vabanemise märke? vaidles Martin vastu. Et inimesed ei ole enam kammitsetud oma vanuseklassi stereotüüpidest ja võivad avalikult tahta noortele mõeldud värki ka siis, kui sünniaasta järgi tuleks neil hakata soliidsemaks? Mina ei tahaks küll viiekümnesele pahaks panna, kui ta teksades ringi käib.
Just, poetas Hector.
Te ajate sassi kaks asja, vastas Bernard rahulikult. Loomulikult ei pane ka mina seda pahaks, nagu ka seda mitte, kui kahekümneviiesel on pidevalt lips ees. Ent mõlemat võiks mu meelest põhjendatult arvustada, kui kogu nende siseelu piirdukski rõivastuse üle juurdlemisega. Ja kui puberteedieas on loomulik, et inimene heitleb tema kehas omatahtsi talitavate hormoonide ja adrenaliiniga, kord peale, kord alla jäädes, siis täiskasvanud peaksid suutma neid juba kontrolli all hoida ning elada veidi avaramas maailmas.
Ja ikkagi, ütles Ingrid, võiksite tunnistada, et nüüdisaegses ühiskonnas on palju suuremal hulgal inimestel palju paremad võimalused eneseteostuseks.
Kahtlemata, nõustus Bernard. Ainult et mida edasi, seda selgemalt on talle ette antud ka eneseteostuse vorm. End väljendades pole talle ette nähtud luua uut, vaid taastoota juba olemasolevat – ta võib valida tohutu hulga erinevate radade vahel, peaasi, et ei lähe ise metsa ekslema.
Aga kui paljud inimesed oleksid üldse suutelised looma midagi uut? küsis Martin.
Just seda, vastas Bernard rõhuga, ei saagi me iial teada. Kas te kujutate ette, kui tohutul hulgal ratsionaliseerimisettepanekuid pandi Venemaa tehastes kalevi alla, sest nende juurutamine oleks rikkunud harjumuspärast rutiini?
Noh, aga vabas maailmas poleks seda saanud juhtuda, arvas keegi.
Ma poleks selles nii kindel, ütles Jan, kes oli vahepeal võtnud istet Ingridi teisel käel. Juba kuuekümnendatel aastatel leiutati vist Ameerikas väga uuenduslik automudel, mis suurtööstuse poolt halastamatult maha suruti. Ja alternatiivenergiate kasutuselevõtt kulgeb ka väga aeglaselt, kuna gigantkontsernide huvid on seotud naftaga.
Pealegi ma söandan oletada, et andekate inimeste hulk ei sõltu nende kodumaa poliitilisest korrast, lisas Bernard, nagu ka mitte nende rassist ja rahvusest.
Ikkagi ma arvan, et enamusele inimestest piisab eneseteostuseks nendest olemasolevatest radadest täiesti, sekkus uuesti Ingrid ja nihutas oma tooli veidi Hectori poole. Ma mõtlen muidugi läänemaailma, kus need on vabalt saadaval. Ja mis selles siis ikka nii halba on, kui nad selles rahuldust leiavad.
Või on õpetatud leidma, torkas Bernard.
Isegi kui on õpetatud leidma, jäi Ingrid endale kindlaks. Kõike on ju meile õpetatud, sündides polnud keegi tark.
Bernard jäi mõttesse.
Jah, ütles ta lõpuks, teil on vist teatava piirini õigus. Kuigi ma ei söandaks seda väidet universaliseerida: lõppude lõpuks võib inimesi õpetada nautima ka vägivalda ja lasta neil isegi enesealandust näha müstilise kogemusena. Aga laiemas laastus on läänelikku tüüpi harrastusringid ikkagi suhteliselt ohutu lõks, sest nende tegevus ei tee kahju ei nende osalistele ega ka kellelegi teisele. Ning mõned neist võivad ollagi tõelised oaasid. Ja on väga hea, kui spordiklubid on kättesaadavad ka neile, kes ei saaks ega tahakski rekordeid purustada. Ehkki näiteks kunstivaldades võib harrastusproduktsiooni rohkus ähmastada piiri tõeliselt uue ja pelga tehniliselt tasemel järeleaimamise vahel, aga see on juba teine teema.
Ütlesite, et ohutu lõks, täheldas Martin, see tähendab, et lõks sellegipoolest?
Kõik on lõks, vastas Bernard, kui inimene sealt edasi ei liigu.
Mis edasiliikumisse puutub, lausus Hector järsku, siis just nimelt seda on meil praegu ülim aeg teha. Täname hariva vestluse eest, aga õhku on ka vaja hingata.
Ta tõusis tooli kolinal püsti ja tõmbas ka Ingridi kaasa.
Ka teistest asutasid mõned end ära minema, tagapool pimedas kohmitses keegi oma kotti otsides ja Bernard pani lambi põlema, sest tuli kaminas oli juba peaaegu otsas.
Oo – kes see on? küsis Ingrid kaminasimsil Hectorile esimesest korrast meelde jäänud naisterahva fotot märgates. Teie abikaasa? Miks ta pole meiega?
Tema nimi on Alice, vastas Bernard, ja me oleme lahus.
Nad olid kõndinud juba tükk aega.
Mis sul seal hakkas? katkestas Ingrid vaikuse. Miks sa ennast kogu seltskonna ees nii täis pidid tegema?
Ma ei teinud ennast täis, teatas Hector. Mul võib ju mõnedes asjades oma arvamus ka olla. Isegi kui see langeb kokku tüüp 3B omaga, olen ma selleni jõudnud iseseisvalt. Ja kui ma tahan, võin ma selle välja ka öelda. Ma elan vabal maal.
Aga sa ei pea ju sellepärast kohe teistele kallale minema, kui nemad jälle oma arvamust avaldavad, vastas Ingrid, eriti siis, kui see satub sinu omast arukam olema.
See on jälle sinu arvamus, torises Hector, kusjuures ma ei jaga seda.
Oli hakanud natuke tibutama ja õhtune jahedus tungis naha vahele. Hectori kihvatus oli tegelikult juba möödas ja ta sai ise ka aru, et oli omadega veidi sassi läinud, kuid tal ei olnud mingit kavatsust seda tunnistada.
Minugipoolest, kehitas Ingrid õlgu. Ometi, ma arvasin, et ta on su sõber.
Tuttav, ütles Hector. Ma olen ta juures ainult paar korda käinud.
Seda enam, ei jätnud Ingrid järele. Sa tahaksid ju, et sind sinna veel kutsutaks.
Hector ei vastanud ja nad kõndisid natuke aega vaikides. Ingridi tuba oli külalisüliõpilaste ühiselamus, õigupoolest üsna lähedal, nii et just siis, kui esialgsed üksikud piisad olid parajaks rabinaks kasvanud, jõudsid nad tema ukse ette.
Ma siis lähen, kohmas Hector.
Ja üles ei tulegi? küsis Ingrid.
Kas sa tahad, et ma tuleks? küsis Hector vastu.
Muidugi tahan, loll, naeratas Ingrid.
Eks ma siis tulen, naeratas Hector vastu.
Esimese hooga ei tundnud Hector tema häält telefonis äragi. Mööda oli läinud oma kolm nädalat, sellist puhast aega, kus ta ei pidanudki endale etteheiteid tegema, et ta midagi ei tee, sest alguses oli tal Ingrid, aga ka pärast tema ärasõitu tuli peaaegu iga päev ette mõni üritus, millest poleks sobinud eemale jääda ja mis tihti arenes vabamas vormis piisavalt kaugele üle kesköö, et järgmine hommik paksu punase joonega läbi kriipsutada, aga isegi selles rütmis oli ta olnud usinam tavalisest, kirjutanud kaks päris pikka arvustust ja käinud ühe nädalalehe vestlusringis, ehkki sellest, mida ta seal ütles, läks trükki vaid mõni üksik fraas. Ühel päeval oli ta end kokku võtnud ja täitnud tubli hulga kõikvõimalike fondide stipendiumi- ja toetustaotlusi, küll teatava irratsionaalse lootusega, kuid erilise usuta, et mõni neist õnneks läheb, pigem lihtsalt selleks, et talle pärast ei saaks loiduse pärast etteheiteid teha, ning just seda ümbrikupakki oligi ta postkasti libistamas, kui telefon taskus helises.
Tervist, ütles hääl torus. Teist pole viimasel ajal midagi kuulda olnud.
Hallo? ütles Hector.
Vabandage mind, olen veidi külmetanud, köhatas nüüd juba äratuntav Bernard. Tahtsin küsida, et ega te ei tahaks õhtupoolikul korraks läbi jalutada. Võiksime ühtlasi võtta väikese eine. See tähendab, muidugi juhul, kui meie viimatised erimeelsused
