on nii valdav, nii selge ja otsene. Ja mis on tähtis: tõeline pole asjas. Suur nukukunstnik võib võtta laualt tavalise argieseme ja see muutub tema sõrmede vahel elusaks ning on mõne lühikese hetke vältel rohkem kui ta ise – niisama võib iga inimene peaaegu ükskõik mille läbi tegelikult puudutada tõelist, kui ta on vaid ise selleks võimeline. Võib-olla mitte siis, kui asi on võõras, algusest peale külm ja kinni – kui ta ise üritab eitada oma kordumatust.
Ma kardan, et rohkem ei saa ma selle kohta midagi öelda ilma, et peaksin selguse huvides hakkama moonutama oma tunnet sellest. Küllap üritab iga inimene endale mõnel hetkel, olgu siis sõnadega või muul viisil, hästi täpselt avada, miks ta elab. Minu vastus neile suurtele küsimustele ongi see: puudutada tõelist. Mis on elu mõte? Puudutada tõelist. Mis on õnn? Puudutada tõelist. Puudutada tõelist.
Bernard jäi enda ette vaatama ja hämara toa täitis vaikus, ainult hubisev tuli kaminas praksus tasakesi.
Näe, tulidki, ütles Ilona tervituse asemel. Kuidas oli?
Lahe, vastas Hector ja ta mõtles seda tõsiselt. Kui Ilona ja kaks temast oluliselt pikemate juustega poissi end kohvikusaalis kamina kõrvale lavale sättisid, oli ta jõudnud juba mõttes korra kiruda, et istub väljapääsust nii kaugel ega pääse enne kontserdi lõppu piinlikkust tekitamata minema, aga juba pärast paari esimest lugu oli ta nende folgi-jazzi õhulisel segul lasknud end nii kaasa kanda, et iga kassaaparaadi turtsatus või trepi poolt kostev valjem naerupahvak tegi talle lausa füüsilist valu. Ilona oli vaheldumisi viiulit mänginud ja laulnud, viimase loo koguni ilma igasuguse saateta ja Hector oli teda kuulanud, hing kinni.
Igatahes olen ma nüüd täiesti läbi, naeris tüdruk ja istus Hectori pakutud toolile.
Usun, noogutas Hector. Mida sa jood?
Oota, ma kõigepealt tõmban natuke hinge, ütles Ilona. Ma ei tea. Hõõgveini võib-olla. Või teed mingi taimelikööriga.
Istu, ma toon, tõusis Hector püsti ja triivis leti äärde, kuhu pärast muusika lõppu oli kogunenud janune järjekord. Kui ta kahe suure hõõgveinikruusiga tagasi jõudis, istus üks tüdruku kaaslastest Hectori kohal ja teine seisis laua ääres püsti. Hectorit märgates koputas ta istujale õlale.
Vabandust, ütles Hector. Võtame toole juurde.
Pole lugu, lõi üks poistest käega. Me hakkame tegelikult just minema.
Ma jään veel natukeseks, ütles Ilona, ajan juttu.
Eks siis homme näeme, viipas teine poiss käega.
Just, lehvitas Ilona talle vastu ja pöördus siis Hectori poole. Räägi.
Mida? ehmatas Hector.
Ükskõik mida, vastas Ilona. Juttu.
Noh, ma ei tea. Hector oli sellisest otsesusest veidi rabatud, eriti kuna Ilona hääles ei kuulnud ta vähimatki iroonianooti, mis oleks andnud tema jutu taga kavalat mängu aimata. Tüdrukul on tegelikult stiili, ta käibki nähtavasti ringi, nagu oleksid tal kõik uksed ja aknad alati lahti ning iga värske tuuleõhk võiks neist läbi puhuda. Selge, et see temas Bernardile meeldibki. Mida ta ütleks? Nii lahti, et laseb puudutada tõelist.
Kas sa tunned teda juba ammu? küsis ta.
Keda? imestas Ilona. Ah sa mõtled Bernardit või? Jah, ikka üle aasta juba. Niisama käin seal vahetevahel. Varem rohkem, aga viimasel ajal on nii kiire.
Mida sa teed siis?
Esinemisi on rohkem, seletas Ilona, ja muud elu ka.
Üks kahest, mõtles Hector endamisi, see tüdruk kas ei lase endale üldse kedagi ligi või jagab ennast heldelt, ilma et see temale endale plekki külge jätaks.
Tegelikult ma sõidan paari nädala pärast ära, jätkas Ilona. Ungarisse.
Kauaks? uuris Hector.
Pooleks aastaks esialgu, vastas Ilona, aga tegelikult ma tahaksin sinna kauemaks jääda. Seal on rohkem sellist minu moodi muusikat, ma arvan, et ma kasvaksin seal kiiremini. Siin on mul muidugi sõbrad ja kõik, aga ikka on kitsas.
Tuttav tunne, noogutas Hector. Ma arvan ka, et saaksin mõnes suuremas linnas paremini hingata. Kuskil, kus ma võiksin vahel ennast inimeste voogu ära peita, teha kas või mingeid lollusi ja samal ajal teada, et ühtki möödujat, kes mind näeb, ei kohta ma suure tõenäosusega oma elus enam mitte iialgi.
Ma ei mõelnud päris nii, ütles Ilona.
Ma saan aru, muidugi. Hector võttis oma klaasist suure lonksu, nii et sinna ei jäänudki muud, kui vaid punakaks vettinud sidrunilõik. Sinul on hea, sest muusikal ei ole piire, aga mina kirjutan, ma olen vangis oma keeles. Kus ma ka ei oleks, kirjutada ma saan ikka ainult nendele samadele inimestele. Noh, ja iseendale muidugi ka. Ometi, sellest on vähe.
Vähe, noogutas Ilona, kes oli ka oma klaasi tühjaks joonud. Aga rõõmsad silmad on sul ikkagi.
Hector kohmetus.
Kas võtame veel ühed? küsis ta mõne hetke pärast, kui vaikus hakkas venima.
Ei tea, ebales Ilona, tegelikult peaks vist hoopis midagi sööma.
Siin tehti uus menüü ja kõik mu lemmikud võeti kavast maha, ütles Hector. Lähme äkki sinna uude ungari restorani, see ei pidanud väga kallis olema, sa võid seal harjutada, mida sa varsti sööma hakkad ja ma saan ka sellest aimu.
Hea küll, noogutas Ilona.
Kes teab, ütles Hector, äkki tulen sulle veel pärast Ungarisse järele.
Muidugi tule, naeris Ilona. Muidugi tule, kui tahad. Aga miks sa peaksid tahtma?
Tead küll, ütles Hector, sirutas oma käe üle laua ja puudutas õrnalt Ilona käsivart.
Tüdruk tõmbas oma käe ära nii järsku, nagu oleksid Hectori sõrmed sulametallist.
Ma mõtlesin, et me oleme sõbrad, ütles ta heitunult.
Olemegi ju, pomises Hector.
Kas sina siis arvad, et mees ei võigi naisega sõber olla, kui nad koos ei maga? küsis Ilona.
Oleneb, ütles Hector. Ei, noh, ikka võib. Aga mida sa ise arvad?
Oleneb jah, vastas Ilona. Mõni võib-olla võibki, ja mõni võib-olla ei võigi.
Eks ütle ju teie lemmik Epiktetoski, lausus Hector, et armastus orjastab.
See on võib-olla ainuke koht, kus ma Epiktetose vabaduse-vaadetega ei nõustu, lausus Bernard. Ma ütlen ‘võib-olla’ sellepärast, et seegi on tõlgendamise küsimus, kas ta räägib armastusest või kirest. Kirg võib orjastada, seda küll, aga armastus mitte, armastus teeb vabaks.
Kuidas te neil siis vahet teete? küsis Hector.
Epiktetos küsib, vastas Bernard, ‘kas pole sa siis kunagi oma armastatu käsu peale teinud midagi, mida sa ei taha?’, ja eeldab vastajalt tunnistust, et seda on tulnud ette – näiteks, et ta on kulutanud raha rohkem, kui tegelikult mõtles. Aga ma ei saa aru, kuidas see on võimalik. Kire puhul küll – oma kirge võib inimene ise justkui käsitada hullusena, mis paneb teda käituma ebaharilikult – ometi see küsimuseasetus eeldab, et inimene on kahestunud, et on üks, kire küüsis,
