meremehi ning asus nüüd otsekohe endale meeskonda hankima.
Shandon, Wall ja Johnson tegutsesid niivõrd innukalt, et detsembri esimesteks päevadeks oli neil meeskond värvatud.
See ei toimunud sugugi raskusteta: paljusid meelitas ligi kõrge tasu, kuid ekspeditsioon ise kohutas. Nii mõnigi võttis koha innuga vastu, kuid ütles veidi hiljem siiski ära; sõbrad olid teda veennud sellisest ettevõtmisest mitte osa võtma. Ent kõik püüdsid kergitada laeva ümbritsevat saladuskatet ja külvasid komandör Richardi küsimustega üle. Viimane saatis nad pootsman Johnsoni juurde.
“Mida ma sulle oskan öelda, sõber,” lausus Johnson kõigutamatult, “kui ma isegi rohkem ei tea. Igal juhul saavad sul olema head kaaslased, niisugused semud, kes alt ei vea, ja see tähendab ka midagi, eks ole? Milleks enam pead murda, nõustud või ei?”
Enamik nõustus.
“Sa teadagi mõistad,” lisas pootsman vahel, “et minul tarvitseb ainult valida. Palk, missugust meremees veel kunagi näinud ei ole, ja tagasitulekul ees ootamas ilus summake, see meelitab paljusid.”
“Tõsi ta on, et meelitab,” vastasid madrused. “Elu lõpuni saad ju muretult elada.”
“Ma ei varja,” jätkas Johnson, “reis tuleb pikk, raske ja hädaohtlik; meile antud juhtnöörides toonitati seda. Niisiis tead, missuguse koha endale võtad. Arvatavasti pead tegema kõik mis inimese võimuses ja vahest isegi rohkem. Kui sa ei tunne end küllalt vaprana, kui sa pole valmis kõigeks, kui sinu sees ei peitu vanakurat ise, kui sa ei suuda välja kannatada, et sul on ainult üks võimalus kahekümnest ellu jääda, ühesõnaga – kui sulle on tähtis jätta oma maine kest nimelt ühte, aga mitte teise kohta, nimelt siia, aga mitte kuskile mujale, siis pöördu ümber ja vabasta koht julgemale poisile.”
“Aga seda te ikka ju teate, pootsman Johnson, kes on kapteniks?” küsis kitsikusse aetud madrus.
“Kapteniks, sõbrake, on Richard Shandon, vähemalt seni kui ilmub mõni teine.”
Muide, peab ütlema, et Richard Shandon oli samal arvamusel; talle meeldis teadmine, et viimasel hetkel antakse talle täpsed juhtnöörid, kuhu sõita, ja et tema jääb “Forwardit” juhtima. Ta isegi armastas seda mainida, vesteldes oma ohvitseridega või jälgides priki ehitustöid; “Forwardi” esimesed ristkaared juba kerkisid Birkenheadi laevaehitusplatsil nagu külili kaldunud vaala roided.
Shandon ja Johnson olid pidanud täpselt kinni meeskonna tervisesse puutuvast nõudmisest. Meeste välimus oli enam kui rahuldav, neist õhkus nii palju energiat, et sellega oleks võinud kas või “Forwardi” mootorit kütta; nende elastsed liikmed ja puhas ning õitsev jume tegid nad võimeliseks taluma tugevat külma. Nad olid usaldusväärsed ja ettevõtlikud inimesed, täis pulbitsevat teotahet. Neil oli hea kehaehitus, kuid nad polnud kõik ühtmoodi tugevad. Mõned neist, näiteks madrused Gripper ja Garry ning harpuunija Simpson, oleksid peaaegu palkamata jäänud, sest nad tundusid Shandonile veidi kõhnadena, aga et nende kehaehitus oli arenenud ja süda soe, võeti nad vastu.
Kõik meeskonnaliikmed olid protestandid. Ühine palvetamine ja ühised piiblitunnid liidavad sageli pikkadel meresõitudel erinevaid iseloome ning aitavad rasketest tundidest üle saada. On ju väga tähtis, et meeste tõekspidamistes ei esineks lahknevusi. Shandon teadis kogemuste põhjal, kuivõrd vajalikud on usutalitused ja missugust mõju nad meeskonnale avaldavad. Eriti polaarvetesse talvituma sõitvatel laevadel on nad alati kasutamist leidnud.
Meeskond värvatud, asusid Shandon ja ta mõlemad ohvitserid hankima toidutagavarasid. Nad jälgisid täpselt kapteni antud instruktsioone, mis olid selged, napisõnalised ja üksikasjalised ning kus oli ära toodud kõige väiksemategi esemete väärtus ja arv. Tänu komandöri käes olevaile volitustele maksti kõige eest sularahas kaheksaprotsendilise hinnaalandusega, mille Richard kandis hoolikalt K. Z. krediidile.
1860. aasta jaanuariks olid koos niihästi meeskond, varustus kui ka laadung. “Forwardi” ehitustööd hakkasid samuti lõpule jõudma. Shandon ei jätnud ühelgi päeval Birkenheadi minemata.
23. jaanuari hommikul oli ta harjumuse kohaselt ühel neist suurtest aurupraamidest, mille igas otsas on mõla, et vältida triivimist, ja mis sõidavad pidevalt Mersey mõlema kalda vahet. Jõe kohal hõljus, nagu tavaliselt, tihe udu, sundides meremehi orienteeruma kompassi järgi, kuigi sõit kestis vaevalt kümme minutit.
Tihedale udule vaatamata märkas Shandon siiski väikest, võrdlemisi paksu, peente näojoonte ja rõõmsa ilmega meest. Mees sammus tema juurde, võttis ta mõlemad käed ja raputas neid “lõunamaalase innu, tormakuse ja südamlikkusega”, nagu oleks öelnud prantslane.
See isik küll ei pärinenud lõunast, kuid ta sarnanes väga lõunaprantslasega. Ta rääkis ja žestikuleeris vahetpidamata, sest ta mõtted pidid endale maksku mis maksab väljapääsu leidma, muidu oleks ta lihtsalt lõhkenud. Ta väikesed, targa inimese silmad ja suur, alati liikuv suu olid nagu klapid, mille kaudu kõik temas pulbitsev välja pääses; ta rääkis ja rääkis, nii palju ja nii elavalt, et Shandon, peab tunnistama, ei saanud midagi aru.
Ent “Forwardi” vanemohvitser taipas siiski otsekohe, kellega tal on tegemist, kuigi ta seda väikest meest veel iial polnud näinud. Hetkel, kui teine hinge tõmbas, küsis Shandon kärmesti:
“Kas doktor Clawbonny?”
“Tema isiklikult, komandör! Otsin teid juba tubli paarkümmend minutit, küsin igaühe käest ja igalt poolt. Te ju mõistate mu läbematust! Veel viis minutit ja ma oleksin pea kaotanud. Niisiis see olete tõesti teie, komandör Richard? Te olete ikka tõepoolest olemas? Te ei ole mingisugune müüt? Andke oma käsi, andke oma käsi, et ma saaksin seda veel kord suruda! Jah, see käsi kuulub tõesti Richard Shandonile. Kui komandör Richard on olemas, siis, tähendab, on olemas ka prikk “Forward”, mida ta juhib, ja kui ta teda juhib, siis, tähendab, asutakse ka teele, ja kui asutakse teele, siis, tähendab, võetakse pardale ka doktor Clawbonny.”
“Muidugi, muidugi, doktor, mina olen Richard Shandon, ka prikk “Forward” on olemas, ja me asume ka teele.”
“Täiesti loogiline,” vastas doktor, tõmmanud tublisti hinge, “täiesti loogiline. Olen äärmiselt õnnelik, olen ülimal määral õnnelik. Ootasin sellist juhust juba ammu, juba kaua aega igatsesin sellist retke ette võtta. Teiega, komandör…”
“Lubage…” tähendas Shandon.
“Teiega,” jätkas Clawbonny Shandonit kuulda võtmata, “teiega sõidame kindlasti kaugele ja ei tagane mitte sammugi.”
“Aga…” püüdis Shandon jätkata,
“Sest teie, komandör, olete näidanud oma võimeid. Ma tean, kui palju te olete saavutanud. Te olete suurepärane meremees!”
“Suvatsege, palun…”
“Ei, teie vapruses, uljuses ja osavuses ei tohi keegi hetkekski kahelda, isegi teie ise mitte! Kapten, kes valis teid oma abiliseks, on mees, kes tunneb asja, seda ma ütlen!”
“Küsimus ei seisne sugugi selles,” lausus Shandon kannatamatult.
“Milles siis? Ärge piinake mind teadmatusega.”
“Pagan võtaks, te ei lase mul ju rääkida! Öelge mulle palun, doktor, mil viisil teid paluti osa võtta “Forwardi” ekspeditsioonist?”
“Kirja teel, ühe väga kena kirja teel. Siin
