kibrutas kulme. „Ma olin… ma olin ühe tuttava juures… haavatud… noh, mitte raskelt. Igatahes olin uimane ja… eks ma jäin magama. Järgmiseks raputas mind suur ahv. Kaju, nagu te ütlete.”
„Kes see tuttav oli? Ŭ’eñi(jj)g? Mõni teine välisplaneetlane?”
Raul ei suutnud alla suruda maniakaalset naeru. „Me ei tea mitte ühestki välisplaneetlasest. Ametlikult pole mitte keegi mitte kunagi toestatavalt Maad külastanud. Mõistate? Me oleme arenenud omal planeedil ja meid ei ole mitte ükski mõistuslik eluvorm kunagi külastanud. Välisplaneetlased on ulme. Lugusid muidugi on…”
„Kuidas ei ole? Et… nagu kajudki ütlesid… Hoidjad…” Mees kibrutas kulme. „Planeet on muidugi keelutsoonis… Hämmastav petuskeem… Ei, ma olen kuulnud, et võib tekkida kultuurišokk ja sellepärast vaikitakse…” Ta silmitses poissi muutunud pilguga. „Siis on see kõik sulle ikka paras üllatus, eks ole?”
„On see võimalik?” küsis toolil istunud noormees, kelle nimi oli Eldon. „Ma mõtlen, et milline on tõenäosus, et ta ikkagi ei ole mingi tzasu värdjas? Anna andeks,” pöördus ta Rauli poole, „aga sa ise võid ju arvata, et oled mingilt kaugelt eksootiliselt keelutsooni planeedilt, millest pole midagi teada peale legendide.”
„Mis asi on tzasu?”
„Kohalik jumal.” Eldon osutas taevale. „Ta hingab… Eks sellepärast see su û’eñi(jj)g-ide laev alla kukkuski… ja meie oma.”
„Jumal?” Raul maigutas.
„Mis jumal?” ei saanud Eldon aru.
„Sa ütlesid „kohalik jumal”.”
„See on tõlkest,” taipas Fer. „Ilmselt ei ole sinu keeles sobivat sõna ja tõlkija otsis kõige lähema vaste. See ei ole jumal, nagu sina seda mõistad?”
„Ja kuidas mina jumalat mõistan?” läks Raul turri, sest ilmselt peeti teda ikka väga metslaseks.
Fer vaatas abipaluvalt teiste poole.
„Tzasu on mingi Urthi-eelse tsivilisatsiooni loodud. Ent see ei ole ammu enam mingi robot, masin, arvuti… ma ei tea, mis sõnadest sa aru saad… sel on omaenda teadvus ja võimed, mida me seletada ei suuda,” alustas Sudek, kes seal Kadle kõrval lamas. „Selliseid on hüütud ka tehnovaimuks… Oh, kuule, mis tasemel su rahvas üldse on?”
„Me lendame Kuule, meil on miljonite komponentidega arvutid, mis teevad miljoneid tehteid sekundis, ja meil on termotuumarelvad.”
„Kas geneetika mõiste on sulle tuttav?”
„Jah.”
„Vaata…” ta tekitas õhku gloobuse, mis seekord ei olnud Maa. „See on Erhrr(e)rrhik. See on sinu koduplaneedist pisut suurem, ümbermõõt 50000 kilomeetrit…”
„Miks ma kuulen sinu kõnes „Ererik”, aga tõlkes mingit köhimist?” ei suutnud Raul end pidada. „Ma panin enne ka tähele, et teie ütlesite „enig” ja mina kuulen midagi, mida ma välja öelda ei suuda. Üenjig… ehk.”
„Ma loodan, et see tõlkija on õppiv ja korrigeerib end,” taipas Fer. „Erhrr(e)rrhik on kaju-keelne nimi. Meie ütleme jah Ererik ja ilmselt on see sullegi mugav. Ŭ’eñi(jj)g,” seekord hääldas ta seda püüdlikult, „on nende endikeelne nimi. Meie ütleme jah enig.”
Raul noogutas ja Eldon jätkas: „Siin, põhjapoolusel asub Tzasu. See nimi muide tähendab nii seda mõnetuhandekilomeetrist jäämandrit pooluse ümber, ümbritsevat ulatuslikku arhipelaagi kui ka toda veidrat olevust, kes seal elab. Tzasu mõistena tähendab ka… hm, tõlkija streigib.”
„Ma tajun mingit… arusaamatut… teistsugust vaikust… nagu plõksatab…” Raul hõõrus meelekohti.
„Eks ta üritab kuidagi…” See oli taas Fer, sest paistis, et sellistes detailides ei osanud keegi teine kaasa rääkida.
„Igatahes,” jätkas Eldon, „ulatuvad saarteahelad ülejäänud kolme suure mandrini. Lõunapoolusest 45-nda põhjalaiuseni on Ererik jagatud kolme siin elava rassi vahel. Enigid, kajud ja tibud; igal mandril üks. Edasi on rahvusvaheline ala ja umbes 60–70-ndast algab Tzasu valitsusala… täpsemalt, kui tzasu on vait, võib isegi mandril käia, aga kusagil 60ndast võib ta – kui väga kõrgele sirutub – igasugust jama kokku keerata.”
„Millist jama? See taevas?”
„Tzasu hingus,” noogutas Eldon. „See on… Nojah, proovime lihtsamalt – ruumihäire? Keegi ei tea, miks ta seda teeb. Aga kui miski sinna sisse satub, siis… oeh. Ma ei oska…”
„Ütleme, et mõned füüsikaseadused kaotavad kehtivuse… vähemasti näiliselt,” võttis Fer jutujärje tagasi. „Tzasu ehitab terveid linnu. Arusaamatu kiirusega muide. Terved leegionid… nanoroboteid… näed sa, see sõna oli isegi olemas… Aga need ei ole nanorobotid, need on pigem… olgu, jätame selle. Tzasu asustab need mingite kummaliste olenditega. Kõige tõenäolisem on oletada, et kunagi tulid siia maailma tavalised inimesed. Nagu meie ja sina. Ent nüüd on tegu kolme muteerunud rahvaga.”
„Kajud?”
Fer tekitas õhku igasuguseid pilte. „See karv, mis kaitseb neid praktiliselt mistahes pakase eest, on ilmselt siiski riietus, kuid oletatakse, et nad on selle poolelusa sobitatud rüüga sõna otseses mõttes kokku kasvanud. Ent see on veel kõige väiksem asi. Nad on tohutult targad, aga sealjuures nii masendavalt lollid…”
„Kuidas saab samal ajal olla tohutult tark ja masendavalt loll?”
Teised vahetasid taas pilke. Seekord tegi Kadle suu lahti: „Nad suudavad tohutult infot meelde jätta ja sellega opereerida, nad on head matemaatikas, aga kõige selle juures ei ole nad aastatuhandetega midagi erilist saavutanud peale keskkonnakatastroofide ja sõdade.”
„See on turismiteatmiku tekst,” heitis Fer käega. „Aga sulle alustuseks just paras. Midagi kajude-sarnast ei ole sinu planeedil kunagi olnud?”
„Ee-ei. Mingid legendid lumeinimesest… ei, see ei loe. Ja ühe filmi tegelane on ka selline. Ulmefilmi.”
„Siis enigid… Ma näen, et sul läks mõte käima?”
Raul vaatas kujutisi pikalt.
Fer tõusis. „Kuulge noored, näidake talle, kuidas tualettruumi kasutatakse, ja andke süüa. Ja siis paluge tal rääkida, mis mõtted tal tekkisid. Ühtlasi rääkige meist. Kui midagi ei juhtu, on meil veel peaaegu ööpäev rahulikku sõitu.”
Rauli jutustus
Raulil ei olnud eriti raske selgeks õppida, kuidas kasutada tolle bussi seadmeid. Muidugi ei saanud ta minimaalseimalgi määral aru tehnoloogiatest, mis nende taga seisid, kuid see polnud oluline; niikuinii ei mõista ju enamik tänapäeva inimesi, mis annab elu nende igapäevastele tarbeesemetele. Igatahes sai ta poole tunniga end puhtaks pestud ja söödud ning tema eest hoolitsema palutud inimeste abiga oma tõlkija nii halestatud, et see kogu räägitu ilusti raamatulehekülgedeks vormituna lugemisekraanile kirja pani.
Ta sai teada, et kuigi tuntakse paberit ja paberile trükitud raamatuidki, ei ole neil seal bussis nii eksootilisi asju – neid ei kasutata igapäevases elus. Ta võttis teadmiseks, samas mõistes ka seda, kui raske saab tal olema harjuda sellega,
