Clawbonnyle Liverpoolis.
Kui Doktor Clawbonny soovib asuda “Forwardile” ja võtta osa pikast mereretkest, siis ta võib minna komandör Richard Shandoni juurde, kes on saanud tema suhtes juba vastavad instruktsioonid.
“Kiri saabus täna hommikul ja ma võin kas või praegu “Forwardi” pardale tulla.”
“Aga kas te vähemalt teate, doktor, kuhu meie ekspeditsioon suundub?” küsis Shandon.
“Pole õrna aimugi. Ja see mind ei huvita – peaasi, et sõidan kuskile. Minust räägitakse, ma olevat teadlane. Kuid nad eksivad, komandör, ma ei tea midagi, ja kui ma ka olen kirjutanud mõned raamatud, millel on päris hea minek, siis ainult eksikombel. Rahvas on rumal, et ta neid ostab. Ütlen veel kord: ma ei tea midagi; tean ainult seda, et ma midagi ei tea. Mulle pakutakse võimalust end täiendada, või õigemini parandada oma teadmisi meditsiinis, kirurgias, ajaloos, geograafias, botaanikas, mineraloogias, konhioloogias3, geodeesias, keemias, füüsikas, mehaanikas, hüdrograafias – olgu, ma võtan pakkumise vastu, paluda ma end ei lase, seda ma ütlen.”
“Tähendab te siis ei tea, kuhu “Forward” läheb?” küsis Shandon pettunult.
“Siiski, komandör. Ta sõidab sinna, kus on midagi õppida, avastada, uurida, võrrelda, sinna, kus saab jälgida uusi kombeid, uusi paiku, uusi rahvaid nende igapäevases tegevuses; ühesõnaga, ta sõidab sinna, kus ma veel kunagi käinud ei ole.”
“Aga täpsemalt?” hüüatas Shandon.
“Täpsemalt? Räägitakse, et ta purjetavat põhjameredele. Tore, las läheb põhjakaarde!” vastas doktor.
“Aga kas te vähemalt tunnete ta kaptenit?” küsis Shandon.
“Kus sa sellega! Aga uskuge mind, ta on tubli mees.”
Läinud Birkenheadis maale, tutvustas Shandon Clawbonnyt nende müstilise olukorraga. Doktori fantaasia lõi lausa lõkkele. Prikki nähes ta hõiskas rõõmust. Sellest päevast peale ei lahkunud ta enam Shandoni juurest ja tuli igal hommikul “Forwardi” korpust külastama.
Muide, tema eriülesandeks jäi priki apteegi sisseseadmine. Oli ta ju arst, isegi hea arst, kuigi vähese praktikaga. Saanud arstiks nagu teisedki kahekümne viie aastaselt, oli ta juba neljakümneselt tõeline teadlane. Terves linnas väga tuntud, kutsuti ta Liverpooli kirjanduslik-filosoofilise ühingu tegevliikmeks. Ta väike varandus võimaldas tal jagada mõningaid nõuandeid tasuta, mis seetõttu aga sugugi oma väärtusest ei kaotanud. Teda armastati, nagu peabki armastama äärmiselt heasüdamlikku inimest. Ta ei teinud iial kellelegi halba, ka iseendale mitte. Elava iseloomuga ja vahest isegi liiga jutukas, oli ta siiski väga sirgjooneline ning helde käega.
Niipea kui linnas levis kuuldus tema asumisest “Forwardile”, panid ta sõbrad kõik mängu, et hoida teda tagasi, kuid see ainult süvendas ta soovi ekspeditsioonist osa võtta. Kui doktor juba oli midagi otsustanud, ei suudetud teda enam panna ümber mõtlema.
Nüüdsest peale võtsid kuulujutud, oletused ja kartused veelgi suurema ulatuse, kuid see ei seganud “Forwardi” vettelaskmist, mis toimus 5. veebruaril 1860. Kaks kuud hiljem oli laev täiesti sõidukorras.
15. märtsil, nagu kapten oma kirjas oli teatanud, saabus Edinburghist rongiga Liverpooli Richard Shandoni nimele taani tõugu koer. Loom näis tige, kartlik, isegi pisut sünge ning tal oli kummaline vaade. Tema kaelarihmal seisis nimi “Forward”. Komandör viis ta veel samal päeval laevale ning teatas ta kättesaamisest Livornosse, kirjas märgitud initsiaalidele.
Nüüd oli siis “Forwardi” meeskond täielik, kui kapteni puudumist mitte arvestada. Nimestikku kuulusid: 1. – kapten K. Z.; 2. – Richard Shandon, kapteni abi; 3. – James Wall, kapteni teine abi; 4. – doktor Clawbonny; 5. – Johnson, pootsman; 6. – Simpson, harpuunija; 7. – Bell, puusepp; 8. – Brunton, peamehaanik; 9. – Plover, mehaanik; 10. – Strong (neeger), kokk; 11. – Foker, polaarloots; 12. – Wolsten – relvameister; 13. Bolton, madrus; 14. – Garry, madrus; 15. – Clifton, madrus; 16. – Gripper, madrus; 17. – Pen, madrus; 18. – Waren, kütja.
IV PEATÜKK
KOER KAPTENIKS
Jõudis kätte 5. aprill, teeleasumise päev. Doktori pardalevõtmine rahustas veidi meeste meeli. Kuhu Clawbonny läks, sinna julges igaüks järele minna. Kuid enamikku madruseid valdas siiski ärevus. Kartes, et mõni neist võib ära joosta, oli Shandoni ainsaks sooviks kiiremini merele jõuda. Kui kallas enam ei paista, küllap siis ka meeskond talle allub.
Doktor Clawbonny kajut asus ülateki tagumises osas, võttes enda alla terve ahtrilaiuse. Kapteni ja tema abi kajutid olid eespool ja ka neist pääses tekile. Kapteni kajut lukustati pärast seda, kui sinna olid paigutatud üksikasjalises loetelus märgitud mitmesugused instrumendid, mööbel, reisiriided, raamatud, tagavarariided ja tööriistad. Vastavalt tundmatu korraldusele saadeti kajuti võti talle Lüübekisse. Seega oli ainult kaptenil endal võimalus oma kajutisse pääseda – asjaolu, mis ei meeldinud Shandonile, sest see vähendas ta väljavaateid jääda laeva komandöriks. Mis puutub tema oma kajutisse, siis selle ta oli täielikult kohandanud kavatsetavaks sõiduks, teades täpselt, mida polaarretkel vaja läheb.
Wall leidis endale eluaseme kubrikus, kus oli ka madruste avar magamisruum. Mehed tundsid end seal suurepäraselt. Ühelgi teisel laeval ei oleks neid kahtlemata nii mugavalt majutatud. Nende eest hoolitseti, nagu oleksid nad olnud hinnaline laadung. Ühise eluruumi keskel seisis tohutu suur ahi.
Doktor Clawbonny tundis end laeval täiesti nagu kodus. Ta asus oma kajutisse juba 6. veebruaril, laeva vettelaskmisele järgneval päeval.
“Õnnelikem kõigist loomadest,” sõnas ta, “on tigu, kes ehitab endale karbi oma tahtmise järgi. Mina püüan olla mõistusega tigu.”
Teokarbi kohta, kust elanik niipea ei lahku, nägi ta tuba tõesti kena välja. Teadlase või lapse siira rõõmuga paigutas ta kohale oma teadusliku pagasi. Oma raamatud, herbaariumid, alajaotustega kastikesed, hinnalised instrumendid, füüsikaaparaadid, termomeetrite, baromeetrite, niiskusemõõtjate, sademetemõõtjate, kompasside, sekstantide, kaartide ja plaanide kollektsioonid, pulbrid ja pudelikesed ning oma täiusliku reisiapteegi seadis ta sellisesse korda, et Briti Muuseum oleks võinud tunda kadedust. Tema kuue ruutjala suuruse põrandapinnaga kajut sisaldas hindamatuid rikkusi. Doktoril tarvitses vaid sirutada käsi, sealjuures kohta vahetamata, ja juba ta oligi kas arst, matemaatik, astronoom, geograaf, botaanik või konhioloog.
Peab tunnistama, ta oli uhke oma otstarbekale majapidamisele ja õnnelik oma kõikuvas pühapaigas, kuhu oleks mahtunud ainult kolm ta kõige kõhnemat sõpra. Sõpru voolas muide siia varsti kokku nii rohkearvuliselt, et see muutus juba tüütavaks isegi niisugusele kannatlikule inimesele nagu doktor, ja ta oli sunnitud ütlema vastupidiselt Sokratesele:
“Mu maja on väike, kuid andku taevas, et ta kunagi ei oleks sõpru täis.”
“Forwardi” kirjelduse täiendamiseks piisab, kui lisada, et suure taani koera kuut oli ehitatud otse müstilise kapteni kajuti akna alla. Kuudi metsikule elanikule aga meeldis rohkem jalutada vahetekil ja kiiluruumis. Teda näis olevat täiesti võimatu kodustada ja tema kummalistest harjumustest ei saanud keegi jagu. Tihti, peamiselt öösiti, oli kuulda ta meeleheitlikku ulgumist, mis laeva sügavusest võikalt vastu kajas.
Kas ta igatses oma eemal viibivat peremeest? Või tundis ta vaistlikult, et läheneb ohtlik reis, ja aimas juba ette kõiki saabuvaid raskusi?
Konhioloogia – zooloogia haru, mis uurib peamiselt molluskite kodasid.
