peal. Ervin käskis Kaarlil võtta Karolini jalgadest kinni. Kaarel haaraski tal jalast, aga Karolin virutas talle kohemaid vaba jalaga kõhtu. Ervin tõmbas Karolini endale lähemale ja tõstis ta selja tagant üles. Karolin siples nüüd õhus, rippudes abitult tornikõrguse Ervini käte vahel. Kaarel proovis uuesti Karolinile läheneda, aga Karolin vehkis jalgadega niimoodi, et Ervin kaotas tasakaalu ja kukkus selg ees vastu müüri. Karolin pääses korraks vabaks ja roomas neljakäpakil Ervinist eemale, aga see sai kohe oma pikkade kämmaldega tüdruku jalgadest kinni. Nüüd oli Karolin kõhuli maas. Kaarel istus talle turjale. Teised tüdrukud karjusid müüril poiste peale, et nad ära lõpetaks. Ervin ja Kaarel ei kuulnud midagi. Nad olid nii õhinal. Suud aurasid ja silmad põlesid. Ervin haaras Karolini pükstest ja hakkas neid alla kiskuma. Plikad hüppasid müürilt alla ning läksid Ervinile ja Kaarlile kallale. Nad rebisid poisid Karolini küljest lahti ja sõimasid neid šimpansite kombel kriisates. Hugo Boss kükitas müüri ääres ja naeris. Tüdrukud peksid Ervinit ja Kaarlit käte ja jalgadega. Poisid üritasid end kuidagi kaitsta, aga kuna tüdrukud olid selges ülekaalus, pistsid mõlemad jooksu. Karolin nuttis lumes, paljas selg külmetusest punane. Nähes oma võimalust, hiilisin Karolini taha, krahmasin maast peotäie lund ja pistsin selle talle püksi. Hugo hoidis kätt suu ees ja vajus hääletult naerdes kägarasse. Otsisin ta pilku, et saada kinnitust, kas olin nüüd sünnipäevakutse välja teeninud või mitte. Ilmselgelt olin. Põgenesin sündmuskohalt.
Hannole mõeldud lumepomm oli mul ikka veel teises käes. See oli juba täitsa kõvaks läinud. Jooksin koolimajja, lootes kohata Hannot, aga ta oli juba läinud. Leidsin garderoobist hoopis Hugo Bossi seljakoti. Ja mul tuli nii hea mõte, et seest läks soojaks. Tegin Bossi koti lahti, tõstsin õpikud ja vihikud välja ning panin koerasitaga lumepalli kotipõhja. Seejärel panin asjad kotti tagasi ja tõmbasin luku kinni. Siis võtsin oma koti selga ja läksin naeratades koju.
III
Tordid olid imemaitsvad. Jäätisetordid. Hugo Bossi ema võttis neid suurest metalluksega külmikust välja, karp karbi järel. Hugo Bossi vanaisa lõikas neid lahti ja pani väikestele taldrikutele. Ma ei hoolinud sellest, et Bossi vanaisa lõikamisega vaheldumisi oma näppe jäätisest puhtaks limpsis. See oli rikka inimese sülg rikastel sõrmedel. Oleksin ta näpud ise puhtaks lakkunud, kui ta oleks palunud. Valge tordinuga (just nimelt, spetsiaalne nuga, millega sai torti lõigata ja mis toimis ka tordilabidana) viilutas jäätisetorti ja õhuke šokolaadiglasuur prõksus. Bossi vanaisa jagas taldrikuid laiali. Lapsed istusid pika laua taga ja ootasid maiuspala.
Soolane toit oli kõigil juba söödud. Hugo Bossi ema lasi nõusid kraani alt läbi, et ketšupit maha pesta, ja ladus neid masinasse. Ahjuplaadil oli veel jahtunud kuldpruune friikartuleid ja mõned üksikud viinerid, mida lootsin pärastpoole veel süüa. Ootasin magustoitu ja samas ootasin kannatamatult, et kõht uuesti tühjaks läheks. Hugo Bossi ema lükkas sügavkülma sahtli kinni ja avas külmiku ülemise osa, mille riiulitelt paistsid suured Coca-Cola ja Fanta pudelid.
Kes veel juua tahab? küsis ta.
Lapsed sirutasid oma plastiktopsid Bossi ema poole.
Kellele Fantat, kellele kokat? küsis ta.
Mina tahan segu, ütles Hugo Boss laua otsast.
Selle peale tahtsid kõik lapsed segu, mina nende hulgas.
Ajasime jäätisetordid näost sisse ja läksime ülemisele korrusele, kus ootasid Bossi avamata sünnipäevakingitused. Lapsed täitsid oma topsid uue seguga ja jooksid tema kannul üksteise järel üles. Boss istus ülemise korruse elutoa põrandal ja avas kinke. Pakkidest tuli välja igasugu väiksemaid ja suuremaid imesid. Teismelisi mutantninjakilpkonnasid, jojosid, autokaarte, Digimonidega sokke, Kaubamaja kinkekaarte, Star Warsi Legosid. Mina kinkisin Hugole kilekaantega fotoalbumi 36 pildile. Ta sai veel kokkupandava Luftwaffe mudellennuki, dinosaurustega pusle, igavese nooruse eliksiiri ja karbitäie jahvatatud ükssarve sarvepulbrit. Tema tuppa paigaldati telepordiputka ja talle kingiti pilet Gotham Citysse, kus Batman lubas teda Batmobiiliga linna peale viia. Talle kingiti läbipaistev korvpall, mille sees oli Lennart Meri pea. Talle kingiti 5 tonni M&M᾽se ja ridaelamu katusele pandi suur batuut, millega Hugo sai nii kõrgele hüpata, et oleks võinud limapalliga vastu Kuu heledat põske lajatada.
Hugo istus värviliste ja läikivate pakkepaberite vahel ja küsis: millise ma järgmisena avan?
Lapsed näitasid näpuga kõige suurema paki poole. Juba kolmekümnendat korda.
See! Tee see lahti!
Hugo jättis selle meelega viimaseks, sest ta teadis, mis seal sees on. Me kõik teadsime, aga sellest räägiti ainult sosinal ja vihjamisi. Mitte keegi ei söandanud selle nime suhu võtta. Mine tea, äkki sõnub veel ära? Aga kui Hugo oli ka Megazone᾽i VIP-kliendikaardi ümbrikust välja võtnud, millega ta sai aasta otsa tasuta lasersõda mängimas käia ja kui ka igavad uued Nike᾽i dressid ja tossud ja Headi reketid olid lahti pakitud, ei jäänud tal muud üle, kui võtta ette viimane ja suurim pakk.
Hugo irvitas ja ütles vanematele: ei tea, mis see küll olla võib.
Hugo Bossi isa ütles: lillepotid. Sa ju tahtsid hakata lilli kasvatama.
Kõik naersid närviliselt.
Aa, ütles Hugo. No siis ma ei hakka lahti tegemagi.
Ei! karjusid lapsed.
Plikad imesid kõrtest segujooki ja poisid kratsisid põlvi. Hugo rebis pakilt paberi ümbert ja me kõik nägime seda, mille nimel me siia tulnud olimegi. Sony PlayStation 2. Värskelt välja tulnud kuuenda põlvkonna konsool. Koos kolme mänguga: „FIFA 2001“, lumelauamängu „SSXi“ ja kaklusmängu „Tekken Tag Tournamentiga“. Poisid surid ja läksid taevasse. Tüdrukud haigutasid ja läksid õue.
Nüüd oli vaja selgeks teha, kes esimesena mängida saavad. Kõiki mänge oli võimalik mängida kahekesi, aga poisse oli kümne ringis. Küsimus oli selles, kes esimeses mängus Hugo paariline saab olla, kes järgmise ringiga puldid kätte saavad haarata ja nii edasi. Järjekord selgitati välja keerulise süsteemi abil, kuhu kuulus tikkudega loosi tõmbamine, vanade teenete meelde tuletamine ja uute lepingute sõlmimine, mille alusel kutid lubasid Hugo eest koduseid ülesandeid ära teha, õpetajatel päid otsast lõigata ja Karolini kirikutornist alla visata.
Karolini tol sünnipäeval polnud. Seal polnud üldse ühtegi tüdrukut meie klassist. See oli viimane poisid-omavahel-aasta. Need kolm või neli neidu, kes Hugo majas ja õuel ringi jooksid, olid tema sugulased. Hugol oli ka vanem õde ja vend, aga nemad olid juba nii suured, et elasid ja õppisid välismaal. Nõnda elas pesamuna Boss oma neljakorruselises ridaelamuboksis vanemate peopesa peal.
Tema isa kandis ülikondasid ja Marc O᾽Polo särke ning naeratas kavalalt, otsekui maakera käiks ringi salajase kokkuleppe alusel, millele tema alla kirjutas. Ta oli inimene, kes pidevalt esindas midagi. Tundus, et ta on kogu aeg kas töölt tulemas või tööle minemas. Ta esindas iga päev oma liftifirmat, ta esindas Põhja- ja Ida-Euroopa kõrghooneid, kus tema liftid inimesi kõrgustesse sõidutasid. Ta esindaski kõrguseid. Samal ajal, kui lapsed all köögis topse täitsid ja krõpsu sõid, ühendas Hugo Bossi isa ühele põlvele toetudes mängukonsooli plasmateleri külge, mis oli nii suur, et selle korpuse sisse oleks saanud Bossi dobermanni kinni panna. Niimoodi teleri kõrval juhtmetega pusides esindas Hugo Bossi isa pereisasid, kes tahavad oma lastele kõike kõige paremat. Praegu veel kallas Bossi isa raha Hugo haridusse, trennidesse ja muudesse hobidesse, aga varsti õppis Boss isa järgi raha tegema. Nüüd on ka Hugo Boss ise liftiärimees. Tema liftid sõidutavad inimesi näiteks renoveeritud Tallinna Teletorni tippu.
Ma ei kujuta ette, et ma oma isaga koos pereäri-värki ajaksin. Ma ei kujuta ette temaga koos võidunud tunkedes Mustamäe paneelmaja keldris kellade
