kirjutada nii, et pärast oleks vaja parandada vaid väga üksikuid sõnu. Veel paari kuu eest oli ta olnud kindel, et Ingrid talle selle võime tagasi annab, kuid ta mõtles Ingridit, kelle juures ta oli olnud siis. Hectori lähedal tahtis Ingrid endiselt olla, aga nüüd oli ta palju sagedamini tõsine, vaatas teda mõnikord pikalt, ja eriti kui Hectorile tundus, et ta mõnele küsimusele pole osanud oodatud vastust anda, luges ta tema silmadest välja ka häirivalt nukrameelset imestust. Sellepärast eelistas ta viimasel ajal jääda Ingridiga kahekesi vaid oludes, kus sai kustutada tule.
Õhtu peakülalist, proosakirjanikku Martinit, ei tundnud Hector eriti lähedalt, kuigi oli lugenud paari tema raamatut, ja seetõttu oli talle enamuses vaid juhututtav ka tema kaasatoodud seltskond. Kirjanduseinimesi oli neist vaid mõni üksik, mõned olid meedia- või reklaamitegelased, mõned ilmselt äriinimesed. Eriti kedagi neist poleks Hector osanud Bernardi kutsutud külalistena ette kujutada, samuti ei kujutanud ta ka ette, millest võiks tal olla huvitav nendega vestelda.
Ega sul igav ei ole, uuris ta Ingridilt.
Sugugi mitte, raputas tüdruk pead. Tegelikult saaksin ma nende inimestega hea meelega tuttavaks, nad on hoopis teistsugused kui need, keda ma seni olen kohanud.
Uurimistöö jaoks? küsis Hector.
Loomulikult, noogutas Ingrid. Ma loodan, sa ei pane pahaks, kui ma natuke ringi liigun?
Muidugi mitte, surus Hector alla kergendusohke. Mõne minuti pärast oli Ingrid juba sulandunud ühte piirdeheki ääres seisvasse grupikesse ja naeris kulinal kellegi nalja üle. Hector pööras neile selja ja otsis pilguga Bernardit, kes seisis joogilaua juures ja näitas kellelegi, kuidas külitavast suurest pakist punaveini kätte saada.
Nad tõid selle presentatsioonilt kaasa, seletas ta, kui Hector lähemale astus. Aga ma ei soovita, ja pealegi on see peaaegu otsas. Valge on palju parem.
Hector valas oma klaasi uuesti täis.
Ega ma neist ise ka eriti kedagi ei tunne, ütles Bernard justkui vabandades. Enamus paistab rohkem sellised trendiinimesed olema, aga mõni on päris asjalik, näiteks see Jan, kellega praegu teie tütarlaps räägib, ma enne vahetasin temaga mõne sõna.
Hector tahtis talle midagi vastata, aga juba oli keegi kõrvalt Bernardit kõnetanud – see oli tema eakaaslasest kirjanduskriitik, kes tahtis hüvasti jätta, et jõuda järgmisele kultuuriüritusele. Sinna lahkujaid oli teisigi, ning poole tunni pärast ei olnudki katusel enam kuigi palju rahvast järel.
Kuidagi jahe hakkab, lausus Bernard, ehk oleks nüüd aeg minna ja kaminasse tuli teha.
Hector pani tähele, et Ingrid oli jõudnud Janiga telefoninumbreid vahetada ja ootamatult tundis ta kerget kadeduspistet – põhjendamatut, nagu ta väga hästi teadis, aga ootamatut sellegipoolest, eriti kuna ta ise ei osanud endale oma suhet Ingridisse enam kuidagi nimetada.
All kaminatoas ei jätkunud kõigile toole ja seetõttu istus enamus lihtsalt patjadele maha, Bernard ise toetas end kamina äärele ja seltskonna järelejäänud daamid tõmbasid end tugitoolides kerra. Bernard esitles igaks juhuks veel kõiki üksteisele ja palus Ingridi ees inglise keelt rääkida.
Ma loodan, et te ei solvu, ütles Martin Bernardile, kui ma korraks meie endise jututeema juurde tagasi tulen. Mis ma öelda tahtsin on see, et te tegelikult ei tohiks ikka lihtsalt niisama lahmida. Ma olen päris paljudes asjades teiega nõus, aga vahel te keerate ikka üle vindi ka. Hea küll, teie arvates ei ole küllalt tasemel kõik see, mis meil siin on, aga tegelikult ei ole see ju nii paha, eks ole? Võiks ju palju hullem olla?
Tal on muide absoluutselt õigus, lisas Hector, kellele soojas toas oli äkitselt vein kohinaga pähe tõusnud. Jube mõnus on kritiseerida. Ja mis peaasi, väga lihtne. Istu ainult tugitooli maha ja pane, nagu torust tuleb. Sest kõik, kes midagi tegelikult teevad, on definitsioonijärgselt küünilised korruptandid või lihtsalt agarad lollpead.
Ingrid pigistas ta käsivart nii kõvasti, et tal oleks peaaegu klaas sõrmede vahelt maha kukkunud.
Ma ei arva seda sugugi, ütles Bernard. Ehkki on tõsi, nagu väitis juba lord Acton, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, ning suurem hulk meie poliitilise liivakasti püsielanikest teeb omalt poolt kõik, et võimumehhanismid muutuksid nii absoluutseteks kui vähegi võimalik. Aga mis puutub intellektuaalidesse, siis on kõigil parem, kui nende südametunnistus jääb võimust sõltumatuks, siis nad oma kriitikaga ei lase võimul jäigastuda.
Ah hea küll, rahmas Hector käega. Intellektuaalid on kõige oma kriitikaga enamasti sama jäigad. Mis ka ei tehtaks, kõik on pähh. See ei ole südametunnistus, mis seal räägib, see on puhas kadedus.
Jää nüüd ometi vait, sisistas Ingrid talle kõrva.
Keegi ei vaidle, ütles Martin, et dialoogi peaks rohkem olema. Aga kui see teile miski ei meeldi, siis tuleks teil ikkagi midagi konkreetset välja pakkuda, mingi retsept või strateegia, mida siis tegema peaks, et asi korda saaks.
Sellele ei saagi tegelikult niisama lihtsalt vastata, ütles Bernard. Tegelikult näitas Marcuse juba mitukümmend aastat tagasi, mis konkreetsete retseptidega juhtub: süsteem neelab nad alla. Nad muudetakse olemasoleva osaks. Sama süsteem, mis inimest ahistab, võtab endale ainuvolitused pakkuda inimestele ahistuse eest kaitset. Aga see on ju ometi lootusetu. Tahate eristuda? Palun, külastage eristujate müügiketi kauplusi! Tunnete masendust? Kutsuge masendusevastane tugiisik! Ent mis saab siis, kui just nende kõikvõimalike tugiisikute vohamine ongi see, mis mind masendab?
Ma arvan, et te ei peaks neid mõnitama, lausus Martin. Paljud neist isikutest teevad rasket ja muide üpris tänuväärset tööd.
Kahtlemata, nõustus Bernard, kuid iga sellise kohta tegutseb kolm-neli tükki, kes parasiteerivad nende selja taga. Kuid ma ei tahtnud rääkida hoopiski sellest. Mis toimub, on see, et igasugune terve algatus, mis võiks aidata inimestel süsteemile vastu panna, on mõne aja pärast sunnitud institutsionaliseeruma ja kui ta siis tahab ellu jääda, siis ka osalema suurtes mängudes, mis lõppkokkuvõttes temast elujõu välja imevad.
Minu meelest…alustas Hector, aga Ingrid ei lasknud tal rääkida.
Mida tuleks teie arvates siis teha? küsis ta. Ei saa ju istuda niisama ja pealt vaadata, käed rüpes.
Saab muide küll, vastas Bernard, kuigi sel on mõtet vaid siis, kui tegutsematus kasvab üle passiivseks vastupanuks Mahatma Gandhi stiilis, mitte küüniliste noorte majandusmeeste tegutsemisviisiks, kes kutsutakse päästma pankrotistuvat ettevõtet, kes võtavad siis mõned kuud lillegi liigutamata kõrget palka vastu ja lõpuks kehitavad õlgu: mina tegin, mis suutsin, kuid asi oli algusest peale lootusetu. Loomulikult on siin oluline vahe.
Hector valas oma klaasi pilgeni täis ja jõi vaikides, nagu ei läheks ülejäänud seltskond talle üldse korda.
Ikkagi, jätkas Ingrid talle murelikku pilku heites, te ei vastanud mu küsimusele.
Mis on minu soovitus? lausus Bernard enda ette vaadates. Minu soovitus on: saada täiskasvanuks. Ja mitte langeda lõksudesse.
Noh, me pole ju enam päris lapsed ka, naeris keegi tagantpoolt pimedast.
Teie võib-olla mitte, aga suurem hulk inimesi jäävad küll teatavale arenguastmele kinni, ütles Bernard. Mitte päris lapsepõlve muidugi, pigem puberteediikka. Sellesse vanusesse, kus poistele meeldivad kiired punased autod ja rumalad, suurte tissidega blondiinid. Kui hoolega ringi vaatate, siis näete ju, et tubli üheksakümmend viis protsenti meie kultuurikeskkonnast on suunatud sellisel vaimsel tasandil olevale publikule, ehkki normaaljaotuslikult
