>I can᾽t believe life᾽s so complex when I just wanna sit here and watch you undress.
I
Tüdrukud. Laura, Karolin, Doris, Stella, Renate, Piia. Kas saaksingi teile öelda midagi, mida te juba ei tea?
See oli läinud aastasaja neljanda veerandi lõpul, kui ma ilmale tulin ja ma ei pea sellest teile rääkima, sest te teate täpselt, kuidas see asi käib. Kuidas sündimine käib. Kuidas lapsepõlv käib. Kuidas üles kasvamine käib. Te olete seda omal nahal kogenud. Te teate seda lugu ammu ja te teadsite mind juba enne, kui ma suu lahti tegin.
Ma õppisin teie järgi rääkima. Algul liigutuste ja nägudega, hiljem sõnade ja kirjaga. Numbritega. Ma tulin siia, et olla teie nägu. Et ühel päeval ütleksite: vaat see on hea inimene. Sellest kasvas hea ja väärikas inimene. Tahan olla hea inimene. See on kõik, mida ma tahan. Teie ju teate, kuidas heaks inimeseks kasvamine käib.
Lapsena ma ei olnud hea. Niipea, kui jalad juba kandsid ja käed allusid tahtele, hakkasin piire ületama. Kõigepealt ronisin hällist välja, seejärel akendest ja ustest. Ema tavatses mind panna akna alla magama, kui me kahekesi kodus olime. Ta tegi akna lahti, õõtsutas ja kussutas mu värske õhu käes magama ning läks pesu pesema. Seda lugu on mulle terve elu jutustatud, see tundub nagu päris mälestus. Nagu oleksingi seal olnud. Oma korvis avatud akna all. Taevas lendasid kajakad, kes olid suuremad kui mina. Tiirutasid majade kohal nagu valged lohed. Me kõik teame, mida teha, kui akna taga lendab lohe – tuleb hüpata talle selga!
Mõeldud, tehtud. Kui ema vannitoas pesumasina ukse kinni lõi ja elutuppa vaatas, nägi ta oma last suure lahtise akna peal. All oli viis korrust tühjust. Ülespoole jäi lohedest kubisev taevas. Ja nii ma siis hüppasin. Sirutasin käed välja nii pikalt kui sain, et krahmata kinni lähima kajaka tiivast, aga see jäi mu pingutusele vaatamata liiga kaugele. Ma kukkusin alla. Aga maja ette asfaldile prantsatamise asemel maandusin ema süles. Ta surus mind kõvasti enda vastu ja värises. Ta oli mind viimasel hetkel akna pealt ära võtnud. Ju siis kartis, et lohed oleksid mu nahka pistnud. Igal juhul lahtise akna alla mind enam ei jäetud, vähemalt mitte ilma püsivalveta ja miskipärast hoidsid ka lohed edaspidi eemale. Ju siis ehmatasid ema näoilme peale ära.
Ema ja isa pidid mind palju hoidma ja kaitsema, et ma ära ei sureks. Iga päev oli täis teravaid laua- ja kapinurkasid. Iga vaas võis pähe kukkuda, iga pistik võis teha minust röstlapse. Iga juhe võis mind puua ja kägistada. Minust võis kausitäies vees saada merehädaline. Sahtlid olid iga päev valmis mult näppe küljest hammustama. Köök oli surmakamber täis säriseva õliga panne, podisevaid katlaid täis keevat vett ja giljotiine lõikelaual. Köögis varitsesid kahvlid, mis tahtsid mul silmi peast torgata, ja teravad noad, mis olid justkui loodud selleks, et ma neid jala peale pillaksin.
See polnud üldse hirmus. Ärge saage valesti aru. Minu ja ohtude vahel seisid vanemate kaitsvad käed. Ma nägin ohtu läbi nende pikkade sõrmede.
Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ema mind pesumasina trumlist leidis. Minu jaoks oli see allveelaev. Maailmas pole piisavalt sõrmi, et üles lugeda need korrad, kui isa mind ahjust leidis, kus ma sauna mängides lillekimbuga vihtlesin. Kui palju seikluseid võib mahtuda ühte väikesesse korterisse, kahte-kolme tuppa!
Ja kui palju seikluseid mahub õue! Nende seikluste üles lugemiseks tuleks ka kõik maailma varbad abiks võtta ja ikka jääks väheks. Alles seal algas elu.
Ma mäletan ainult suvesid ja talvesid. Mitte midagi vahepealset. Mäletan helesinist taevast ja ääretut kuumust. Mäletan kergust, paljaid jalgu muru peal. Kuuma krobelist parkla asfalti paljaste taldade all. Päikese käes tuliseks läinud kive ja kivisõdasid. Naeru ja katkiseid hambaid. Halva hambumusega laste laia naeru. Lõhkiseid põlvi ja arme kätel. Teeservast korjatud lehti, mida sai haavale plaastriks peale panna ja edasi mängida. Ma läksin õue ja leidsin endale sõbrad.
Minu esimene sõber oli vastasmaja Jonte. Ta tuli mu juurde ühel talvepäeval, kui ehitasin õue peal lumememme.
Miks su lumememmel nina pole? küsis ta.
Sest mul pole porgandit, vastasin.
Jonte jooksis tuppa ja tõi ilusa oranži porgandi. Niimoodi leidsin endale liitlase ja meie kuulsusrikas sõprus võis alata.
Niimoodi need sõbrad tulevad – eikusagilt. Otsekui nii pidanukski alati minema. Nagu see oleks olnud saatuse poolt ette määratud. See kohtumine pidi toimuma. Me sündisime, imesime emade rinnad tilgatumaks, roomasime mööda põrandat, ajasime end mööbli najal püsti, sõime, sõime ja sõime ning kasvasime, kuni uks tehti suure talve ees lahti. Õu oli lund täis. Ühest majast jooksin välja mina, teisest Jonte. Mina veeretasin lumepalle ja Jonte tuli porgandiga.
Jonte polnud kogu aeg vastasmajas elanud. Enne meie kohtumist elas ta koos isa ja emaga koguni ühes teises linnas, Viljandis. Ma polnud seal kunagi käinud ja nii väga kui ma ka ei püüdnud ette kujutada elu Viljandis, ei suutnud ma seda siiski teha. Tallinn kõlas rohkem nagu linn, aga Viljandi kõlas nagu viljapõld. Niisiis kujutlesingi, et Jonte kasvas üles viljapõllul. Nisu või rukki sees. Hunnitutel kollastel rapsiväljadel. Põõnas lageda taeva all samal ajal kui ema ja isa põllu peal vilja korjasid, millest leiba ja makarone teha. Minu kujutluses olid nad seal kolmekesi ilma ühegi teise hingeliseta. Seal oli alati soe ja päikseline, mistõttu nad riideid ei kandnud. Käisid alasti ringi nagu paradiisiaias. Nüüd aga seisis Jonte paksu kasukaga lumes ja ka Jonte ema käis ringi mornides talveriietes, murekortsud näos. Jonte elas Mustamäel ainult emaga.
Ma ütlen, jumal tänatud, et Jonte nüüd riideid kandis, sest Tallinna külmas oleks ta paljana ära jäätunud ja ma oleksin samahästi võinud talle porgandi nina otsa pista. Ja jumal tänatud, et ta vanemad Viljandis lahku läksid, sest muidu poleks me kunagi kohtunud.
Lumememm oli alles algus. Me ehitasime sel talvel Jontega terve linna. Lumememmest sai valvur. Meie linnas oli pood, kust sai osta erinevaid lumest tooteid, näiteks lumepalle ja jääpurikaid. Meie linnal oli torn, mille otsa torgatud oksa küljes lehvis lipuna iga päev erinev kilekott. Meil oli uisuväljak, mille jää all elas merekoletis. Suur valgekarvaline madu, kes vahel suurema nälja korral ka lume all lapsi varitses. Meie linnas olid tänavad, kus liigeldi kelkudega. Meil oli keskväljak. Selle ääres oli loss. Ja lossis oli printsess. Laura.
Printsess tuli koos lossiga. Ma polnud Laurat varem kunagi näinud. Kui aga loss valmis sai, ilmus ta ühtäkki välja, nagu ta oleks ammu oodanud, millal saaks juba mänguga liituda. Nüüd lõpuks tal oli, kuhu tulla. Enne ju ei olnud. Ikkagi printsess.
Nüüd oli kõik olemas, mis ühes linnriigis olema peab. Majandus õitses, kuna naabruskonna lapsed käisid muudkui poes mänguraha laiaks löömas. Linn kasvas, rahvast vooris sisse ja välja. Inimesed lasid liugu. Niimoodi möödusid õnnelikud alguspäevad täis ootust ja elevust.
See kõik lõppes ühel päeval, kui Laura kutsus mind Jontega lossitagusesse lumeonni. Seal oli hea rääkida. Vähe privaatsem. Meie kolmepealine valitsus oli seal nii mõnegi majanduspoliitilise või logistilise otsuse langetanud. Seekord oli jutt eriti tõsine. Laura ütles, et ta on nüüd valmis abielluma. Kandidaadid olid loomulikult mina ja Jonte. See oli veel meeldiv osa vestlusest. Edasi läks asi kehvemaks. Laurale tegi muret Lumemadu. Arvestades, kui palju lapsi ja täiskasvanuid iga päev uisuväljakul käis, kasvas iga päevaga oht, et Lumemadu murrab läbi jää ja tirib kellegi vee alla. Nii ei saanud see jätkuda. Laura pakkus välja lahenduse: see, kes toob talle Lumemao naha, saab teda kosida. Kõlas arusaadavalt ja mõistlikult. Lubasime Laurale, et ta ei pea selle mao pärast enam kaua muretsema. Koosolek oli lõppenud.
Aga minu ja Jonte vahel polnud enam miski endine.
Imelik, kuidas asjad muutuvad. Me läksime lumeonni sõpradena, aga väljusime sealt konkurentidena. Meie vahele oli löödud jäine lõhe. Ja minu süda põles Laura peale mõeldes. Põles ja hõõgus nagu ahjuroop kurgu all.
Jonte
