loodus on meile aegade algusest loomuliku ja hästi toimivana ette määranud.
Nii on ka meditsiin, mis on mõeldud ennekõike ju inimese aitamiseks, ajapikku jõudnud sinna, et ta on antihumaanne, kohati isegi inimvaenulik. Vahel pole näiteks haiget last aparaatide juhtmerägastikus nähagi ja ometi see ainuke, keda ta vajaks – oma ema –, ei pääse lapsele üldse ligi! Praeguseks on aga käes õige aeg muuta meditsiin taas selliseks, missugune ta olema peab: inimkeskne ja humaanne.
80ndatel aastatel, kui Nõukogude Liidus hakati lapsi ja emasid palatis koos hoidma, tekkis haiglates oluliselt vähem infektsioone, suremus langes, vajadus antibiootikume kasutada vähenes, suuri haiguspuhanguid enam polnud. See oli justkui täiesti vastupidi sellele, mida tähtsates tervishoiuametites arvati, et võib juhtuda!
20. sajandi II poolel hakkasid dr Marshall H. Klaus ja dr John Kennell3 rääkima sellest, kui tähtsad on lapsele sünnijärgsed minutid, tunnid, päevad, nädalad. Tekkis täiesti uus mõiste bonding – sidemete moodustamine. Tänu sellele terminile said need arstid üle maailma kuulsaks. Just need kaks meest olid need, kes veensid maailma, et ema ja last ei tohi pärast sünnitust lahutada. Kuid nemad rääkisid ennekõike tervetest lastest. Kui dr Klaus 1991. aastal esimest korda Eestis käis ja meie lastehaiglas tehtut nägi, oli ta pisarateni liigutatud: siin olid ka haiged lapsed emadega kokku pandud! Mis võiks olla ühele teadlasele parim tunnustus kui see, et tema teooria ka praktikas edukalt toimib!
Dr Marshall H. Klausi Eesti-visiit
Olin parasjagu puhkusel, kirjutamas oma doktoritööd, kui astusin haiglast läbi ja mulle näidati infot, et dr Klaus tuleb Tallinna! Oli aasta 1991.
See oli minu jaoks suur vapustus, et minu töödes nii sageli tsiteeritud inimene tuleb Tallinna!
Dr Klausi loengu ajal oli saal rahvast tulvil, aga ma teadsin, et pean kuidagi tema jutule pääsema. Läksin vaheajal tema juurde ja tutvustasin ennast: olen vastsündinute ja enneaegsete osakonna juhataja ning meil on nendes osakondades ema ja laps koos. Dr Klaus ei uskunud, mida kuulis: kas tõesti on Tallinnas selline haigla?! Ta ütles, et tahab seda kindlasti oma silmaga näha.
Et programm oli tihe, jõudis ta haiglasse alles kl 22 õhtul ja lahkus alles kl 3 öösel. Olles näinud ja kuulnud, kuidas meie haigla töötas, siis ta embas mind koridoris ja ütles: „Poiss, kas sa tead ka, mida sa oled teinud?” Me olime siin Tallinnas justkui elustanud tema unistuse.
Tüüpiline pilt vastsündinute intensiivravi osakonnas maailma juhtivate riikide haiglates. Esikohal on aparaadid-masinad ja emal-isal puudub võimalus oma lapsega koos olla.
Dr Klaus kutsus mind USA-sse, et räägiksin oma kogemustest ka teistele. Eelnevalt hoiatas ta: see, mida näed, on vastupidine sellele, millesse ma usun ja mida ma õpetan. Järgmine päev nägingi seda tüüpilist pilti – inkubaatorid, emad-lapsed eraldatud. Tuleb välja, et USA-s polnudki nii lihtne seda teooriat praktikasse rakendada. Ühes väikeses vaeses äsja Nõukogude Liidust väljunud riigis olid selleks hoopis paremad võimalused!
Kahju, et Nobeli preemiaid antakse geneetikutele, bioloogidele, ravimite väljatöötajatele või mõne geeni avastamise eest, samas kui maailma laste meditsiini ajaloos on kaks väga tähtsat faktorit, mis on päästnud miljoneid lapsi.
Esimene neist on ema-lapse kontakti teaduslik tõestamine ja seeläbi rakendamine, mis omakorda langetas suremust väga kiiresti. See oli kõigile suur üllatus.
Teine olulisim sündmus on olnud rehüdreeriva teraapia väljatöötamine, mille tulemusena päästeti Aafrikas miljonid lapsed, kes enne selle ravi kasutuselevõttu oleksid võinud surra düspepsiasse, pikaajalistesse kõhuvaevustesse.
Bonding-süsteem ehk sidumine ehk ema ja lapse kokkupanek oli tol ajal vastuolus kõikide sünnitusmajade süsteemiga. Kui dr Klaus 80ndate aastate alguses esimest korda Soomes käis – seal oli just valminud uus sünnitusmaja, kus emad ja lapsed olid tolle aja normide järgi kenasti eraldi –, andis ta haiglale hävitava hinnangu. Kõik olid muidugi šokeeritud, kuid jää ei olnud selles valdkonnas veel murduma hakanud ning ema ja lapse eraldihoidmist peeti endiselt normaalseks.
Ometigi olid just Põhjamaad need, kustkaudu bonding-süsteem ühel hetkel levima hakkas. Põhjamaa naised on alati oma õiguste eest võidelnud ja just sellest regioonist hakkasid kõlama emade nõudmised, et nad tahavad oma last näha sagedamini kui kolme tunni tagant, nagu nägi ette laste söögiaegade ametlik süsteem.
Samuti tekkisid seal esimesed spontaansed tugirühmad, kus juba haiglas hakkasid emad omavahel suhtlema ja kontakte vahetama, et siis hiljem, juba kodus olles, jätkata ühenduse pidamist. Ehk siis ema ja lapse lõhutud kontakti iganenud süsteemi ei hakanud muutma mitte ämmaemandad ega arstid, vaid kõigepealt emad ise. Teadusuuringud ema ja lapse kontakti kohta hakkasid just sel ajal kõlapinda omandama, ka dr Klausi ja dr Kennelli tööd toetasid seda teemat, ja pikkamööda jõudis muutusteks valmis meditsiinivaldkond selleni, et kogu senine sünnitusabi süsteem pöörati upakile.
Esmane ja teisene elu. Laps või loode? Keegi või miski?
Last austavad filosoofiad nimetavad laste üsasisest elu esmaseks eluks, ja see on ka põhjus, miks ei ole tulevase emaga tema peagi sündima hakkavast lapsest rääkides kunagi ilus kasutada sõna „loode”. Igale emale tähendab rasedus eelkõige oma LAPSE kandmist.
Lapse teisene elu algab tema sünniga. Ja juba sündides on vastsündinu KEEGI, mitte miski, ta on aistiv inimolend. Ta kuuleb, näeb, tunneb, tal on oma vajadused ja on õigused.
Kuid dr Klaus ja dr Kennell polnud muidugi ainukesed, kes sel ajal ema-lapse-teemat lahkasid ja seega lapse õigustesse uut valgust lisasid. Huvitavaid uuringuid on teinud selles vallas ka jaapanlased: 1975. a põhjendas dr Muroka4 ära fakti, et juba üsas – oma esmases elus – reageerib laps ärritajatele, ja seesama reaktsioon säilib ka pärast sündi, teisese elu jooksul.
Globaliseeruva maailma agressiivses meditsiinis kardab laps ilmale tulla. Laps vajab humaanset ehk pehmet suhtumist temasse.
Ka üks teine jaapanlane, dr Noboru Kobayashi5, koos kaasautoritega Jaapanist, tegi 70ndate aastate keskpaiku katse, kus emad ja võõrad inimesed vestlesid vastsündinuga, ja jõudis järeldusele, et lapsed tunnevad OMA EMA hääle ilmeksimatult ära.
Huvitav on veel seegi fakt, et dr Klaus koos Kennelliga leidsid oma uuringutes, et 128 uuritud kultuurist 127 olid need, kus ema ja laps on traditsioonide järgi pärast sünnitust alati koos olnud. Mis õigus on meil olnud siis sellesse nii ammu loodud ja läbiproovitud süsteemi sekkuda?
Ematunne
Ematunne on üks väga eriline tunne, mis on ema-lapse kontakti üks alustalasid. Ematunne erineb suuresti sõltuvalt sellest, mitu last on naine sünnitanud.
Ematunde tekkimisel on mitu tegurit:
• naine rasestub
• naine tunneb kõhu kasvamist, kontakti veel sündimata lapsega
• naine sünnitab
• vastne ema hakkab last rinnaga toitma, mis on ematunde tekkimise üks võimsamaid stimuleerijaid.
• lapse lahkumine.
Klaus, H. M., Kennel, J. H.
Muroka, H.
Kobayashi, N., Ishii, T., Watanabe, T., Takahashi, E., Kato, T. 1983
