style="font-size:15px;"> Isa sulges ukse. Lamasin Lego varemete keskel, süda tühjust täis. Õuest kostsid laste kilked. Peagi oligi juba õhtu käes ja kilked vaibusid, sest kõik lapsed kutsuti tuppa. Ehitasin Legodest suure sünge vanglatorni, mille tippu ääristasid teibasse aetud inimeste pead. Õhtupäike langes mu seljale ja tornile. Kajakate karmid varjud liuglesid üle Lego-meeste elutute nägude.
II
Otsiv süda rassib edasi ka siis, kui enam midagi otsida pole. Ma otsisin alati teises inimeses kodu. Otsiv süda on kodutu. Ta äratab vahel kaastunnet, sageli aga haletsust. Mida vähem kodutu süda haiseb, seda lähemale julgevad inimesed talle astuda. Tavaliselt minnakse kaarega mööda. Mõni viskab möödaminnes mündi, mõni isegi peatub, et juttu teha, tundes muret, kas kodutul ikka ulualune on olemas, kuhu pugeda, kui õues läheb liiga külmaks. Kodutu süda mädaneb kõigi nähes ja äratab möödujates pahameelt, sest ta nõuab midagi. Kui sa mädaned avalikult teiste silme ees, siis sa nõuad midagi. Sa nõuad, et keegi võtaks su endaga kaasa ja viiks koju. Nõuad surma ähvardusel. Jah, nõuad, mitte ei palu. Mädanev süda ütleb möödujale: kui sa mind endaga kaasa ei võta, siis ma roiskun. Mädanev süda tuksub keset linnaväljakut ja pritsib verd möödujate mantlitele.
Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra. See on parandamatu mõra, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku. See on voolus, millega ei harju elu lõpuni, sest see on muutliku lõhna ja värviga ning alati üllatav. Vahel see saab otsa ja süda kuivab ära. Siis mööduvad mõned aastad. Sa kõnnid mööda tänavat ja tunned äkki ammu unustatud lõhna, mis raputab su meeled ärkvele. Vahel me isegi ei tea, kui surnud me oleme olnud enne, kui miski meid surnuist ei ärata. Sellepärast ma pole ka kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surres inimene lihtsalt unustab elu ära. Unustab ennast ära. Samamoodi nagu unustasime lastena sündimise ära. Ka süda unustab. Ilmatusuur jaanalinnumuna voolab tühjaks ja kajab õõnsalt, kui tuul tema sisse pesa teeb.
Minu veri voolas Laurale veel kuid ja kuid. Kuigi ma ei mäleta enam täpselt Laura nägu, suudan siiani meenutada seda tunnet – tema armastamise tunnet. See oli truu tunne. Ma tundsin, et olen talle truu. Mida iganes ma ka , hoidis mu süda ikka tema poole nagu väljasirutatud käsi. See oli minu esimene päris armastus. Esimene mõra minu jaanalinnumunas. Laura.
Lapse elu on muutlik nagu ilm ja justnagu ilma puhul pole sinna midagi parata. Sellega tuleb arvestada, kaasa minna ja leppida. Kohaneda. Need on vääramatud muutused. See, et Laura Mustamäelt ära kolis ja ma teda enam kunagi ei näinud, oli vääramatu muutus. Sama paratamatu nagu pilved, mis üksteisest lahku triivivad ja kuju muudavad. Laurast sai viirastus õue peal. Mälestus mänguväljakul. Kiikuv kummitus. Tuul puhus hallide majade vahelt läbi, pühkides minema Laura lõhna ja näo. Ma unustasin tema käed. Unustasin ta hambad ja hääle. Alles jäi valge lehv tumedates juustes ja süüdistav pilk: ma arvasin, et sina oled teistsugune.
Nüüd ei tunneks ma teda enam äragi. Võib-olla oleme teineteisest vahepealsetel aastatel korduvalt mööda käinud, olles täiesti teadmatud teineteise kohalolust. Võib-olla teda polegi enam olemas? Eks see teeb sama välja. Meile anti need lühikesed suved ja talved lapsepõlvekodu õue peal. Need möödusid välgukiirusel ja jätsid ka jälje nagu välk, mis inimesse lööb. See on pehme välk, mis murrab su keskelt pooleks nagu puu. See on valu, mis on täis valgust. See paneb sind tahtma ronida äikesetormide ajal elektripostide otsa. See paneb sind tahtma visata köis vilkuvasse äikesepilve ja vinnata end üles, et kolida elektri sisse elama. See on sama elekter, mis hoiab südant käimas. Sama elekter, mille jõul mõtted peaajus sädemeid pildudes ringi kihutavad. See on pikne, mis üsna valimatult lööb südamest südamesse. Otsiv süda lööb kuhu iganes. Ta on pimestatud omaenda valgusest.
Selleks ajaks, kui kooli läksin, olin Laura juba täielikult unustanud. Ühtlasi oli meie peresse sündinud teine laps, minu vend Aksel. See tähendas uut vastutusekoormat ka minu jaoks. Kuna vanematel läks Aksli hoidmisele palju auru, pidin ka mina vähemalt natukenegi mehistuma ja olema vanematele toeks, nii nagu oskasin. Aitasin neid majapidamistöödes rohkem kui varem, lõbustasin venda, kui keegi temaga parasjagu tegeleda ei saanud, ja valvasin, et ta kajakate kutse peale lahtisele aknale seisma ei läheks.
Sel ajal kui tema alles silmavaadet sirgeks ajas ja jalgu alla proovis võtta, tormasin mina juba mööda koolikoridore ringi. Mu esimesed kooliaastad möödusid mööda treppe üles-alla joostes. Trepid, trepid, trepid. Mu esimesed kooliaastad on linoleumi lõhn ja tulised ketsitallad. Mu esimesed kooliaastad on kolpa purustav koolikell, mis meid järjekordsesse tundi karjatas. Mu esimesed kooliaastad on täissoditud aknalauad ja tati värvi seinad Mustamäe rajoonikoolis. Mu esimesed kooliaastad on trellidega garderoobis kõõluvad ahvipoisid ja mööda põrandat tolmuseks lohistatud koolikotid. Mu esimesed kooliaastad on kajav söökla ja valjuhäälsed söögitädid valgete mütside ja kartulipudruste kulpidega. Mu esimesed kooliaastad on lahtise suuga söömine ja naerdes kurku läinud toidu kätte lämbumine. Mu esimesed kooliaastad on uued sõbrad, kes olid juba siis sama nägu nagu praegu, täiskasvanutena. Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad on Karolin.
Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Karolin. Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Armastus on see, mida sa teisele inimesele teed. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu. Ma ütlen kohe ära, et Karolin ei saanud kunagi teada, mida ma tema vastu päriselt tundsin. Kui ma tema koolikoti viienda korruse lauluklassi aknast välja viskasin, oli see küll halb käitumine, aga ainus tegu, mis mulle pähe tuli, mille kaudu talle sõnadeta öelda: ma armastan sind. Oleksin ma tollal teadnud „metafoori“ tähendust, oleksin seda nimetanud metafoorseks käitumiseks. Koerustükid asendasid armastuskirju, kius asendas flirti. Kuulge, kuidas siis veel käituda, kui oled tehtud tiigrist ja konnast ja kutsikahännast?
Karolin oli viimane tüdruk, kellele ma tahtlikult või õigemini vabatahtlikult liiga tegin. See oli rumala lapse rumal kiindumus. Ma ei valinud vahendeid, millega end talle märgatavaks teha. Tähtis oli talle kuidagigi mõjuda, vahet polnud, kas hea või halvaga. Loomulikult helistati aknast välja lennanud koolikoti asjus mu vanematele. Loomulikult olid nad vihased. Ema ähvardas panna mind erikooli, niinimetatud raskesti kasvatatavate laste kooli, kus minu teada käisid retsid. See oli ohtlik väljavaade. Ma olin ulakas poiss, aga mitte kriminaal. Jah, mu vanemad pidid Karolinile ostma uue koolikoti. Jah, tema mata õpikul tuli kaas lahti ning jah, koos kotiga kukkus surnuks ka tema kollane Tamagochi. Jah, sel nädalal õppisin selgeks mõisted „moraalne ja varaline kahju“. See ei tähendanud, et ma väärinuks idiootide kooli saatmist, kus mingi vesipea oleks mult sööklajärjekorras traadiga neeru välja tõmmanud. Idiootide koolist veel enam hirmutas mind isa vaikiv hukkamõist. Ta lihtsalt istus köögilaua taga ja vaatas aknast välja. Justkui ta poleks suutnud mulle otsa vaadata või nagu hinnanuks ta meie suhet ümber. Seesama köögilaud, mille taga alles mõni aeg tagasi olime istunud kui võrdsed, arutanud tööasju ja tulevikuplaane.
Sa vist ei saa ikkagi asjadest aru? küsis ema.
Kuna ma ei teadnud tollal, mida tähendab „retooriline“, küsisin kohe vastu: millistest asjadest?
Ema vaatas mind nagu võõrast inimest.
Päris täpselt ei teagi, mis sinu peas toimub, ütles ta.
Vähemalt niipalju sain aru, et seda ütles ta endamisi.
Kui mind oma tuppa kodutöid saadeti tegema, hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi idioot. Ma polnud selle peale varem niimoodi mõelnud. Aga tõsi ta ju oli ja tõsi ta ju on, et maailmas on targemaid ja rumalamaid inimesi. On inimesi, kes teevad halba, ja inimesi, kes teevad head. On inimesi, kes mõistavad asju paremini kui teised, ja on inimesi, keda tuleb nende enda rumaluse eest kaitsta. Ruudulise vihiku kohal pliiatsit närides lõi mulle silme
