ning me kuulsime rabelemist ja karjatust, mis küll samal hetkel summutati. Me ei saa kunagi teada, mis meid teisi vähemasti natukeseks ajaks päästis. Arvatavasti leidis Julgeolek, et nad ei saa ust vaikselt lahti, ja jäid sellepärast küüni sisse passima, mitte ei oodanud kaugemal, et allolijad toimuvast aimu ei saaks? Või passisidki nad ukse juures ja tüdrukute ilmumine kõrvalt seinasegmendist oli neile üllatus? Igatahes läks kuidagi nii, et üks tüdrukutest jõudis karjatada ja uks kukkus nende taga kinni; tõenäoline tundub ka, et see kari miilitsaid ja julgeolekutöötajaid ei võtnud asja tõsiselt, arvates, et mis see kari teismelisi ikka teeb. Selles nad eksisid.
Meie paari traadiga tehtud signalisatsioon ei olnud rakendunud, mis tähendas, et seda osa oskasid nad vähemalt korralikult. Mingeid imevidinaid, rääkimata kõige lihtsamast kaamerast, meil muidugi ei olnud, kuid meil oli üks äärmiselt primitiivne moodus ringi vaatamiseks – avasime vaikselt keldrisse ulatuva lagunenud korstna jala ja Ronnie ronis üles.
Ta oli viie minuti pärast tagasi ja sünge kui kõuepilv. „Küünis passib oma tosin võmmi. Eemal teel on vähemalt 4–5 sidrunit ja väljas passis veel paarkümmend nägu. Tüdrukuid polnud näha, aga üks suurem kong on ka.”
Panime riidesse ja laadisime relvad. Ka Judy ja Krista võtsid püstolid. Sättisime endale ümber niipalju varustust, kui mõistlik tundus, ja toppisime taskutesse kogu sularaha. Oli ju selge, et sinna tagasi ei satu me mitte kunagi.
Meil olid sissetungijate vastu siiski mõned pahad üllatused… kui nad polnud neid kahjutuks teinud. Neid suvel üles pannes – vaid pool aastat tagasi! – olime irvitanud, sest hinges ei uskunud meist siis mitte keegi, et seda tõsimeeli vaja läheb. Hiilisime Magnuse ja Hansuga trepist üles ja noogutasin all seisvale Kristale, kes omakorda noogutas Ronniele. Nöörist oleks võinud muidugi ka tüdrukud tõmmata, kuid igaks juhuks… Igatahes Ronnie tõmbas ja kõik läks nii, nagu plaanitud oli – korstnasse peidetud maailmasõjaaegne miinipildujamiin kukkus alla. Ka meie „esiku” seinad rappusid ning kõigist pragudest pudenes tolmu.
Paiskasin ukse lahti ja… ma ei olnud selliseid asju muidugi kunagi näinud ja mul puudus igasugune ettekujutus, mida selline miin suletud ruumis teeb. Ruum muide ei olnudki enam väga suletud, sest kõik uksed ja aknad olid minema lennanud ja meie raske uks või täpsemalt seinasegment oli alles ainult tänu sellele, et asus plahvatuse suhtes nurga taga. Kõik kohad olid täis veriseid lihatükke ja ärarebitud jäsemeid, need paar kogu, kes olid läbi uste või akende välja lennanud, olid veel kõige kergemini pääsenud.
Need idioodid, kes väljas passisid, olid seisnud tölbilt paigal selle aja, mis meil väljasaamiseks kulus, ja hakkasid tropis maja poole jooksma just siis, kui meie akendeni jõudsime. Ja nad ei olnud arvestanud automaatidega, neil olid ainult püstolid. Veel vähemalt tosin kukkus meie valangutest… kuigi kui järele mõelda, võisid mõned taibukamad ka tervena pikali viskuda. Tormasime ümber talunurga, Hans ja Ronnie kõige ees, siis tüdrukud ja siis meie Magnusega. Olime kokku leppinud, et kui keegi kukub, siis teised ei peatu, kuid kui enne majanurgani jõudmist tekkis Magnuse seljale auk ja ta käkaskaela käis, oli see võibolla mu elu raskeim otsus. Ma siiski kummardusin ta juurde ja pöörasin ta ringi. Miski hammustas mind jalast. Samal sekundil tõstsin automaadi ja kihutasin salvetäie segaduses ringitormavate miilitsate poole. Laadisin ja vaatasin alla. Ta suust jooksis verd ja ta silmad…
„Mine,” vormisid huuled hääletult ja ma läksin, taandusin selg ees ja tühjendasin enne nurgani jõudmist veel ühe magasini, tegemata välja kahtlaselt lähedalt möödavihisevatest kuulidest ja tuimast löögist vastu puusa.
Ilmselt ei arvestanud ka keegi neist, et me ei kavatse talu tagant sirgelt metsa joosta, vaid teeme ümber hoonete ringi ja oleme maanteel väljas. Meiegi ei olnud sellega arvestanud, kuid esimene miilitsaauto seisis otse meie teel. Kui ma kohale jõudsin, olid klaasid purud ja poisid tirisid võmmilaipu välja. Ronnie hüppas rooli ja käivitas mootori, vähem kui viie sekundiga olime sees ja kihutasime linna poole.
Meie selja taga paiskus taevasse tulesammas. Meil oli neid miine olnud terve kast.
Vaevalt kaks kilomeetrit eemal keerasime maalteelt ära ja meil vedas, leidsime kohaliku poe eest passimas takso. Grusiinist juht ei taibanud midagi, enne olime ta välja tirinud ja kabalöögiga uimastanud, ning jällegi vähem kui viie sekundi pärast kihutasime vahetatud autoga edasi, seekord linnani välja.
Sõitsime tolle röövitud taksoga läbi kogu linna ja jätsime selle panelmajadest magala servale, loodetavasti piisavalt kaugele oma kodudest.
„Minu juurde,” oli Krista lühidalt naksanud ja ega meil muud targemat pähe ei tulnud. Loodetavasti ei näinud meid paljud, kui kiirel sammul metsa läksime. Täpsemalt oli see muidugi äärelinnade vaheline parkmets, millest isegi paar kruusateed läbi läks. Neid viimaseid muidugi vältides rühkisime mõned kilomeetrid ja jõudsime poole sajandi vanusesse aedlinna.
Me enam-vähem küll teadsime, kus Krista elab, kuid mitte keegi meist ei olnud seal kunagi käinud. Nüüd palus ta meil viimases puudesalus oodata, kadus kümneks minutiks ja tuli tagasi suure kotiga, millest ilmus välja vanu talveriideid. Vahetasime oma joped nende vastu, panime relvad kotti ja mina koos tüdrukutega läksin ees, sellal kui Ronnie ja Hans meile sajakonna meetri tagant järgnesid, et viiene kari tähelepanu ei ärataks. Oli muidugi üks hea põhjus, miks just mina tüdrukutega läksin – nimelt pidid nad mind aeg-ajalt toetama ja poisid pidid meie jäljed kaotama. Koertest polnud lugu, nende lõhnameele ummistamiseks piisas paarist peotäiest tavalisest piprastki ja taksosse olime jätnud veerandtunnise viitega süütepudeli, kuid minust jäid järele verejäljed. Mul oli üks kuul läbistanud jala ja teine riivanud ribisid.
Krista tundus haavadest ja üldse arstiteadusest midagi jagavat, tal oli valuvaigisteid, ta süstis mulle tuimesteid ja õmbles haavad, määris need mingi möginaga kokku, sidus kinni, käskis ära juua oma liitrise tassi kummalise maitsega teed ja siis magama jääda. Ilmselt aitasid ta rohud sellele kaasa, igatahes ei mäleta ma paarist järgnevast päevast suurt midagi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
