.
Viivitamatult tõttas kapten koos doktori, Johnsoni ja oma koera Dukiga jääle ning kohe olidki nad kaldal. Duk hüppas rõõmust. Ta oli muide pärast kapteni väljailmumist muutunud väga seltsivaks ja pehmeloomuliseks, kandes viha ainult mõne meeskonnaliikme vastu, keda ta peremees samuti ei armastanud.
Sadam osutus juba vabaks jääst, mida idatuuled siia harilikult kokku kannavad. Sakilised mäeharjad olid mässitud kaunisse lumevaipa. Maja ja torn, mille ehitas James Ross, olid veel enamvähem terved, kuid toiduainete kallal paistsid olevat käinud rebased ja isegi karud, kelle värskeid jälgi võis silmata. Laastamistööst võtsid arvatavasti osa ka inimesed, sest lahe ääres seisis paar lagunenud eskimote hütti.
Hauad, milles puhkas kuus “Enterprise’i” ja “Investigatori” madrust, tunti ära madalatest küngastest. Neid ei olnud puudutanud ükski rüüstaja, ei inimene ega loom.
Astudes esmakordselt polaarrannikule, valdas doktorit tõsine erutus. Raske on kujutleda, milline tunne võib olla inimesel, kes silmab neid majade, telkide, hurtsikute ja ladude jäänuseid, mida loodus põhjamaadel nii suurepäraselt alal hoiab.
“Näete,” sõnas ta kaaslastele, “siin ongi see residents, mida James Ross ise nimetas Varjupaiga Laagriks. Kui Franklini ekspeditsioon oleks jõudnud siia, oleks ta olnud päästetud. Vaadake, siin on masin, mille nad maha jätsid, ja siin alusele laotud ahi, mille juures “Prince Alberti” meeskond end 1851. aastal soojendas. Asjad on kõik täpselt samas seisundis; võiks arvata, nagu oleks Kennedy, selle laeva kapten, alles eile siit külalislahkest sadamast ära sõitnud. Siin on paat, kus tema ja ta mehed mitu päeva varju leidsid, sest see Kennedy oli oma laevast lahutatud; ta päästjaks oli leitnant Bellot, kes oktoobrikülmadest hoolimata teda otsima läks.”
“Vapper ja kohusetruu ohvitser,” sõnas Johnson. “Tundsin teda.”
Sellal kui doktor arheoloogi vaimustusega otsis möödunud talvitumiste jälgi, tegeles Hatteras põletuspuude kogumisega, mida siin leidus väga vähesel hulgal. Terve järgmine päev kulus puude laadimiseks laevale.
Doktor kõndis ringi, eemaldumata laevast liiga kaugele, ja tegi huvitavamatest kohtadest jooniseid. Temperatuur tõusis vähehaaval ja lumehanged hakkasid sulama. Doktor hankis endale võrdlemisi täieliku kollektsiooni põhjamaiseid linde; kollektsiooni kuulusid kajakas, tuukerpart, hahk ja udusulgpart, kes sarnaneb tavalise pardiga, kuna tal on rind ja selg helevalge, kõhualune ja pea ülaosa sinine ning ülejäänud sulestik rohekasvalge. Mitmel linnul oli juba kõhualune udusulgedest paljas, sest emaja isalind kasutavad oma ilusaid udusulgi pesa vooderdamiseks. Doktor nägi ka suuri hülgeid, kes tulid veepinnale hingama, kuid ta ei tabanud ühtegi neist.
