looma süüks.
Clifton, kõige ebausklikum inimene meeskonnas, tegi ebatavalise tähelepaneku. Ta märkas, et kui koer oli teki ahtriosas, jooksis ta alati sealpool, kust puhus tuul; hiljem, pärast avamerele jõudmist ja priki loovides vahetas kummaline loom iga kursimuutmise järel oma asukohta, hoides end vastu tuult, täpselt nagu “Forwardi” kaptengi oleks teinud.
Doktor Clawbonny, kes oma maheda meele ja hellitustega oleks taltsutanud isegi tiigri, püüdis asjatult võita koera poolehoidu; ta ainult raiskas aega ja kaotas sellegi, mis oli saavutanud.
Loom ei reageerinud muide ühelegi jahikalendris esinevale koeranimele. Et ta aga näis pardal valitsevaid kombeid hästi tundvat, andsid madrused talle nimeks Kapten. See koer oli kindlasti varem merd sõitnud.
Nüüd mõisteti pootsmani imelikku vastust Cliftoni sõbrale, ja seda, miks see leidis uskujaid. Nii mõnigi kordas seda vastust naerdes ning ootas, et koer võtab ühel heal päeval taas inimese kuju ja hüüab kõlaval häälel käsklusi.
Richard Shandon midagi taolist ei oodanud, kuid ta oli väga rahutu. 5. aprilli õhtul, päev enne ärasõitu, vestles ta doktori, Walli ja pootsman Johnsoniga ühiskajutis sellel teemal.
Kõik neli nautisid juba kümnendat grokki, mis pidi muidugi jääma viimaseks, sest Aberdeenist tulnud kirjas esitatud nõude kohaselt pidi terve meeskond, kaptenist kuni kütjani, koosnema täiskarsklastest, teiste sõnadega – nad ei leia pardalt ei veini, ei õlut ega muid kangeid jooke, välja arvatud ainult haiguse puhul arsti ettekirjutusel.
Juba tund aega keerles jutt ärasõidu ümber. Kui kõik lõpuni kulgeb kapteni instruktsioonide kohaselt, saab Shandon järgmisel päeval temalt kirja viimaste juhtnööridega.
“Kui see kiri ka kapteni nime ei sisalda, siis sihtsadam peab seal ikkagi olema,” sõnas Shandon. “Me ei tea ju muidu, kuhu sõita.”
“Mina teie asemel, Shandon, sõidaksin välja ka ilma kirjata, ausõna. Küll ta meile järele jõuab, olen selles päris kindel,” lausus kärsitu doktor.
“Teie ei kahtle kunagi milleski, doktor. Aga missuguse ilmakaare suunas te purjetaksite, palun väga?”
“Loomulikult põhjapooluse suunas. Iseenesestki mõista, selles pole üldse võimalik kahelda.”
“Pole võimalik kahelda!” kordas Wall. “Aga miks mitte lõunapooluse suunas?”
“Lõunapooluse suunas!” hüüatas doktor. “Ei iialgi! Kas tõesti kapten oleks tulnud mõttele saata prikki läbi terve Atlandi ookeani? Võtke ometi vaevaks pisut järele mõelda, kallis Wall.”
“Doktor oskab ka alati kõigele vastata,” lausus Wall.
“Suundumegi põhja poole,” tähendas Shandon. “Aga ütelge, doktor, kas läheme Teravmägedele või Gröönimaale, või siis Labradori või Hudsoni lahte? Ja kui kõik teed ka peaksid kulgema ühte sihtpunkti, nimelt läbipääsmatute jäämägedeni, on neid ikkagi rohkesti ja ma ikkagi ei teaks, missugust valida. Kas teie oskate sellele küsimusele õiget vastust leida, doktor?”
“Ei,” vastas doktor õnnetuna, et jäi vastuse võlgu. “Aga mis te siis lõppeks teete, kui te kirja ei saa?”
“Ei midagi. Jään lihtsalt ootama.”
“Ja ei sõidagi välja?” hüüatas Clawbonny meeleheitlikult klaasiga vehkides.
“Ei sõida, kindlasti mitte.”
“Nii on kõige mõistlikum,” tähendas pootsman Johnson vaikselt, kuna doktor kõndis ümber laua, suutmata paigal püsida. “Jah, nii on kõige mõistlikum, kuigi pikk ootamine võib tuua kaasa ebameeldivusi. Esiteks on praegu soodne aastaaeg, ja kui tõesti tuleb minna põhja suunas, peaksime tegelikult kasutama jää lagunemist, et läbida Davise väina. Meeskond muutub üha rahutumaks, nende sõbrad ja seltsimehed õhutavad neid “Forwardilt” lahkuma. Nad võivad meile niiviisi rumala vembu mängida.”
“Pange tähele, kui meie madrused paanikasse satuvad, jooksevad nad laiali viimase meheni ja ma tõesti ei tea, komandör, kuidas te uue meeskonna kokku saate,” sõnas James Wall.
“Aga mida teha?” küsis Shandon.
“Seda, mis te äsja ütlesite: tuleb oodata, kuid oodata ainult homseni, enne kui sattuda ärevusse,” lausus doktor. “Kapteni lubadused on siiani täitunud korrapäraselt nagu vanade rooma preestrite ennustused ja pole mingit põhjust karta, et meile õigel ajal sõidusuunda ei teatata. Ma ei kahtle hetkekski, et homme sõidame juba Iiri meres. Sellepärast, sõbrad, teen ettepaneku juua veel viimane klaasike grokki, et meie reis kulgeks õnnelikult. Ta algab küll veidi ebatavaliselt, ent selliste meremeestega nagu teie lõpeb ta kindlasti hästi.”
Kõik neli tühjendasid viimast korda klaasid.
“Nüüd, komandör,” sõnas pootsman Johnson, “annaksin teile hea meelega nõu teha kõik vajalikud ettevalmistused väljasõiduks. Meeskond peab jääma arvamusele, et te ei kahtle milleski. Homme rehvige purjed, kas kiri saabub või ei. Katlaid ärge kütke, tuul näib püsivat, merele on üsna lihtne pääseda. Võtke loots pardale ja mõõna ajal väljuge dokkidest. Birkenheadi neeme juures heitke ankrusse ja siis ei ole meestel enam mingit ühendust maaga. Kui see saatanlik kiri lõpuks pärale jõuab, leiab ta meid merelt niisama hästi üles kui igalt poolt mujalt.”
“Õigesti öeldud, kallis Johnson!” lausus doktor vanale meremehele kätt sirutades.
“Tehkem nii, nagu ütlesite,” nõustus Shandon. Seejärel läks igaüks oma kajutisse, et rahutult magades päikesetõusu oodata.
Varahommikul kanti linnas esimesed kirjad laiali, kuid ükski neist ei olnud adresseeritud komandör Richard Shandoni nimele.
Ent komandör Richard Shandon siiski valmistus ärasõiduks. Kuuldused sellest levisid otsekohe terves Liverpoolis, ja nagu me juba teame, kogunes New Prince’i dokkidele tavatu hulk uudishimulikke.
Paljud neist tulid priki pardale, kes selleks, et emmata viimast korda seltsimeest, kes selleks, et veenda sõpra sõidust loobuma, kes selleks, et heita pilk kummalisele laevale, kes selleks, et lõpuks ometi reisi sihti teada saada. Ühtlasi nuriseti, kuna kapten oli senisest veelgi sõnaahtram ja kinnisem.
Kaptenil aga olid selleks omad põhjused.
Kell lõi kümme. Seejärel üksteist. Mõõn pidi algama kella ühe paiku. Shandon seisis ahtris ja heitis ärevaid pilke rahvahulgale, püüdes tabada mõnel näol selgitust oma imepärasele saatusele. Tulemuseta. “Forwardi” madrused täitsid vaikides ta käsklusi, laskmata teda silmist, üha oodates, et ilmub keegi. Kuid kedagi ei ilmunud.
Pootsman Johnson jõudis ärasõidu ettevalmistustega lõpule. Ilm oli sompjas, väljaspool dokke möllasid kõrged lained. Puhus üpris tugev kagutuul, kuid Merseyst pääses välja hõlpsasti.
Kella kaheteistkümneks polnud ikka veel kirja. Doktor Clawbonny kõndis rahutult edasi-tagasi, vaatas binokliga ümbrust, žestikuleeris, “igatsedes merd” nagu ta ise oma ladinapärase elegantsiga väljendus. Ta ei saanud sinna midagi parata, et tundis ärevust. Shandon näris oma huuled peaaegu verele.
Johnson astus tema juurde, sõnades:
“Komandör, kui me tahame kasutada mõõna, ei tohi me hetkegi viivitada; dokkidest me enne tublit
