adus ähmaselt, et sel on õige mitu head põhjust, et just tema peaks oma looga alustama. Et lisaks tõlkemooduli häälestamisele tahavad nad hoomata, mida ta üldse taibata suudab; et mingil määral peavad nad teda ikka veel ohuks ja tahavad ta jutust vasturääkivusi otsida; ning et nad on lihtsalt laisad ja uudishimulikud.
Ega tal midagi selle vastu ei olnud.
Sellisesse loetavasse – pidevate vaheleküsimisteta ja kirjanduslikult silutud – vormi sai see jutustus muidugi palju hiljem.
„Kust peaksin ma oma lugu alustama? Kas sellest, et ma sündisin õnnetul maal ja õnnetul ajal – rahva hulka, kes on hääbumas vallutajate all, igas peres kummitamas lein; vallutajad ise hullumas ja degenereerumas teadaoleva ajaloo hirmsaimate pervertidest massimõrvarite juhtimise all…
Kuidagimoodi me ju elasime. Küllalt palju oli ju neid, kes ikkagi tulevikku tahtsid, ja nii oli kõik leevenenud. Absoluutne hullus ei saa ju kaua kesta.
See, millega mina ja mu sõbrad tegelesime, ei olnud tavaline. See oli äärmuslikult ebatavaline. Me arvasime, et võib-olla me lihtsalt ei tea… Nüüd ma muidugi arvan mõistvat, et seal taga oli hoopis muud…
Igatahes… on vast kõige õigem alustada ühest õhtust, mis oli täiuslik. Kõik õnnestus, kõik oli suurepärane… ja see oli viimane selline.
On keskpäev ja on pime
Viisnurga keskel ma hüüan su nime
Su riik on tulnud täis hingemõrvu
On taevale hulga lähemal põrgu
„Sa vaata, kui valge ja puhas siin
„Sa vaata, kui valge ja puhas siin on!” Hans lõi jalaga laiale teeveerde kuhjunud lumeluite. „Sa peaksid taevani õnnelik olema, et pääsesid linnast välja siia selle kõige keskele. Milline õhk siin on! Millised kuused! Millised varesed!”
„Millised kitsepabulad,” pistis Ronnie mürgiselt vahele. Ta kõõritas ringi sahmerdava Hansu poole, pea viimse võimaluseni õlgade vahele surutud ja selg vastu tuult, meenutades kõige rohkem vast viltuvajunud telefoniposti. „Sa püüa vähem silma paista, on kasulikum.”
„Miks õieti?” Hans lõi põõsad laiali ja astus keset teed. „Ma tahan et kõik teaksid ja näeksid,” müristas ta võltspaatosega. „Siin seisab aus kodanik, kes teenib riiki tões ja vaimus. Ma ei poe austri kombel peitu oma pisikesse maailma, vaid kasutan maksimaalselt ühiskonna hüvesid. Kasutan neid suurte meistrite eeskujul, nende eeskujul, kes selle värdjaliku riigi lõid. Nii nagu nemad, võtan ka mina raha võõrastelt ja kui väheks jääb, siis kaaskodanikelt.” Ta vaatas teiste poole. „Või võtame näiteks jääkarud. Kui ilusti nad on ümbrusega kohanenud, milline eristamatu valge värvus, ja nad ei kaota arktilises külmas üldse soojust!”
„Sa ära aja lolli möla. Ma tean, kuhu sa sihid. Ma arvan, et meil on sitaks vedanud.”
„Aga võib-olla tahtis ta lihtsalt öelda, et see on sinu viga, et sul ei ole sellist kasukat… või vähemalt sellist rasvakihti nagu jääkarudel ja Hansul.”
Mul oli alati olnud tunne, et külm on suuresti kujutlus… vähemasti tavalistes oludes. Nii ma siis püüdsin endale ette kujutada, et mul on soe ja mõnus…
Meie neljas kaaslane, Magnus, oli samuti näost üsna siniseks tõmbunud. Ma tundsin talle vaikselt kaasa, sest kohe pidi ta keset teed maha heitma. Ta otsiski seal parajasti kohta ja mul käis peast läbi kulunud nali tuleriidal mugavamat kohta otsivast märtrist.
„Pea lõuad, sina seal!” turtsus ta. „Ja sina, aus inimene, korista end teelt.”
„Sealt see tulebki!” Ronnie vajus teetammi taha ühele põlvele ja vinnastas automaadi. Ka meie Hansuga tõmbusime teine teisel pool teed kühmu, otsides raagus põõsastest nappi varju, ja seadsime oma relvad laskevalmis.
Suur kaubaauto andis kõigepealt paarisaja meetri kaugusel signaali, vähendas siis sujuvalt kiirust ja jäi nii kümnekonna meetri kaugusel lamajast seisma. Kulus paarkümmend sekundit, siis avanes juhipoolne uks, nahkjopis hilistes 20-ndates juht libistas end teele, hüüdis kellelegi kabiinis, et see oma kohal püsiks, ja astus ettevaatlikult lähemale. Oli pilvine jaanuaripäev ja juba hämardus. Tegelikult ma imestasin, et ta ei näinud mind nii 7–8 meetrit eemal küürutamas, sest mina nägin isegi ta kaaslast kabiinis ja see oli umbes temavanune üsna armas naine. Juht jõudis Magnuseni. See pööras end pisut ja sihtis revolvrist teisele näkku.
„Tere. Ära ehmata. Aga püsi paigal.”
Juht vaatas ringi, nägi meid teisi eriliselt kiirustamata ligemale loivamas ja tema näkku hiilis õudus.
„Jälle teie!”
Ma olin ta juba enne ära tundnud – tõepoolest olime vaevalt kuu varem sarnases situatsioonis kohtunud ja ka Ronnie paistis teda mäletavat:
„Siis sa juba tead. Kuidas sul eelmine kord läks?”
Juht mühatas: „Kuidas ikka minema pidi? Kõik need paberid, ülekuulamised…”
Hans uuris sellal kabiini sisu. „Väärt laadung. Korjasid teelt peale?”
„Ee… ei.”
„Ära muretse,” heitis Hans käega. „Võimalusel me muidugi eraisikuid asjasse ei sega, kuid me ei saa teda ka niisama minema lasta. Ehk on seltsis segasemgi.”
Juht noogutas nukralt.
Selle ajaga olid Magnus ja Ronnie juba tagaluugid lahti teinud ja tutvusid saatedokumentidega.
„Alkohol, kohv, šokolaad… muud täna võtta ei ole. Aga käib kah.”
Libistasin end juhiistmele, sellal kui juht ja ta tüdruk Hansu saatel tahapoole läksid. Too olevus polnud muide piuksugi teinud, vahtis meid vaid suuril silmil. Ta oli rabedate liigutustega ja kohmakas, kuid mulle millegipärast tundus, et temas on midagi võltsi. Kuid see polnud oluline.
Nägin peeglist, kuidas nad üles aidati, poisid sulgesid luugid ja kahekordne koputus andis märku, et võin sõitma hakata. Lasin esialgu aeglaselt ja lisasin kiirust, kui nägin sinist 412-t järgnemas. Muide, meil kellelgi ei olnud loomulikult juhtimisõigust ja ka selle mosu juht oli umbes sama otsekoheselt oma auto roolist välja tõstetud.
Ma sõitsin kilomeetrit viis ja ajasin siis kaubaauto teise veoauto kasti juurde, nii et need peaaegu kokku puutusid. Me avasime luugid ja vaevalt viie minutiga oli kõik, mida arvasime tarvilikuks pidavat, teise autosse ümber laetud.
„Edu töös ja õnne isiklikus elus,” patsutas Hans juhti õlale. „Siin on muide ümberringi tihe mets, lähim inimasula on kaks kilomeetrit edasi. Pange end soojalt riidesse, enne kui astuma hakkate.”
„Torkasite jälle kummid läbi?” ohkas juht. „Millist kuradi nussi nendega siin pärast näen…” siunas ta omaette.
Hans laiutas käsi. „Ettevaatusabinõud. Ma ei saa sulle ka keelekastet jätta. Kui kõik on läinud ja sina kaine, siis sind vähemalt ei süüdistata.”
Mõned tunnid hiljem olime nii kaubast kui autodest lahti. Sõiduauto jätsime suvalisele tänavale maha, kaubaauto aga läks tagasi garaaži, kust selle laenanud olime. See on omaette pikk lugu, miks autokolonni ülem meid nii väga kartis, et oli nõus oma töö ja vabadusega riskima, ja ei ole vist vaja öeldagi, et muidugi mõistsime, et selliseid
