raadio vaevukuuldavat krabinat. Ma ei kujuta seda ette, sest isa tahtis enamasti üksi olla. Ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Lapsena ma ei mõelnud selle peale, aga see oli kogu aeg olnud ilmselge. Kui inimene veedab oma päevi vabatahtlikult maa all vaikuses ja pimeduses, siis ilmselt ta eelistabki vaikust ja pimedust kõigele muule. Hugo Bossi isa seevastu kõndis ühest hästi valgustatud kontorist teise, esindades mehaanikute, disainerite ja müügimeeste töökaid masse. Ta oli selline mees, kelle reisikohver oli alati pakitud ja kes puhkepäevi ei tunnistanud, kuid kes vajaduse korral tootis pere jaoks aega juurde. Sõitis oma parima liftiga universumi servale, lükkas suure paugu kaja nädala võrra tagasi ja viis pere päikese kätte puhkama.
Sellise mulje ta mulle jättis. Ma kadestasin Hugo Bossi, see oli ju selge. Kadestasin tema heal järjel, hästi toidetud ja hästi päevitunud perekonda. Kadestasin Hugo Bossi vanaisa, kes lakkus oma jämedatelt kõveratelt sõrmedelt jäätist, kaotamata seejuures Skandinaavia turisti väärikust. Ta oli selline vanaisa, kes kandis puhtaid ruudulisi särke, trakse ja nahast sandaalkingasid ning mängis aias plikatirtsudega minigolfi. Ta oli selline vanaisa, keda vaadates ei jõudnud ära oodata, millal ometi saaks juba ise vanaks jääda. Millal ometi saaks juba ise olla natuke elevandi moodi – aeglane, tark ja paksu nahaga.
Bossi ema oli vastupidiselt oma elevandist isale alati jooksus ja närviliselt rõõmsameelne. Ta kandis heledatoonilisi õhukesi dresse ja muudkui siblis ringi, sõidutades poega kooli, trenni ja koju, tehes majapidamistöid ja askeldades aias. Tema alati naeratav nägu oli kartlik ja õrn, meenutades mulle õhukest valge šokolaadi glasuuri jäätisetordil, millest Bossi vanaisa noa läbi torkas. Habras. Mulle tundus, et kui Bossi isa oleks korraga ema peale niimoodi vihastanud, et oleks talle lahtise käega vastu vahtimist virutanud, oleks ema pea purunenud nagu koljukujuline jäätisetort ja Bossi isa käsi oleks tilkunud kallist vanillijäätisest. Aga sellist jama selles peres muidugi ei juhtunud. Selles peres liikus meesliinipidi uhkus ja lootus. See polnud minu ega Jonte pere, kus meesliini pidi anti edasi häbi ja alandust.
Umbes sel ajal sain teada, et mu kõhutunne Jonte isa sitapäisuse kohta ei olnudki olnud vale. Jonte põgenes emaga Viljandi viljapõldudelt Tallinnasse sellepärast, et Jonte isale meeldis oma naist ja last peksta. Või no kas just meeldis, aga miskipärast jäid Jonte ja tema ema liigagi sageli isa rusikatele ette. Jonte emal oli peas mündisuurune kiilas laik, sest Jonte isa oli sealt kunagi tüki välja hammustanud. Sellist paska Hugo Bossi peres ette ei tulnud. Siin elati uuseurooplaste kombel arengu ja uute avastuste nimel. Bossi vanemad hääletasid paar aastat hiljem Euroopa Liidu poolt, aga meie vanemad ei käinudki hääletamas. Sedasorti vahe, kui see teile midagi ütleb. Hugo Bossi kodus valitses kõikelubav ja andestav õhkkond, ehkki vabadusel rippus küljes hinnasilt. Sellel sildil oli kirjas, et Hugo peab meheikka jõudes oma koerused heastama ja küllusliku lapsepõlve tagantjärele välja lunastama. Ning seda asjalikkuse ja kohusetundlikkusega. Aga selleni oli veel aega. Praegu mängis Hugo Boss oma tuliuue PlayStationiga isu täis ja kutsus siis külalisi keldrisse sauna ja ujuma. Mina mängisin kolmandas vahetuses Hugo nõbuga „FIFAt“ ja liitusin spaa-seltskonnaga natuke hiljem.
Hüppasime basseini pommi. Kelder kajas meie ülemeelikutest karjetest. Hugol oli avamata kaheliitrine Coca-Cola pudel käes. Ta väitis, et suudab sellega basseinipõhja sukelduda, seal pudeli avada, ühe sõõmuga tühjaks juua ning lõpuks veel korgi tagasi pealegi panna – ja seda kõike niimoodi, et pudelist ei voola tilkagi kokat vette. Juba tehti panuseid, kas Hugo saab sellega hakkama või mitte. Ervin vangutas basseiniservas pead ja ütles, et see on igatpidi võimatu. Sedapuhku olid kõik kutid Erviniga sama meelt. Panused muudkui tõusid. Algul lubati üksteisele koolipuhvetist saiu ja limpsi osta, nagu tavaliselt, siis aga hakati juba rääkima rahast ja kui Hugo nägi, et mitte kellelgi polnud temasse usku, lubas ta järgmist:
Kui ma hakkama ei saa, siis ostab mu isa teile kõigile PlayStation kahed.
Ja kui sina võidad? küsis Ervin.
Hugo ligunes vees enda ette põrnitsedes ja pinnal hulpivast avamata koolapudelist kinni hoides. Kui mina võidan, ütles Hugo, siis igaüks teist peab täitma mu kolm soovi. Ja te ei tohi keelduda.
Poisid naersid.
Basseiniserval kükitav vetikanägu Kaarel kutsus Bossi kuldkalakeseks.
Davai, ütles Ervin ja pühkis oma märga nägu.
Kutid ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik hõõrusid mõttes käsi kokku, sest kõigil olid PlayStationid soolas. See oli enam kui selge.
Davai, ütles Hugo. Kes kolmeni loeb? Ervin, sina loed.
Ervin hakkas lugema.
Üks, kaks …
Kolme peal tõmbas Hugo suure sõõmu õhku kopsudesse ja sukeldus pudeliga basseini põhja. Kõik jäid vait. Kutid kummardusid basseini ääres vee kohale, kaelad hane kombel välja sirutatud ja pilgud Hugo lapikul lainetaval kujul. Hugo pistis avamata pudeli otsa suhu ja järgmisel hetkel hakkas mõlema käega pudelit pigistama. Esialgu oli sellest vee lainetuse tõttu raske aru saada, aga seejärel nägime kõik, kuidas pudel Hugo käte vahel vähehaaval kokku vajus ja jook tõepoolest kuskile Hugo sisse kadus. See protsess kestis terve igaviku. Mul hakkas basseiniserval kükitades lausa jahe ja kananahk kerkis ihule, aga Hugo istus ikka veel basseinipõhjas ja kaanis Coca-Colat. Mitte keegi ei suutnud oma silmi uskuda.
Täitsa perses, ütles Ervin poolenisti naerdes, poolenisti kohkunult. Mine perse.
Hugo ajas vee all konna asendis kükitades pea kuklasse ja pudel saigi täiesti tühjaks. Ta tõusis järsku tagasi pinnale, tõstis lapiku pudeli üles ja sülitas punase pudelikorgi suust välja. See jäi pinnale ujuma. Hugo hingas ja köhis, võttis pudelikorgi kätte ja keeras selle tagasi pudelile. Ta kogus ennast, viskas pudeli kaarega vastu saunaust ja ütles: nonii, nahhui. Pärast hetkelist vaikust prahvatasid kõik üheskoos naerma ja üürgama. Kutid hoidsid peast kinni. Mul oli tunne, et tulnukad on mu ära röövinud ja järsku oli mul kange tahtmine koju minna.
See õhtu jäi meile kõigile meelde terveks eluks. Sellest õhtust räägitakse siiani legende. Sellist asja ei unusta. Keegi ei tea tänaseni, kuidas ta seda tegi. Teooriaid on igasuguseid. Ervin arvas, et pudel oli juba algusest peale tühi ja muutis vee all värvi. Kaarel arvas, et Hugo kükitas äravoolutorule piisavalt lähedal, et Coca-Cola voolas kõigile märkamatult läbi võrestiku. See kõlas kuidagi eriti kahtlaselt. Aga toimunu oligi väga kahtlane ja keegi ei tea, mismoodi sai Hugo-sugune 11aastane laps sellise vägiteoga hakkama. Isegi klassi kõige pikem poiss Ervin polnud suuteline kahte liitrit kokat ühe sõõmuga ära jooma. Märgatavalt lühem Hugo tegi seda vee all, keerates varem avamata pudelilt korgi pealt maha. Suuga. See õhtu ajas meil kõigil mõnes mõttes eluks ajaks juhtme kokku. Mina isiklikult arvan, et Hugo tegigi vee all pudeli keele ja hammastega lahti ning jõigi ausalt kogu Coca-Cola korraga ära. Ainult et Hugo Boss ei ole inimene. Kuulake edasi. Me olime kõik sellele tunnistajaks. Me kõik nägime, mis me nägime. Ja minu jaoks on ainus usutav seletus see, et Hugo on reptiil. Reptiloid, noh.
Olin juba teist korda elus oma vabaduse maha mänginud. Koduõue peal Jonte ja Laura ees põlvitades määrati mind orjapõlve. Hugo Bossi sünnipäeval sai minust palgamõrvar. Nii ta meid kutsus – oma palgamõrvariteks. Hugol polnud ühtegi sõpra, ainult jüngrid ja vaenlased. Ta oli viienda klassi maffiaboss, väike Tony Soprano, meie reptiilprints.
Meie klass oli pooleks löödud kuningriik. Ühel troonil istus Hugo Boss, kelle jalge ees põlvitas palgamõrvarite armee. Teisel troonil istus Karolin, püha häbistatud Madonna, keda ümbritses 10 000 neitsit. Või olgu, 16 neitsit, õigemini isegi 15, sest Iirisel oli üheksandast klassist peika Raul ja kõikide juttude kohaselt käis Iiris nädalavahetuseti Rauli pool rutiinselt lapsi tegemas. Väidetavalt sellepärast olid Iirisel ka hinded nii halvad. Sest ta tähelepanu oli mujal. Vähemalt niimoodi rääkis klassijuhataja. Aga see selleks. See pole praegu üldse oluline.
