ööl ma väga magada ei saanud. Kui magasin, nägin unes, kuidas ma kajaka seljas uisuväljaku poole sööstan, kuidas Lumemadu jää all varitseb ja kuidas me väljaku kohal tiirutame, kuni madu jääst läbi murrab ja kihvad liiga madalal lennanud kajaka tiiba lööb. Kuidas ma kukun peaga vastu jääd ja vaatan pealt, kuidas madu sipleva kajaka alla neelab. Kuidas üritan jalule saada ja koju joosta, aga libisen ja kukun. Kuidas madu mulle aeglaselt ja õrritavalt lähemale roomab ja mu kandasid limpsib, niimoodi riivamisi. Kuidas mu kehast lööb järsku valukramp läbi ja ma näen tagasi vaadates, et madu on mulle kihvad säärde löönud. Jalg muutub äkki tuimaks ja ma karjun, püüdes end küüntega mööda jääd edasi tõmmata. Kuidas ta lohistab mind aeglaselt jääaugu poole. Kuidas ma upun.
Sel ööl, kui mina märgade linade vahel vähkresin, tappis Jonte Lumemao. Vähemalt nii ta järgmisel päeval väitis. Ta oli keetnud mitu kannutäit vett ja käinud seda muudkui jää peale valamas, kuni jää sisse tekkis auk. Seejärel kükitas ta jääaugu ääres ja pistis sõrme söödaks vette. Tükk aega ei toimunud midagi. Ainult näpp külmus lillaks ja muutus tundetuks. Jonte oli vahepeal pika ootamise peale uniseks muutunud ja kaotas valvsuse. See maksis talle peaaegu terve käe, sest Lumemadu otsustas just siis pinnale tulla. Jonte aga tõmbas käe viimasel hetkel veest välja ning virutas maole kannuga vastu pead. See oli säärase obaduse saanud, et kihvad läksid pooleks. Jonte võttis oimetul maol natist kinni ja tiris ta karvupidi uisuväljaku äärde. Sealsamas ta vaese looma ka nülgis. Paljaste kätega, nii palju kui mina asjast aru sain. Kuuvalgel, paneelmajade vahel.
Järgmisel päeval oli laulatus. Panin lossi ees Jonte ja Laura paari.
Küsisin: kas sina, prints Jonte, võtad printsess Laura endale naiseks ja lubad teda armastada elu lõpuni?
Jonte vastas: jah.
Seejärel küsisin Lauralt: kas sina, printsess Laura, võtad prints Jonte endale meheks ja lubad teda armastada elu lõpuni?
Printsess vastas: jah.
Võite suudelda, ütlesin.
Nad musitasid. Laura vaatas mind oma kaunite silmadega. Tema põsed õhetasid pakase käes ja huuled olid kõverdunud vaevumärgatavaks naeratuseks. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja siis otsustas midagi.
Põlvili, ütles ta.
Laskusin põlvili.
Sina oled nüüd meie ori, ütles ta.
See tuli Jontelegi ootamatult. Ta kõhkles korraks, aga ütles mulle siis: põlvita, ori. Asjatult, sest olin juba põlvili. Mulle see asi ei meeldinud.
Aga mis see siis tähendab, kui ma ori olen? küsisin püsti tõustes.
See tähendab, et sa pead tegema kõik, mis me käsime, ütles Laura. Põlvili!
Laskusin uuesti põlvili ja heitsin pilgu maha. Seejärel lõi Jonte mulle jalaga näkku. Kukkusin külili lumme ja nad jooksid minema.
Lamasin lossi ees nagu ori. Nutsin kibedaid pisaraid nagu ori. Ja tõusin uuesti püsti nagu ori. Kui ori, siis ori, mõtlesin. See oli alles meie seikluste algus.
Ajapikku sulas lumelinn ära ja uisuväljakust sai hiigelsuur lomp. Jälgisin aknast, kuidas lumememm iga päevaga kokku vajus, kuni temast sai kole hall ja krobeline jääkamakas koerasitaga kaetud mudase muruplatsi ääres. See sümboliseeris päris täpselt minu ja Jonte sõprust. Õnneks nii see ei jäänud. Päike tuli kiirelt tagasi ja tegi kõik korda. Pani puud punguma ja putukad lendama. Muru läks roheliseks ja muda kuivas. Juba viisimegi isaga talveriided keldrisse.
Olgugi, et väljas läks aina valgemaks, oli kelder ikka pime nagu lapsetapja südametunnistus. Seal lõhnas alati kassikuse ja suusamäärde järele. Inimesed hoidsid seal oma tolmuseid kartulikotte ja mööblit, mida korterisse enam ei tahetud. Mõtlesin, mis juhtuks, kui peaksin siia ükskord kinni jääma. Keldis oli üks vastik nurgatagune, mis oli teistest panipaikadest veidi eemal. Laetuli sinna ei ulatunud, seal oli vist eraldi lamp, mis käis põlema eraldi lülitist. Mingi tume jõud elas seal, see oli selgemast selgem. Seetõttu ei saanud keldrisse kunagi minna ilma mõõgata. Mul oli kaevurilamp kummipaelaga peas, et käed oleksid võitluseks vabad. Enne keldrist lahkumist haarasin tavaliselt seina äärest esimese ettejuhtuva kartuli, mõtlesin selle granaadiks ja viskasin selle põrkega pimedasse nurgatagusesse. Seejärel tuli ülikähku keldrist välja joosta, sest plahvatus toimus juba mõne sekundi pärast. Pane uks kinni, pane uks kinni! ütlesin kohapeal hüpates, kui isa võtmetega kohmerdas. Just siis, kui ukselukk viimase klõpsatuse tegi, käis maa all kõmakas. Oht oli vähemalt selleks korraks möödas.
Trepikojas käis ilge kisa. Need olid meie alumise korruse naabrid, kes jälle tülitsesid. Meie peres kutsuti neid Pagariteks. Hommikuti nad küpsetasid saiu ja käisid neid turul müümas, lõunast hakkasid jooma ja õhtuks oli mees kodust välja visatud. Nüüd lendaski uks hooga lahti ja väike, kiitsakas naabrimees tormas sealt sussides ja lahtise särgiga välja. Naine käratas talle veel midagi ukse vahelt järele, aga nähes mind ja isa, sulges kiirelt ukse. Nägin ainult tema suurt punast nägu ja vihast värelevaid veekalkvel silmi. Ta oli suur naine, palju suurem kui mees. Mõtlesin alati hirmuga, kuidas naine selle mehe ükskord maha lööb. Murrab pooleks ja viskab aknast välja. See oli ainult aja küsimus. Naabrimees tervitas meid mühatades ja väljus majast.
Pagarid esindasid abielu halvimat võimalikku varianti. Küpsetamine oli mõnus. Mulle meeldis, kui terve trepikoda lõhnas pühapäeva hommikul kaneeli ja kuuma pärmitaigna järele. Aga see kaklemine oli verdtarretavalt õudne. Kuigi meie elasime viiendal korrusel ja nemad esimesel, oli mõnel õhtul isegi meie juurde üles kuulda, kuidas all korteris asju vastu seinu ja põrandat puruks visati. Vahel tardusin voodis hirmunult naise kisa peale, kui ta akna peal appi karjus. Küpsetamise ajal oli aga alati vaikus majas. Ju see tegevus neid ühendaski. Nad panid oma armastuse saiakestesse. Aga nad panid seda sinna liiga palju. Nad küpsetasid kogu armastuse ära ja viisid turule laste, tuvide ja partide kõhurõõmuks. Nad jagasid oma armastuse laiali ja läksid oma õnnetusse uberikku kaklema. Tõmbasin end teki all kerra ja vahtisin pimedas toas lakke, mõeldes, et kui abielu tähendab lõputut küpsetamist ja kaklemist, siis unustage ära. Mina selles asjas kaasa ei tee.
Ega mul endal armuasjades väga palju paremini polnud läinud. Jonte hoidis nüüd ikka Laura lähedale ja mina sörkisin sabas. Vahel Jonte või Laura pool kodu mängides sain mängida last, aga muidu olin ikka ori. Näiteks ükskord Laura juures arsti mängides oli inimkonda tabanud viirus, mis sulatas inimestel näod peast. Jonte ja Laura pidid ravimi välja mõtlema ja kuna laborirotid surid kõik sellesama viiruse kätte, toodi välja ori. Mind seoti radiaatori külge kinni. Laura tõi märja kaltsu ja mässis terve mu pea selle sisse. Jonte pani pesulõksud mu varvaste ja nibude otsa ning Laura värvis mu ribid ja tallad ema huulepulgaga punaseks. Seejärel tõi Laura köögist vett, mida pidin klaas klaasi järel ära jooma, kuni see lõpuks kõik välja purskus. Oksendasin ta vaiba täis. Just sel hetkel saabus koju Laura ema. Nähes Laura toas avanevat vaatepilti sai ema väga kurjaks ja ajas kõrvaltoast välja Laura vanema õe, kes meie valvamise asemel lihtsalt telekat oli vaadanud. Laura ema oli vihane Laura õe peale, Laura õde oli vihane Laura peale ja Laura oli vihane minu peale. Ainult Jonte oli rahul. Ta ütles mulle trepikojas uhkusega, et saime viirusest võitu. Läksin koju kergendustundega, et mu nägu jääb mulle pähe alles.
Kui ilmad olid juba päris soojad ja suvi virutas inimestele päiksega vastu vahtimist, toimus Jonte sünnipäev. Jonte ema oli katnud laua kartulisalati, praetud viinerite, morsi ja tordiga. Seal oli Jonte sugulasi ja lasteaiakaaslaseid. Täiskasvanud seisid seina ääres ja sõid vaikides salatit. Jonte ema keetis kohvi, endal selline nägu peas, nagu keegi oleks tal käskinud just kõige halvemal ajal seda pidu korraldada. Kõik justkui tüütas teda. Ta nägi välja õnnetum kui kleenuke ja nälginud roheline Jeesus, kes elutoa seinal risti
