pirukaid, et vilkuvat limapalli terveks päevaks enda kätte saada. Hugo luges raha ja jõi Coca-Colat.
Söögivahetunnis lendas limapall Liisile juustesse. Ervin näitas näpuga minu peale ja ütles, et mina viskasin. Ma polnud seda kordagi puutunudki, aga vahet ei olnud. Liisil ja Karolinil oli söögiisu rikutud ja nad vaatasid mind jälestusega. Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui Hugo astus minu kaitseks välja, öeldes Ervinile: mine putsi, ise sa viskasid. Hugo tõusis lauast ja kõndis vihaselt Liisi juurde, võttis oma limapalli, puhastas selle Liisi juuksekarvadest ja läks tagasi sööma. Mandariin vaatas mind teisest söökla otsast ja sõi mannavahtu piimaga.
Kui Mandariin sööklast lahkus, jooksin talle järele ja ütlesin talle, et ma ei tule enam tantsutundi.
Okei, ma saan aru, ütles ta. See ei olnud sinu süü.
Vabandust, et nad sind narrisid, ütlesin.
Mul suva, ütles Mandariin.
Ja ma nägin, et tal tõepoolest oligi suva. Ma nägin seda sellepärast, et ma vaatasin talle esimest korda otsa. Ja sel hetkel ma sain aru, mida tähendab, kui inimene on cool. Mandariin oligi cool.
Enne kui päev läbi sai, oli mul siiski vaja ka Liisiga rääkida, et talt vabandust paluda. Ta pani garderoobis parasjagu salli kaela ja valmistus minekuks. Võtsin nagist oma üleriided ja vahetasin rutakalt jalanõud ära. Kui Liisi juba välisukse poole kõndis, läksin kiiremal sammul tema juurde. Kui ta mind nägi, jooksis ta koolimajast välja.
Lõpuks kirjutasin talle kirja. Jätsin selle talle vahetunnis päeviku vahele. Väike kirjake sõnumiga: palun vabandust, ma ei tahtnud nii teha ja Hanno on tropp. Järgmises tunnis jälgisin tagapingist pingsalt, millal Liisi päeviku avab ja kirja avastab. See juhtus alles tunni lõpus, kui õpetaja koduseid ülesandeid jagama hakkas. Liisi põrnitses päeviku vahele pistetud paberilipakat ja ulatas selle enda ees istuvale Karolinile, kes luges mu vabandust ning andis selle siis silmi pööritades Liisile tagasi. Koolikell tirises ja klass voolas tühjaks. Liisi viskas kirjakese prügikasti. Ei mingit andestust.
See jätkus samamoodi, kuni tuli talv. Lund oli nii palju, et sõiduteed muutusid peaaegu kasutuskõlbmatuks. Kooli peal liikusid jutud, et kui natuke veel sajab, jääb kool mõneks päevaks üldse suletuks. Nii me siis palvetasime kõigi jumalate poole, et nad linna lume alla mataksid.
Pärast tunde käis kooli õue peal lumesõda. Põsed õhetasid ja suud aurasid. Lapsed pühkisid kinnastesse tatti. Pallid lendasid ja igaüks võitles enda eest. Isegi tüdrukud sõdisid. Hugo Boss sumpas varjendite vahel ja juhatas vägesid. Kõik poisid kuulasid. Asi oli selles, et Hugo Bossil oli sünnipäev tulekul, kuhu kõik tahtsid minna, aga kuhu kaugeltki mitte kõik polnud oodatud. Sel lumisel tapaväljal oma lojaalsuse üles näitamine oli nii mõnelegi viimaseks võimaluseks pälvida Bossi poolehoid ja teenida välja kutse kõigi aegade vägevaimale sünnipäevapeole.
Minul oli esmajoones vaja Hannole kätte maksta, kuna tema selle pasarahe algatas. Hanno käitus lahinguväljal nagu hiireke. Kükitas suurema osa ajast lumekuhjade taga peidus. Kui mõni tüdruk juhtus tema poole seljaga olema, viskas Hanno plikale kuuli kuklasse ja pistis naerdes plehku. Hoidsin Hannol pidevalt silma peal, aga niimoodi, et tema sellest aru ei saaks. Jooksin ringi ja ründasin suvalisi vastaseid. Tegin, nagu ma isegi ei mõtleks selle peale, et Hanno samas lumesõjas osaleb. Tegelikult oli tema minu ainus sihtmärk. Valmistasin talle mõeldes lausa erilise lumepalli. Nimelt leidsin kooli nurga tagant värske hunniku koerasitta, mille pealt koukisin puuoksaga ettevaatlikult ühe paraja julga ja pakkisin selle ühe piraka lumepalli sisse. Hannol polnud aimugi, mis tulemas oli. Ta silkas üle kooliõue ja kilkas nagu väike plika. Olin tohutult kannatlik ja teadsin, et pean rünnates olema täpne. Mul oli ainult üks võimalus ja tabamus pidi olema otse kümnesse. Oleksin tahtnud liikuda Lumemao kombel pinna all nähtamatult, et siis Hannol jalast haarata ja teda maa alla tõmmata, enne kui ta piuksugi jõuab teha. Kuna Hanno väga kedagi rünnata ei julgenud ja tegeles peamiselt enda varjamisega, oli talle peaaegu võimatu ligi pääseda. Mu võimalus saabus siis, kui Hanno lahinguväljalt minema hiilis, et kooli aia ääres põit kergendada. Jooksin talle järele ja varjasin end nurga taha. Kui Hanno põõsaste juurde jõudis, läksin ümber nurga ja hiilisin välitreppi mööda alla keldriukse juurde. Ma ootasin, lehkav tapariist käes. Ootasin, et ta põõsastest välja tuleks ja keldrikäigust mööduks. Kohe kui ta koolimaja nurga peale jõuab, hüppan maa alt välja ja viskan talle sitapommi näkku. Natukese aja pärast kuulsingi lähenevat lume krudinat. Sammud tulid juba päris lähedale. Valmistusin trepist üles sööstmiseks. Sammud peatusid. Teritasin kõrvu ja surusin palli pihkude vahel kokku. Siis taipasin järsku üles vaadata ja seal seisiski Hanno, kes lajatas mulle palliga otse silma.
Korraks läks pilt eest. Nägin punaseid ja siniseid täppe ja silmast voolas vett. Nägu surises. Jooksin raevuhoos Hannole järele. Ta oli juba üsna kaugele jõudnud. Kooliõue keskel tabasid mind igast suunast uued lumepallid. Jooksin küürutades edasi ega lasknud teda sekundikski silmist. Ta oli päris hirmul. Sumpasin talle järele nagu metslane. Tegime Hannoga õuele mitu tiiru peale ja viimaks jooksis ta üldse kooli peitu. Sinna ma talle järele ei läinud. Passisin hoopis tükk aega kooli ukse taga, aga mul hakkas enne igav, kui jõudsin ära oodata, millal ta ükskord tagasi välja tuleb.
Naasin lahinguväljale, kus sõdijad olid vahepeal jagunenud kahte leeri, ühel pool tüdrukud ja teisel pool poisid. Õue keskmine osa oli nüüd tühi. Poiste salk oli kogunenud ühele poole lahinguvälja pikka kaevikusse ja tüdrukud varjusid teisel pool väljakut erinevate lumekuhjade taha. Üle välja ei julgenud keegi joosta. Pallid lendasid risti-rästi kaares üle õue. Jooksin poiste poole ja sain tabamuse selga, enne kui jõudsin kraavi, kus suurem osa poistest olid väejuhi ümber kogunenud. Hugo Bossil oli plaan. Ta joonistas selle näpuga lume sisse.
Väljak on kolmest küljest kaitstud, ütles ta. Tüdrukute taga ja vasakul küljel on müür, paremalt kaitseb neid koolimaja ja sinna suunda saaksid nad ka ära joosta. Neli meest peaksid paremalt poolt tormijooksu tegema ja põgenemistee ära blokeerima. Samal ajal peaksid mõned tüübid jääma kraavi, et hoida lõunapoolset kaitseliini pidevalt töös. Pidevalt peaks loopima palle, et tüdrukud siia ei jookseks. Kamikaze᾽d peaksid ajama tüdrukud väljaku nurka ja kui nad on nurka aetud, lendame kogu mansaga peale. Davai, kes kamikaze᾽d tahavad olla, tõstavad käe.
Kohe oli neli kätt püsti.
Väga hea, ütles Hugo Boss.
Kutid hakkasid lumepalle tegema. Hugo kummardus ettepoole ja andis märku, et tal on üks oluline teadaanne veel. Poisid katkestasid tegevuse ja kui kõigi pilgud olid temale pööratud, ütles ta sosinal: kes esimesena Karolinile lumepalli püksi paneb, võib mu sünnipäevale tulla.
Kui kõik sõdurid olid uue laskemoonaga varustatud, ütles Hugo: läks. Neli klassivenda jooksid koolimaja poole, üritades justkui lahinguväljalt põgeneda. Tüdrukud loopisid neid pallidega ja kutid varjasid nägusid, nagu nad kardaksid haiget saada. Siis muutsid nad järsku suunda ja sööstsid palle loopides tüdrukute poole. Koolimajale lähemal olevad plikad tahtsid kohe poiste kaeviku poole joosta, aga sealtpoolt tabas neid veelgi suurem valang. Kamikaze᾽d pressisid peale ja tüdrukud põgenesid tagumise õuenurga poole. Nad hülgasid üksteise järel oma valvepostid.
Nüüd, nüüd, nüüd! hüüdis Hugo kraavist. Lendame peale! Kõik lendame peale!
Kraavis varjul olnud poistekari jooksis karjudes tüdrukutekamba poole. Kõik läks nii, nagu Hugo oli plaaninud. Tüdrukud aeti nurka ja poisid tormasid igast suunast peale. Ainus põgenemistee oli üle müüri. Nii nad siis ronisid üksteise järel üles. Mõni tüdruk kisti müürilt alla. Teised juba müürile jõudnud tüdrukud aitasid klassiõdesid üles. Mõni vapper ja üleni lumine plika võitles visalt vastu, loopides poistekamba poole pimesi kiiruga kokku pakitud palle, mis juba õhus lagunesid.
