et ta sellise peletise sigitas. Kuidas ema embab mu armiliseks piitsutatud kiitsakat keha ja nutab. Kuidas me istume vaikuses ja vahetame mõned kohmetud sõnad. Küsin neilt elu kohta välismaailmas, kas Eesti on veel vaba ja kas internet on juba kõigis kodudes. Siis saab külastusaeg läbi ja nad seavad end minekule kergendustundega, et nüüd ei pea enam tükk aega tulema ega minu peale mõtlema. Akslist kasvab suurepärane inimene, sest ta teeb kõik endast oleneva, et mitte minu sarnaseks muutuda. Mina lähen tagasi loomaaeda, kus õpetajad isegi ei märka, kui ma ühel päeval enam tundi ei ilmu, sest mu toakaaslane on unetul ööl pulli pärast mulle padjaga näo peale istunud ja mind surnuks lämmatanud.
Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad tegid mind tuttavaks süütundega. Minu uus sõber süü. Kui koolis algasid peotantsu kursused, ei tahtnud Karolin mulle paariliseks tulla. Ta tantsis hoopis Hugoga, klassi kõige rikkama poisiga. Õigemini olid Hugol rikkad vanemad. See andis talle õiguse nõuda klassikaaslastelt, et teda kutsutaks Hugo Bossiks. Täielik värdjas. Igal kolmapäeval ilmus Hugo Boss läikivate lakk-kingadega aulasse. Poisid rivistusid ühele poole võimlat ja tüdrukud vastasseina äärde. Tervitasime üksteist aupaklikult ja õpetaja pani maki käima. Algas avavalss. Noormehed kõndisid neidude juurde, et neid tantsule paluda. Tormata ei tohtinud, kuigi pinge oli poiste rutakas kõnnakus tajutav, sest keegi ei tahtnud jääda viimaseks. Sest kõige aeglasem kutt oli sunnitud tantsima Fatmega, kellel olid vohavad punased juuksed ja kes lõhnas nagu supp. Samal ajal kui teised kutid närvilisel mõõdetud sammul tüdrukutereale lähenesid, kõndis Hugo nagu vana rahu ise, enesekindel irve näol. Tal oli Karoliniga kokkulepe, et kumbki neist ei tantsi kellegi teisega. Kui treener käskis mõnes tunnis siiski vahetada paarilisi, läksid Hugo ja Karolin näost ära nagu häbistatud aadlikud, kes peavad vaikides taluma nõmedust. Hugo tantsitas sellegipoolest teisigi neidusid hoo ja hoolega, kuigi tema lugupidav hoiak oli külm. Tüdrukud palusid talt vabandust, kui nad sammudega eksisid. Šarmantne Hugo pööras need olukorrad naljaks. Karolin oli teiste poistega tantsides tõsine. Kui enamikku meist ajas härrade ja prouade mängimine itsitama, siis tema tuli igal kolmapäeva õhtul tantsupõrandale tööd tegema. Ta oli seal, et tantsud selgeks õppida, sest temast pidi saama seltskonnadaam. Kui muidu polnud laste improviseeritud pidurõivastel väga vigagi ja tundus normaalne, et mõni kutt tuli trenni teksades, triiksärgi ja vestiga, siis Karoliniga tantsides läks pilt liiga kontrastseks. Karolinil oli kollane peotantsukleit, mille lühikesed käised olid õlgade ümber puhvis. Tema randmeid ja käsi kaunistasid pikad pitskindad. Oli ilmselge, et ainus võrdväärne partner temale oli Hugo Boss, kes erinevalt teistest poistest kandis tantsutrennis musta ülikonda ja lipsu, mille sõlme ta sidus enne trenni riietumisruumis täiesti ise. Nähes, kuidas Hugo peegli ees seistes lõuga kergitas, et lips kiire viguriga sõlme siduda, hakkasin tasapisi endale tunnistama oma mahajäämust. Kui enne kooli ja päris esimestes klassides olid lapsed olnud enam-vähem võrdsed ja põhimõtteliselt oli igal lapsel olnud loomulik sünniga kaasa antud luba minna teisele omasugusele ligi ja teha tutvust, siis nüüd kerkisid meie vahele nähtamatud müürid.
Kui õpetaja käskis Karolinil minuga sambat tantsida, läks Karolin pingile istuma, sest tal „hakkas kõht valutama“. Tegelikult ootas ta pingil Hugo Bossi tagasitulekut. Istus seal oma ilusas kleidis, mis oli samasugust kollast värvi nagu tema surnud Tamagochi. Mina tantsisin teisel pool saali üksinda sambat, kui avanes uks ja sisse astus Amanda.
Amanda, minu tulevane paariline tantsus ja sõpruses. Amanda käis paralleelklassis. Pidin seda talt üle küsima, kui me tantsupõranda ääres kohtusime, sest tõtt-öelda polnud ma teda tolle õhtupoolikuni kunagi tähele pannud. Tagantjärele on see imekspandav, sest tema juustel oli silmatorkav oranž värv. Sellest ja tema eesnimest tuletati ka tema hüüdnimi – Mandariin. Ja kuigi see hüüdnimi talle sugugi ei meeldinud, jäi see talle külge alatiseks. Täna on mul imelik mõelda temast kui Amandast. See kõlab nagu võõra vanainimese nimi, kel pole Mandariiniga mitte mingisugust pistmist. Kui ta end mulle tutvustas, siis ta ütleski: tere, minu nimi on Amanda, aga kõik kutsuvad mind Mandariiniks. Mõtlesin, et ahhaa, tema ongi see Mandariin, ja ütlesin talle: meeldiv tutvuda, mina olen Sidrun.
Ma pole kunagi väitnud, et olen koomik.
Me olime võitmatud. Mitte küll peotantsus, aga ega seal mingeid võistluseid ei toimunudki. Võistlemine käis staatuse pärast. Liidripositsiooni hoidsid enda käes muidugi härra ja proua Boss. Kõik lasid neil võita. See on mõnes mõttes tore, kui inimesed saavad, mis nad tahavad. Kui mina oleks tantsutunde nii tõsiselt võtnud, kui nemad kaks, löönud end iga kord üles ja pannud oma liigutustesse kuraasi, oleksin minagi nõudnud respekti. Paraku polnud ma kaugeltki nii pühendunud. Minu suur katsumus oli kõigepealt tantsupartnerile silma vaatamine. Tantsupõrandal tuleb jälgida, et te partneriga teisi paare ei müksaks, aga ühtlasi tuleb jälgida teineteist, et te teineteise varvastel ei talluks ja et mõlema liigutused oleksid kooskõlas. Mõlemad peavad olukorrast ühtemoodi aru saama. Millal tuleb mis samm ja millal milline pööre. Kas anda hoogu juurde või võtta maha. Mees peab juhtima naist. Naine peab leidma mehe pilgust tuge ja mehe haardest julgustust. No unustage ära. Nagu kõik teised, vaatasin ka mina tantsides ükskõik kuhu peale partneri silmade. Sest mida seal jõllitada? See on nii kohatu ja olukord on niigi pingeline. Kõik need poisid ja tüdrukud, kes muidu pudeliski paigal ei püsi ja kes on valmis vastassugupoole esindajal käest kinni hoidma ainult juhul, kui tegu on õe või vennaga, peavad nendel veidratel kolmapäeva õhtutel ühtäkki teisteks inimesteks muutuma ja teesklema, nagu nad vabal ajal muud ei teekski, kui tantsivad teiste lastega tša-tšat, vaadates klaasistunud pilgul üksteisele silma nagu maailma polekski olemas. Ja tagatipuks, kuidas saab samme pähe õppida, kui kogu tähelepanu läheb partnerile? Silmside on keeruline asi. Sellega ju öeldakse teisele inimesele midagi. Silmadega räägitakse. Mida oli mul tol hetkel võhivõõrale Mandariinile öelda? Ainult seda, et mul oli piinlik. Ja see on õnneks üks asi, mida saab öelda teisele inimesele otsa vaatamata.
Pärast tundi hakkas riietusruumis lõõp pihta. Vahetasime riideid, et kähku koolimajast jalga lasta. Klassi kõige pikem poiss Ervin tõmbas T-särgi ja kampsuni selga, toppis triiksärgi hooletult seljakotti ja koukis kotipõhjast kaks mandariini välja. Ta tegi, nagu hakkaks ühte koorima, siis vaatas mulle otsa ja pakkus mõlemaid mulle, öeldes: näe, võta parem endale. Ma kuulsin, et sulle maitsevad mandariinid.
Ja lõõpimise olümpiamängud võisid alata.
Kui esimest korda Mandariiniga tantsides suutsin talle vaevalt otsa vaadata, siis edaspidi tantsisin temaga niimoodi, nagu me ei viibiks isegi samas ruumis. Kui irvlõustad minust mööda valssisid, muigasin vandeseltslaslikult vastu, nagu see kõik oleks osa suuremast naljast kellegi teise kulul. Tüübid tiirutasid meie ümber nagu raisakullid, kes on raipe lõhna ninna saanud. Kui ma järgmisesse tantsutundi hilinesin, küsis hüääni kombel naeratav rulapoiss Kaarel: mis tegid, koorisid mandariini vä? Samal ajal kui Hugo Boss ja Karolin tangoga tantsupõranda tuliseks ajasid, olid teiste snaipripilgud pööratud minule ja Mandariinile, valmis tulistama. Kui juba klassi kõige vaiksem ja lühem poiss Hanno oma nääpsukese partneriga meist möödus ja moka otsast midagi poetas, sai mul mõõt täis. Jätsin tantsu katki ja lõin Hannot jalaga. Kuna ta tõmbas oma tantsupartneri Liisi kiirelt endale kilbiks ette, sai hoopis tüdrukunääps löögi alaselga. Ta vajus seljast kinni hoides küüru, istus põrandale ja kukkus ulguma nii, et terve aula kajas. Õpetaja pani muusika kinni ja tormas Liisi juurde.
Mis juhtus? küsis ta.
Liisi ei saanud rääkida, ainult üürgas nutta. Ja kui ta viimaks rääkis, avanesid põrguväravad. Aula akende tagusest pimedusest lähenes mühin. See oli süülaine. See kõrgus linna kohal ja liikus koolimaja poole. See pühkis oma teelt autod ja majad, nagu need oleksid väiksed plastiknupud lauamängul. Kui tantsuõpetaja kägaras vappuvat Liisit hoides mulle otsa vaatas, kustusid aulas kõik tuled ja süülaine murdis läbi seina, viies mind endaga kaasa lõpmatusse pimedusse. Sekund hiljem olin ookeanipõhjas, kus puhkavad kõik vastikud lapsed.
Õpetaja saatis mind tunnist minema. Olin esialgu isegi rahul, et varakult õhtale sain, sest ma polnud tantsutunde tõtt-öelda kunagi nautinud.
