on tore, ütles Bernard. Ütleme nii umbes kella viie paiku?
Sobib suurepäraselt, vastas Hector ja täpselt kell viis helistaski ta jälle Bernardi altukse taga, rõõmsa äratundmisega, et on tema seltskonnast vahepeal tõepoolest puudust tundnud. Kui ta trepist üles läks, ei seisnud aga Bernard mademel nagu tavaliselt. Teda ei olnud ka esikus. See-eest leidis ta sealt kellegi kingad. Väikse numbri, aga suurte metallnaastude ja pikkade paeltega. Peaaegu poolsaapad. Hector pani ukse selja tagant kinni, võttis jaki seljast ja astus edasi.
Bernard oli mässinud end paksu villasesse pleedi ja nõjatus elutoa aknalauale, aga tema diivanil oli end kerra tõmmanud üks tulipunase poisipea ja ebaharilikult valge nahaga tüdruk, seljas hilise aastaaja kohta natuke liiga kerge käisteta kleit ja jalas läbipaistvad rohelised sukad.
Saage tuttavaks, ütles Bernard. See on Ilona. See on Hector.
Väga meeldiv, ütles Hector. Ilona noogutas.
Ilona tuli korraks minu viiulit laenama, seletas Bernard, ja tõi ühtlasi apteegist üht-teist.
Ja jäin siis teed jooma, nagu ikka, lisas Ilona. Tema hääl oli ootuspärasest pisut madalam, selge, treenitult puhta tämbriga.
Ma ei teadnudki, et te viiulit mängite, ütles Hector Bernardile.
Ma ei mängigi, vastas Bernard. See on mu isa viiul, tema oli peaaegu virtuoos, aga minul pole üldse seda kuulmist. Hea ja halva mängu vahel ainult teen kuidagi vahet.
See on suurepärane pill, lisas Ilona. Meil on homme Muusikapööningul esinemine, tulge kuulama.
Hea meelega, noogutas Hector. Kas teie ka lähete?
Ei, ma vist jätan selle korra vahele, naeratas Bernard.
Hector ei saanud aru Ilona äkitselt ehmunud pilgust. Tüdruk polnud nähtavasti vanameest kutsunudki, ei tea ju, mis muusikat nad seal mängivad, saabaste järgi arvates võib see ju ka midagi karmimat olla, kuigi üldise oleku järgi paistab, et ta ei ole sedalaadi. Huvitav, mis suhted neil üldse on? Sohva peal lesitakse niimoodi pigem omas kodus, aga teisalt on ta jälle nii noor, et midagi tõsisemat ei kujuta neist kohe ka jälle nagu kuidagi ette.
Ilona, kas sööte ka meiega natuke midagi? küsis Bernard.
Tegelikult on mul aeg, ütles Ilona ja ajas ennast püsti. Õhtul on veel proov tulemas. Aga järgmine kord kindlasti.
Ta osutus seistes natuke saledamaks ja pikemaks, kui enne tundus, ning tema samm oli hämmastavalt graatsiline, ta libises üle toapõranda, nagu kannaks teda õrn tuul. Kui Bernard teda esikusse ära saatma läks, rääkisid nad millegipärast sosinal.
Ilus tüdruk, ütles Hector ettevaatlikult, kui Bernard tagasi tuli.
Ilus, noogutas Bernard. Ja väga andekas. Te peaksite kuulma, kuidas ta laulab. Mõnikord on mul kahju, et mul klaverit ei ole, lihtsalt selleks, et kui Ilona külla satub, oleks lihtsam teda laulma ahvatleda.
Nad olid just istunud lõunalauast ümber tugitoolidesse ja Bernard oli asetanud nende vahele, pisikesele klaaslauale pudeli calvados’t ja kaks klaasi.
Kasutasite enne üht väljendit, ütles Hector, millest ma päris täpselt aru ei saanud, või tähendab, ma ei tea, kas ma sain aru nii, nagu teie seda mõtlesite.
Ja nimelt? küsis Bernard jooki klaasidesse valades.
Kui tuli jutuks näitleja W. traagiline hukk, ültesite midagi sellist, nagu ‘kuigi ta lõpetas nõnda, oli tema ometi üks neid väheseid, kes võisid alati puudutada tõelist.’
See on tõsi, noogutas Bernard. Seda tundsid kõik, kes temaga kunagi kokku olid puutunud.
Puudutada tõelist, kordas Hector ainiti oma klaasi silmitsedes. Me ju oleme tõelises, võiks teile öelda, mis on siis selle puudutamises nii erilist?
Jah, ütles Bernard, võiks. Olin kunagi rääkinud terve pika õhtu loomulikust, ehtsast ja tõelisest nii, et nendevaheline erinevus oleks pidanud olema selge, kui sain mõni aeg hiljem kirja ühelt kriitikult, kellest pean üldiselt väga lugu, ent kes polnud minust absoluutselt aru saanud, nii et ilmselt ei olnud ma siiski oma arutluses päris täpne.
Hm, jäi Hector mõttesse. Kui neist kolmest mõistest rääkida eraldi, ei taipa ma enam midagi. Kas kõik, mis on loomulik, pole siis tõeline? Ja kõik, mis tõeline, peaks ju olema ühtlasi ehtne?
Kaugel sellest, raputas Bernard pead. Muidugi on need mõisted üksteisele võrdlemisi lähedased ning nende tähendused võivad kattuda vaata et üheksa kümnendiku ulatuses. Kuid just see viimane kümnendik on see, mis mind huvitab, vana tähenärija nagu ma olen.
Seletage siis, palus Hector.
Ma kardan, vastas Bernard. Ma kardan neile sõnadega haiget teha, sest täpselt saab neist asjadest rääkida vaid luuletustes – või veel parem, vaikida, nagu soovitas Wittgenstein oma Tractatuse lõpulauses. Ükski seletus, mida võiksin esitada, ei oleks õige, kuid võiks ära rikkuda taju enese, sest sõnad – minu sõbrad – ei ole selles asetuses järsku enam usaldatavad, nad üritavad vangistada mõistetesse need juuspeened erinevused, mida peaks ära tundma vaistlikult. Kui hakkan siin oma kontseptuaalseid vagusid ajama, on mind lihtne süüdistada, et tegelikult olen võõral põllul – et üritan tungida alale, kuhu peaksid pääsema vaid need, kes mõtlevad südamega.
Arvate, et nad on nii kadedad? küsis Hector.
Teatavas mõttes on neil ju õigus, kehitas Bernard õlgu.
Ometi, ei jätnud Hector järele, teil ei ole päriselt õigus süüdistada teisi, et nad teid ei mõista, kui te ei seleta.
Ma ei saa proovida rohkemat kui osutada teile teeotsa, ohkas Bernard. Aga olgu. Loomulik, seda määratleda peaks lihtne olema: loomulik on miski, mis tekib, kasvab, kärbub ja kaob sundimatult. Sünd ja surm on loomulikud, sirutus päikese poole on loomulik, aga murdumine ja mädanemine, söömine ja pasandamine niisamuti. Loomulikul ei olegi tähendust iseenesest, ega ka mitte kaalu – pole tähtis, kas surm on valus või valutu, kas sünd on rõõmus või murelik. Kui mädanenud kasvud mürgitavad järvevee, siis on see sama loomulik kui see, et külm ja klaar oja algab puhtast allikast.
Aga inimestena ei saa me teisiti, kui peame ulatuma loomulikust kaugemale. Kui noor tugev mees näeb noort kena neiut ja ihaldab tema keha, siis on see kahtlemata loomulik, ent see ei tähenda veel, et ta tingimata võiks seda neiut vägisi võtta, kuigi ta arvatavasti jaksaks küll. Vägivald, hirm ja vale on sama loomulikud kui kõik muugi. Me ei saa ette heita lõvile, kes murrab antiloobi, või palveritsikale, kes pärast paaritumist närib läbi oma partneri kõri, et ta käituks ebaloomulikult. Või kameeleonile, kes muudab oma nahavärvi. Samuti ei saa me seda ette heita kameeleonisarnaselt käituvale inimesele, sest ka tema käitumine, kui selline on ta loomus, on tegelikult loomulik. Kuid mitte ehtne.
Ehtsus on midagi, mida saab järele proovida, nagu katsub kaupmees kuldmünti hambaga. Ehtsus on midagi, millest saab kõnelda ainult vastanduses ebaehtsaga, sest kuni pole võltsingut, niikaua pole meil ka suurt mõtet rääkida originaalist – sest see on lihtsalt see, mis ta on. Me ei saa rääkida ehtsast krevetist enne, kui teame, et Hue keisrikoja kokad tegid taimetoitlasest valitsejale kõik mereelukad nii täpselt järgi, et asjast teadmata polnud võimalik neid maitse järgi eristada. Nii et sõnas ‘ehtne’ on teataval viisil juba sees peidus üks vastus ühele küsimusele.
Nagu mina mõistan tõelist, on see aga midagi, mis ei lase seda küsimust üldse esitada. See on see
