“Forwardi” pardalt lahkuksid.
Rahvas hakkas liikuma maabumissildade poole, et minna tagasi kaile, kuna madrused asusid viimaseid trosse lahti päästma.
Vältimatut segadust uudishimulike hulgas, keda madrused kaunis hoolimatult tõukasid, suurendas veelgi koera haukumine. Loom sööstis esitekilt ühe hüppega läbi külastajate tiheda hulga. Ta haukus kumedalt.
Tema teelt astuti kõrvale. Ta hüppas teki ahtriossa, ja lihtsalt uskumatu – kuid tuhat inimest nägid seda – koer Kapteni hammaste vahel oli kiri!
“Kiri!” hüüatas Shandon. “Kas ta on siis pardal?”
“Muidugi ta oli siin, kuid enam teda siin ei ole,” vastas Johnson tülikast rahvahulgast täielikult tühjenenud tekile näidates.
“Siia, Kapten!” hüüdis doktor, püüdes kirja oma kätte võtta, kuid koer kargas temast vihaste hüpetega eemale. Paistis, et ta soovib anda oma teate üle ainult Shandonile endale.
“Siia, Kapten!” hüüdis Shandon.
Koer jooksis tema juurde. Shandon võttis kirja raskusteta ta hammaste vahelt. Keset pardal ja kail valitsevat sügavat vaikust tõi Kapten kuuldavale kolm kõlavat haugatust.
Shandon hoidis kirja käes, kuid ei avanud seda.
“No lugege ometi! Lugege ometi!” hüüdis doktor.
Shandon vaatas ümbrikku. Kuupäev ja saaja täpne aadress puudusid, seal seisis ainult:
Komandör Richard Shandonile prikil “Forward”.
Shandon avas ümbriku ja luges:
Sõitke Farveli neeme suunas. Te jõuate sinna 20. aprillil. Kui kapten pardale ei ilmu, läbige Davise väin ja tõuske mööda Baffini merd Melville’i laheni.
Shandon pani napisõnalise kirja hoolikalt kokku, libistas taskusse ja andis käsu väljasõiduks. Ta hääles, mis kõlas üksinda idatuule vingumises, oli midagi pidulikku.
Peagi jõudis “Forward” dokkidest välja, juhituna Liverpooli lootsist, kelle väike kutter neile järgnes, ja ühines Mersey vooluga. Rahvasumm tormas välimisele kaile, mis kulgeb piki Victoria dokke, et kummalisele laevale viimast pilku heita. Mõlemad marsspurjed, fokkpuri ja brigantiinpuri tõsteti kärmesti üles ning “Forward”, täiesti oma nime vääriline, sõitis ümber Birkenheadi neeme ja suundus kiirel käigul Iiri merre.
V PEATÜKK
AVAMEREL
Puhus ebaühtlane, kuid sõiduks soodne tugev aprillituul. “Forward” lõikas kärmesti laineid, omapead kaasa tiirlev vint ei takistanud sugugi ta käiku. Kella kolme paiku kohtas ta Liverpooli ja Mani saare vahel ühendust pidavat aurikut, mille rataste katteil oli kujutatud kolmnurkne Sitsiilia saar. Auriku kapten hüüdis neile komandosillalt tervituse – viimase “elage hästi”, mida “Forwardi” meeskonnal oli määratud kuulda.
Kell viis andis loots laeva juhtimise Richard Shandonile üle ja istus ümber oma kutrisse, mis kiirel sõidul edela suunas peagi silmist kadus.
Õhtu eel sõitis prikk ümber Mani neeme, mis asub samanimelise saare lõunaosas. Öösel puhkes kõva torm, kuid “Forward” talus seda ilusti, jättis Ayre’i neeme kirdesse ja suundus Põhjaväina poole.
Johnsonil oli õigus: avamerel sai madruste juures ülekaalu meremehevaist. Nähes, kui vastupidav on nende laev, unustasid nad oma ebatavalise olukorra. Elu pardal hakkas kulgema normaalset rada.
Doktor hingas ülima vaimustusega sisse mereõhku. Tormi ajal jalutas ta vapralt tekil; teadlase kohta olid ta jalad küllaltki meremehelikud.
“Meri on midagi suurepärast,” sõnas ta pootsman Johnsonile, tõustes pärast einet tekile. “Tutvun temaga küll pisut hilja, ent küll ma kaotatud aja tasa teen.”
“Sulatõsi, härra Clawbonny, tükikese ookeani eest annaksin ära kõik maailma kontinendid. Räägitakse, et meremehed tüdinevat ruttu oma ametist; mina purjetan juba nelikümmend aastat ja praegu meeldib mulle siin niisama hästi kui esimestel päevadelgi.”
“Milline nauding tunda oma jalge all korralikku laeva! Minu arvates sõidab meie prikk merd väga vahvalt.”
“Te ei eksi, doktor,” vastas Shandon vestlejate juurde astudes. ““Forward” on tubli laev. Pean isegi tunnistama, ükski teine jäämere ekspeditsioonile siirduv laev poleks võinud olla paremini varustatud ega parema meeskonnaga. Mulle meenub, kuidas kolmkümmend aastat tagasi kapten Ross, kes püüdis leida läbipääsu loodesse…”
“Ta sõitis “Victorial”, lisas doktor kähku, “umbes samasuguse tonnaažiga prikil nagu meie oma, ja sel oli samuti aurumootor.”
“Kuidas? Teile on see lugu tuttav?”
“Nagu näete,” vastas doktor. “Tollal olid masinad veel algastmel ja “Victoria” oma põhjustas mitu raskete tagajärgedega hilinemist. Kapten Ross laskis kõik masina osad eraldi üle kontrollida, kuid kasu polnud mingisugust. Lõpuks võttis kapten masina koost lahti ja jättis selle oma esimese talvitumise ajal maha…”
“Pagana pihta, kui hästi te seda kõike teate!”
“Miks ka mitte?” vastas doktor. “Tänu raamatuile. Lugesin Parry, Rossi, Franklini teoseid, MacClure’i, Kennedy, Kane’i, Mac-Clintocki ettekandeid ja eks midagi jäänud ka meelde. Lisaksin veel, et seesama MacClintock jõudis sihile oma “Foxil”, meie “Forwardi”-taolisel vindiga prikil palju hõlpsamini ja palju õnnestunumalt kui kõik ta eelkäijad.”
“Täiesti õige,” lausus Shandon. “See MacClintock on julge meremees, nägin teda töö juures. Võib kergesti juhtuda, et jõuame nagu temagi aprilli algul Davise väina, ja kui meil õnnestub jääst läbi murda, oleme saavutanud tubli edumaa.”
“Kui meiega mitte ei juhtu nagu “Foxiga” 1857. aastal, et satume kohe esimesel talvel Baffini lahe põhjaosa jääpankade vahele ja peame seal talvituma.”
“Tuleb loota, et meil on rohkem õnne, härra Shandon,” sõnas Johnson. “Kui isegi sellise laevaga nagu “Forward” ei saa minna kuhu tahad, siis on juba õigem käega lüüa.”
“Pealegi,” jätkas doktor, “teab kapten, kui ta pardale ilmub, meist paremini, mida teha, seda enam, et meie seda üldse ei tea. Tema veidralt lakooniline kiri ei võimalda oletada sõidu sihtkohta.”
“See tähendab palju, kui tead, kuhu suundud,” sõnas Shandon elavalt. “Tubli kuu aega saame aga minu arvates läbi ka ilma selle tundmatu üleloomuliku ilmumiseta ja tema instruktsioonideta. Minu arvamust tema kohta te ju teate.”
“Hehee, arvasin nagu teiegi, et see mees jätab laeva juhtimise teie hooleks ja ei tule iialgi pardale, kuid…” sõnas doktor.
“Kuid?” küsis Shandon veidi pahaselt.
“Kuid pärast ta teist kirja olin sunnitud oma arvamust selles suhtes muutma.”
“Ja miks nimelt, doktor?”
“Sellepärast, et selles kirjas on
