hiljem. „Proovime teisiti: kas sind jäeti valvama?”
Pearaputus.
„Oled sa siin üldse vabatahtlikult?”
Pearaputus.
„Olid kajude vang?”
Raulil polnud aimugi, kuidas neid suuri karvaseid nimetama peaks, kuid igaks juhuks ta noogutas.
„Ja kui nende sõiduk pihta sai, õnnestus sul end ära peita?”
Raul noogutas ja raputas pead.
„Hm, mida see nüüd tähendas?” Teine mõtles. „Kui sõiduk pihta sai, jäid sa maha?”
Raul noogutas.
„Sind lihtsalt unustati?”
Noogutus.
Ilmus too vanem mees. „Suured reaktorid on meile kasutud. Leidsin mõned patareid, hea seegi. Toit on ainult kajude oma… räägitakse, et hädaga on see söödav, kuigi maitseb tõeliselt vastikult… et laibasöömisest pidi etem olema, nii et viskan peale. Said targemaks?”
„Me peame ta kaasa võtma.”
„Milleks?”
„Mis ta siin peale hakkab?”
„Me ei tea, kes ta on. Me ei tea, mida ta tahab, mida oskab ja nii edasi. Nagu meil ohte vähe oleks. Tahab ta üldse tulla?”
Raul noogutas innukalt.
„Hm…” Vanem mees mõtles, ise ebasõbralikult Rauli piieldes. „Oskad sa kajude tehnikat kasutada?”
Poiss raputas pead.
„Mis sa siin üldse peale oleksid hakanud? Ei, nii ei saa küsida…”
Kuid Raul heitis maha, pani silmad kinni ja ajas keele suust välja.
„Siin oleks ta lihtsalt surnud,” kommenteeris vahepeal väljailmunud kolmas. „Võtame ta kaasa.”
„Tule siis,” viipas mees relvaga.
Uustulnukate liikumisvahend oli hulga väiksem ja meenutas tavalisest umbes kaks korda laiemat bussi. Selle üsna inetu ja ilmetu kummaliselt õhulistena tunduvatel roomikutel seisva kollaka teraskastini oli kümmekond meetrit lund. Raul tammus jalalt jalale ja tollel kolmandal, kelle siristamisena tunduv kõne teiste omast heledama tooniga oli, hakkas temast lõpuks hale.
„Oota, ma toon sulle midagi jalga… ja selga ka.”
Raul otsustas kõigepealt natuke sissepoole tagasi minna ja lüüsiukse kinni panna, sest lageda taeva – või mis iganes asi see pea kohal oli – all oli kohutavalt külm, kuid siis käis tal peast läbi, et sellega annab ta teistele hea võimaluse enda kaasavõtmise teema veel kord üles tõsta, ja kuna bussiuks oli parasjagu lahti, silkas ta teistele järele. Ta langes kohe ühte tooli ja hakkas taas oma tulitavaid jalalabasid masseerima.
„Lollpea!” kurjustas too lahkem, keda Raul arvas naissoost olevat.
„Dagid, täiskiirusel lõunasse!” sähvas too mees, kelle nägu ta seni ainsana näinud oli. „Sina – kähku siia pikali, vaatame su üle,” viipas ta siis Raulile, osutades ühele välivoodit meenutavale asemele.
Ta võttis mingi testrit meenutava kasti ja asus seda üle Rauli keha libistama. Sellal olid teised kaks oma hõbejad rüüd maha ajanud ja kuigi nende nägudes oli midagi kummastavalt võõrast, osutusid mõlemad vast umbes 20-ndates inimesteks. Ja jah, üks neist oli naine. Kõik nad – sest ka too vanem mees oli käigupealt nii-öelda õueriiete ülemise poole maha ajanud – olid praktiliselt kiilaspäised, kuid isegi too kolmemillimeetrine soeng ei rikkunud… Raul jäi hätta. Esimeseks oleks ta öelnud „võltsimatut plikalikkust”, kuid see polnud õige. Ühest pilgust piisas mõistmaks, et nad kõik on samast rassist ja sama inspiritsioonipuhanguga taipas Raul, et tegelikult ei suuda ta otsustada, mida nende olek tähendada võiks. Muidugi meeldis too noor naine talle ja ilmselgelt uuris ta teda põhjalikumalt, kui toda umbes enda kasvu vanemat meest või üsna keskmist kasvu tüdrukust lühemat ja heledama naha ning torkiva pilguga noormeest.
Raul ärkas.
Ja avastas, et tunneb end pisut paremini. Masin õõtsus kergelt ja eks see oligi vist olnud üks järsem raputus, mis oli ta reaalsusesse tagasi toonud.
Siristamisele sarnane kõne ja: „Aa, meie külaline ärkas,” jõudis tõlge Raulini.
Ta ajas end istuli ja vaatas ringi. Enne polnud tal olnud aega ringigi vaadata, teisalt ei läinud ta jõllitamisest midagi paremaks. Kerged, kuid ilmselt väga tugevad toolid või voodid näisid paiknevat suvalistes kohtades käsitamatu koli keskel. Akende taga roomas ikka veel mööda lumelagendik lillaka taeva all. Paar sammu eemal olid kaks nooremat tuttavat inimest samasugustel asemetel pikali ja nende läheduses istus üks uus umbkaudu nendeealine tegelane.
„Dagid, võta uuesti juhtimine üle,” kostis eespoolt ja too vanem mees ilmus hetke pärast nähtavale. Ta istus teisele voodile Rauli lähedal ja voodi muutus tema all tugitooliks.
„Et sa meist aru saad, tegime juba kajude tankis selgeks. Proovime nüüd, kas meie sinust aru saame.”
„Mis sa ikka ütled, kui midagi öelda ei ole,” poetas Raul tüdinult.
Mehe näole tekkis muie. „Kena. Mina olen Fer. See naine on Kadle, mees, keda sa esimesena nägid… olgu, siis kandis ta maski ja sa ei näinud… on Sudek ja too kolmas on Eldon. Mis imeloom sina oled?”
„Nimi on Raul. Mida te teada tahate?”
„Oskad sa oma kodumaailma kirjeldada?” Ja nähes poisi segadust, lisas: „Näiteks planeedisüsteemi? Mitmes planeet päikesest? Palju kaaslasi?”
„Kolmas planeet, ümbermõõt 40 000 kilomeetrit… Saate sellest ikka aru? Kuidas te mu keele selgeks saite?”
„Sul on kajude tõlkemoodul. Sellest võtsime. Seal on salvestatud ka kõik, mida sa öelnud oled sellest hetkest, kui moodul sisestati. Me lasime otsingu käima, aga meil pole siin ligipääsu suurtele andmepankadele ja seega ei öelnud ei Maa, Ööf ega Terra meile mitte midagi. See peab olema mõni primitiivne planeet, kuid… Saad aru, see on huvitav probleem. Mäletad sa veel midagi oma kodumaailmast? Millised on teised planeedid? On neil kaaslasi? Kui kaugel päikesest nad asuvad?”
Raul kogus end natuke aega. „Ma ei mäleta, kui kaugel päikesest… On Kuu, suur kaaslane, eee… raskusjõud on sellel kuus korda väiksem. Kõige sisemine planeet on kuum ja Kuu-suurune, siis on Maast natuke väiksem, need on kaaslasteta, siis on neljas planeet, eee… vist poole väiksem… kaks pisikest kaaslast. Siis on asteroide, siis neli hiidplaneeti. Kõige suurem kõige esimene, sellel neli suurt kaaslast ja riburada väiksemaid… kuuendal planeedil on rõngad… tähendab, seitsmendal on ka, aga halvasti nähtavad…”
„Kas midagi sellist?” Fer tekitas õhku Maa gloobuse.
„Jah, see on Maa küll…” tunnistas Raul peale paarisekundilist uurimist.
Fer vaatas teda suuril silmil ja vangutas pead. „Olgu ma neetud…” tõlkis aparaat ta pominat.
„Kui kaugel kodust ma siis olen?”
„200
