kus ta arvatavasti täiendab meie laadungit hülgenahkadega, ostab kelke ja koeri, ühesõnaga hangib kõike vajalikku reisiks Arktika meredele. Ma ei imesta põrmugi, kui ta ühel ilusal hommikul väljub oma kajutist ja asub kõige tavalisemal moel laeva juhtima.”
“Võimalik,” vastas Shandon kuivalt, “kuid tuul on vahepeal valjenenud, sellise ilmaga pole mõtet raapurjedega riskida.”
Shandon lahkus doktori juurest ja käskis ülemised purjed alla lasta.
“Ta jääb oma arvamuse juurde,” sõnas doktor pootsmanile.
“Jah,” vastas Johnson, “ebameeldiv lugu, sest teil, härra Clawbonny, näib olevat õigus.”
Laupäeval enne õhtut sõitis “Forward” ümber Galloway neeme, mille majakas näitas tuld kirdesse. Öösel jäeti Cantyre’i neem põhja ja Iiri rannikul asuv Fairi neem läände. Kella kolme paiku hommikul sõideti piki Rathlini saare vasakpoolset rannikut ning jõuti lõpuks Põhjaväinast ookeani.
Oli pühapäev, 8. aprill. Kuna inglastele, eriti inglastest meremeestele on see päev olulise tähtsusega, veedeti osa hommikupoolikust piiblit lugedes. Ettelugemise võttis doktor meelsasti enda peale.
Torm muutus juba orkaaniks, ähvardades paisata priki Iiri rannikule; lained tõusid kohutavalt kõrgele ning laev kõikus tugevasti. Et doktor merehaigeks ei jäänud, see tulenes ainult sellest, et ta end kõvasti kokku võttis. Keskpäeval jäeti Malin Headi neem lõunasse. See oli viimane tükike Euroopat, mida need vaprad meremehed silmasid. Nii mõnigi neist, kes seda neeme enam kunagi näha ei saanud, saatis seda pika pilguga.
Priki asukoht mõõtmiste põhjal oli 55º 57´ laiust ja 7° 40´ pikkust.
Kella üheksa paiku õhtul orkaan vaibus ja tubli purjekas jätkas sõitu loodesse. Möödunud päeva jooksul oli jõutud selgusele tema võimetes. Nagu juba väitsid asjatundjad Liverpoolis, oli see eelkõige purjelaev.
Järgnevatel päevadel jõudis “Forward” loode suunas tublisti edasi, sest tuul pöördus lõunasse. Kuigi meri muutus taas rahutuks, sõitis prikk täispurjedes. Ahtrikajuti kohal lendlesid mõned tormilinnud. Doktor tappis osavasti ühe neist ja õnneks kukkus see pardale. Harpuunija Simpson püüdis linnu kinni ja viis omanikule, sõnades:
“Vilets jahisaak, härra Clawbonny.”
“Aga sellest tuleb uhke toit, mu sõber.”
“Mis te nüüd, ega’s te ometi kavatse seda süüa?”
“Ka teie ei ütle ära, mu armas,” vastas doktor naerdes.
“Puh,” tegi Simpson, “ta on ju õline ja mõrkjas nagu kõik merelinnud.”
“Saame näha,” vastas doktor, “mul on sedalaadi jahisaagi keetmisel oma meetod, kui te aga pärast veel ütlete, et see on merelind, siis ei tapa ma enam kunagi ühtegi neist.”
“Tähendab te olete kokk, härra Clawbonny?” küsis Johnson.
“Teadlane peab kõike pisut oskama.”
“Ole ettevaatlik, Simpson,” lausus pootsman. “Doktor on osav mees, ta serveerib meile seda tormilindu kõige maitsvama põldpüüna.”
Doktor ei liialdanud. Ta eemaldas osavalt rasva, mis asub tervenisti naha all ja mida kõige rikkalikumalt leidub koibadel; koos rasvaga eemaldas ta ühtlasi mõrkja maitse ja kalalõhna, mille üle merelindude puhul õigustatult nurisetakse. Selliselt prepareeritud tormilind leiti olevat ülihea – seda väitis isegi Simpson.
Viimase orkaani ajal sai Richard Shandon täieliku ülevaate meeskonna võimetest. Ta jälgis iga oma meest üksikult, nagu seda peabki tegema julgelt raskustele vastu astuv komandör, ja tal oli teada, millele tugineda.
James Wall, Richardile täielikult andunud ohvitser, oli taiplik, täitis korralikult käsklusi, kuid tal võis jääda vajaka initsiatiivist. Kolmanda ohvitserina oli ta aga täiesti õigel kohal.
Johnson, vana Arktise rändur, oli harjunud võitlema merega ja tal polnud vaja julguse ning külmaverelisuse osas enam midagi juurde õppida.
Harpuunija Simpson ja puusepp Bell olid kindlameelsed inimesed, kohusetruud ja distsiplineeritud. Polaarloots Foker, kogenud meremees, kes oli õppinud Johnsoni käe all, võis osutada ekspeditsioonile suuri teeneid.
Madrustest paistsid tublimad Garry ja Bolton. Bolton oli naljahammas, lõbus ja jutukas; kolmekümne viie aastane Garry oli tahtejõuliste näojoontega, kuid veidi kahvatu ja kurvameelne.
Kolm ülejäänud madrust, Clifton, Gripper ja Pen, ei paistnud nii tulihingelised ja otsustusvõimelised. Nad torisesid üsna meelsasti. Gripper isegi tahtis väljasõidu eel lepingut murda; teda hoidis pardal ainult mingi piinlikkusetunne. Juhul, kui kõik läheb ladusalt, kui reis ei kujune eriti ohtlikuks ja manöövrid liigselt ei väsita, siis võib nende kolmega arvestada. Ent toita tuli neid rikkalikult, sest kõht oli nende juures esmajärgulise tähtsusega. Kuigi neid hoiatati ette, oli neil ometi raske elada karsklastena. Söögiaegadel igatsesid nad konjakit või džinni ning püüdsid nende jookide puudumist hüvitada kohvi ja tee pruukimisega, mida pardal ohtralt pakuti.
Mis puutub mõlemasse masinisti, Bruntoni ja Ploverisse, ning kütja Warenisse, siis nemad olid siiani tegevuseta olekuga ülimalt rahul.
Shandon teadis seega täpselt, mida igaühest arvata.
14. aprillil läbis “Forward” tugeva Golfi hoovuse, mis kulgeb piki Ameerika idarannikut Newfoundlandini, suundudes seejärel kirdesse, Norra rannikule. Laev asus laiusel 51° 37´ ja pikkusel 22° 58´, kakssada miili Gröönimaast eemal.
Ilm muutus külmemaks, termomeeter langes kolmekümne kahele kraadile4, teiste sõnadega jäätumispunkti.
Doktor ei pannud veel selga Arktise talveriietust, vaid kandis madruste ja ohvitseride eeskujul meremeheülikonda. Tore oli vaadata, kuidas ta kõndis oma pikkades saabastes, kadudes nendesse peaaegu tervenisti, oma laias õliriidest kübaras, samast materjalist pükstes ja kuues; tugeva vihma käes ja pardale sööstvates lainetes sarnanes ta mingi mereelukaga – võrdlus, mis põrmugi ei riivanud ta enesetunnet.
Kaks päeva püsis meri erakordselt rahutuna, tuul pöördus loodesse, aeglustades “Forwardi” käiku. 14.–16. aprillini möllas kõrge lainetus, kuid esmaspäeval hakkas sadama tugevat vihma, mille tagajärjel meri peaaegu silmapilkselt rahunes. Shandon juhtis doktori tähelepanu sellele iseärasusele.
“Noh, see kinnitab vaalapüüdja Scoresby huvitavaid tähelepanekuid,” lausus doktor. “Scoresby kuulus Edinburghi Kuninglikku Ühingusse, mille korrespondendiks mul on au olla. Vihma ajal, nagu te nägite, on laineid vaevu tunda, isegi sel juhul, kui puhub tugev tuul. Kuiva ilmaga aga, vastupidi, teeb palju nõrgem tuul mere hulga rahutumaks.”
“Kuidas seda fenomeni seletada, doktor?”
“Üsna lihtsalt: seda ei saagi seletada.”
Sel hetkel märkas polaarloots, kes oli valves raamasti saalinguil, mingit massiivset kogu laevast paremal, umbes viieteistkümne miili kaugusel allatuult.
“Jäämägi siinseis vetes!” hüüatas doktor.
Shandon vaatas binokliga näidatud suunas ja kinnitas lootsi sõnu.
“Tõepoolest huvitav!” sõnas
Fahrenheiti järgi.
