Kehade mets. Jim Ashilevi

      Nagu ikka, istusid populaarsed tüdrukud Karolini kõrval. Neist paar lauda tagapool istus Hugo oma jõuguga. Nüüd kuulus ka minule koht Hugo Bossi lõunasöögilauas. Luristasime suppi ja ajasime pläma, kui Hugo äkki ütles: Fatmel on täna pidupäev.

      Fatme istus noorema klassi plikade lauas, kuna kuskile mujale teda ei tahetud.

      Hugo nuusutas õhku ja ütles: Fatme on täna nii palju parfüümi peale pannud, et terve söökla lõhnab supi järele.

      Kutid närisid leiba ja rüüpasid piima, oodates, kuhu Hugo oma jutujärjega jõuab.

      Davai, Karla, ütles ta Kaarlile. Sa oled mulle veel kaks teenet võlgu. Tänases tantsutunnis tantsid Fatmega.

      Kõik irvitasid. Ma olin küll oma tantsutreeningud katki jätnud, aga selle nimel tasus isegi kohale minna. Kiusatusele vaatamata ei julgenud ma siiski tol õhtul tantsutunnis oma nägu näidata ja pidin ootama järgmist päeva, et kuulda, kuidas Kaarlil läks.

      Järgmisel päeval tuli Mandariin minuga koolikoridoris rääkima. Ta küsis, mis värk meil Fatmega on. Miks kõik teda kiusavad? Väitsin, et ma ei tea asjast midagi. Mandariin ütles, et Kaarel oli Fatme tantsima võtnud ja siis pesulõksu endale nina otsa pannud. Ta oli niimoodi tantsinud pool õhtut, sest treener jättis õpilased vahepeal omapäi ja tuli alles tunni lõpus tagasi. Mandariin vaatas mind nii tõsise näoga. Surusin naeruturtsatuse alla.

      Igal juhul väga nõme, ütles ta.

      Pidin temaga nõustuma.

      Jüngrid jätkasid Hugo soovide täitmist. Janno vehkis sisse bioloogiaklassi nurgas seisnud luukere kolba. Viktor toppis selle silmakoopad paugukaid täis ja lasi kooli taga õhku. Sander varastas spordipäeval seitsmenda klassi tüdrukute spordikottidest tampoone ja ummistas nendega mõlemad õpetajate toa WC-potid. Ivo tõi kooli paki erootilisi mängukaarte, kleepis neid paberlennukite külge ja pani akna peal põlema. Lauluklassist sai lennujaam. Samast aknast, kust kunagi Karolini koolikoti välja viskasin, lendasid nüüd välja põlevad pornostaarid. See oli uutmoodi märtsipommitamine. Suurte leegitsevate tissidega emalendurid hõljusid kooliõue kohal poiste naerulagina saatel ja tüdrukud vaatasid jälestusega pealt. Alanud oli uus sigaduste ajastu.

      Käisime päris sageli Hugol külas. Kõik tahtsid nüüd „FIFAt“ mängida, mistõttu polnud ebatavaline, kui mõnel päeval sadas Hugo koduuksest sisse koos viie-kuue matsiga, kes sõid külmiku tühjaks ja hõivasid ülemise korruse. Sellises kambas saab igaüks väga vähe mängida ja Hugolgi viskas karjade võõrustamine üpris kiirelt üle. Millegipärast võisin mina tal siiski edaspidigi külas käia. Ju ma tundusin vähenõudlikum. Vähemalt ükskord pärast tunde leppis Hugo minuga kokku, et võin tema poole tulla juhul, kui ma kellelegi teisele ei ütle. Kohe olidki juba jalkasõbrad Hugo ümber ja nurusid poolt tunnikest PlayStationiga. Hugo valetas, et tal on trenn ja peab pärast veel ema ühe ebamäärase arvutiasjaga aitama. Exceli tabeli koostamise või millegi sellisega. Ta läks välja ja mina jäin veel kooli passima, teeseldes, et loen raamatut. Kui ahvid olid läinud, sõitsin järgmise trolliga Hugole külla.

      Nii jätkus see mitu õhtut järjest. Me saime Hugoga üpris lähedasteks. Nii lähedaseks, kui annab saada klassivennaga, keda sa vahelduva eduga kadestad ja vihkad. Käisin Hugo kodus ringi nagu vampiir, kes toitub võõrast kodutundest. Jätsin tubasid meelde, salvestasin põrandate lõhnasid ja puudutasin ukselinke, kujutledes, et ma ei peagi kunagi ära minema. Et see ongi mu kodu. Mitte see väike kolmetoaline korter Mustamäel, kus Aksel kisas ja isa sõi tuima näoga võileibu. Ma tahtsin kuulda Hugo kodu hääli, tema dobermanni küünte klõbinat esikuparketil, nahkdiivanite pehmet krudinat, hea võimendusega ühendatud muusikakeskuse häält. Ma tahtsin olla Hugo. Tahtsin temaga kohad vahetada. Tahtsin, et see kõik oleks minu oma. Jõusaal pööningul, isa tubakalõhnaline kabinet pruuni antiikse mööbliga, kus klaasustega riiulitel olid tumehallid paksud köited reas. Liftide manuaalid ja maailma juhtimise ABC. Ma tahtsin tüdineda kodutöödest ja minna alla kööki, kus ema teeb mulle põdralihaga võileibu. Tahtsin hiilida isa kabinetti ja nuusutada Cohiba sigarikarpi. Tahtsin tõmmata Fidel Castro sigareid. Tahtsin naeratada isa kavalat naeru, Cohiba Robusto hammaste vahel. Sedasama naeratust, millega Hugo mind esimest korda rõdule suitsu proovima kutsus. Ta oli kuskilt isa punase Marlboro kätte saanud. See oli veel Taist toodud, mistõttu kaunistas pakki pilt marineeritud kopsudest. Hugo tõi näidata ka teisi pakke, kus olid pildid mädanevatest jalgadest, pragunenud nahast ja lagunenud hammastest. Me naersime kõva häälega, eriti hammaste pildi peale.

      See pole ju isegi inimese suu, naeris Hugo. See on gorilla puts!