on määratud vastsündinu loomulik kontakt emaga, see tähendab, et laps saab emalt kõik vajaliku. Kui aga laps hakkab varakult kokku puutuma meditsiinipersonaliga, eri inimestega, puutub ta kohe kokku ka mikroorganismidega, mis ei ole talle kehaomased.
Ma pean oluliseks, et siiski ka haigete ja enneaegsete laste puhul kasutataks maksimaalselt ära ema kohalolu, lapse kontakti emaga. Sellest võib teatud juhtudel olla palju rohkem kasu kui kõrgestikoolitatud meditsiinipersonalist.
Miks on lapsele oluline ternespiim ja esimene elutund. Infektsioonid.
Ternespiim on vastsele ilmakodanikule äärmiselt tähtis. Selle kohta on teinud ühe huvitava uuringu dr Michael Fisher Colorado Ülikoolist.6 Fisher leidis nimelt, et ema ternespiimas sisalduv sekretoorne immunoglobuliini A (SigA) kontsentratsioon on kõrgeim vahetult pärast sünnitust ning seejärel hakkab see drastiliselt langema. SigA on oma olemuselt lapsele ülimalt tähtis kaitse, mille mõju ei tasu mingil juhul alahinnata.
Dr Fisher jõudis järeldusele, et lapse esimesel elupäeval on immunoglobuliini kontsentratsioon ema rinnapiimas 600 mg/ ml, teisel päeval 280, kolmandal 200 ja neljandal kõigest 80 ühikut. Sellepärast hakkabki laps esimesel eluminutil ema rinna poole roomama – instinktiivselt ta teab, et peab kätte saama need suurima kontsentratsiooniga ternespiimatilgad.
Seega on lapse esimene elutund ja elupäev ning tema suhe emaga sel ajal tema tulevase immuunsuse loomiseks kõige tähtsam aeg!
Dr Fisher koos kaasautoritega tegi kindlaks 100 ml ternespiimas sisalduva immunoglobuliinide hulga.
Kui Nõukogude ajal toodi laps ema rinnale alles 24–36–48 tunni pärast, oli SigA kontsentratsioon emapiimas juba oluliselt madalamaks taandunud.
Ternespiima puudumine lapse esimestel elupäevadel oli ka üks põhjusi, miks tol ajal ja ka praegu nendes riikides, kus lapsed seda ei saa, juhtus või juhtub raskeid infektsioonhaiguste puhanguid, mis võivad ära viia väga palju inimelusid.
Lapse immuunsus moodustubki sümbioosist:
1) immuunsusest, millega ta sünnib;
2) immuunsusest, mille ta saab pärast sündi emalt.
Vaid koos toimides moodustavad need täieliku immunobioloogilise kaitsebarjääri.
Lapse immuunbioloogiline kaitsebarjäär
Kui lapsel hiljem tekibki mõni kergem infektsioon, ei ole see üldse hull – sellega treenibki laps oma immuunsust. Väike nohu ei ole sugugi hirmus, kui laps on rinnapiimal – ta turgutab oma immuunsust ja saab varsti jälle terveks.
Üldse ei tasu mikroorganisme väga karta – osa neist on, vastupidi, meile head. Kui immuunsus töötab, siis võib laps küll nakatuda, aga infektsiooniks see üle ei lähe. Vanasti, kui kõikvõimalikke mikroobe kardeti kui tuld, pandi sünnitusmaja igal aastal paar korda kinni, et teha totaalne suurpuhastus. Kõik aparaadid, sisustus, mööbel, madratsid, seinad-laed töödeldi karmide desinfektsioonivahenditega. Pärast suurpuhastust juhtus aga, et lapsed, kes sündisid, olid infektsioonidega, nad jäid haigeks. Mis siis toimus?
Karmi bakteritega võitlemise ja ülima desinfitseeriva nühkimise tulemusena hävitati kõik mikroobid – nii halvad kui ka head –, saprofiidid, mis on meile vajalikud. Muudeti mikroobide tasakaalu ja patogeenne mikroob muutus peale sellist suurpuhastust veel tugevamaks.
Joonis piltlikustab, kuidas ka meedikute tegevus võib lüüa sisse mõrad nn bioloogilisse inkubaatorisse. Seejärel asub meditsiin oma raviprotsessidega tekitatud mõrasid tsementeerima. Seega – ise tekitame lapsele terviseprobleeme ja seejärel asume nendega kangelaslikult võitlema.
Nahk-nahk-kontakt
Miks on ema ja lapse nahk-naha-vastas-kontakt oluline?
Nahk ei ole meile kaasa antud mingi mõttetu kestana, vaid see on omamoodi teletaip, mis ühendab kõiki organeid ja süsteeme ümbritseva maailmaga. Võib lausa ütelda, et nahk on meie perifeerne aju, nagu on seda nimetanud dr Zalamanov.
Ema nahast erituvad bioloogilised pestitsiidid ja muud aktiivsed ained, mis on mõeldud lapsele looduslikuks kaitsemehhanismiks. Naise organism on niimoodi üles ehitatud, et nii sünnituseks kui ka sünnitusjärgseks perioodiks varustab organism end vajalike ainetega. Paljud hügienistid on uurinud ja leidnud, et ema nahal on terve rida aineid, nt bioloogilised pestitsiidid, mida tavalistel inimestel ei esine või esineb väga vähesel määral, ja kui laps on otsekontaktis emaga, siis saab ka tema need ained kätte, mida ema organism just kohe pärast lapse sündi maksimaalselt ja vastsündinu heaks produtseerib. Loodus on ju mõelnud kõigele!
Kui nüüd laps emast eraldatakse, ei ole tal võimalik olla ema nahaga kontaktis ega saada emalt neid endale vajalikke aineid. Tehniline ümbrus on lapsele justkui vangla. Muidugi peab arvestama, et on kriitilisi seisundeid, kui lapse eraldamine on vajalik, kuid neid on siiski väga vähe ja isegi kui laps on haige, aga tema seisund seda võimaldab, tuleks kasutada nahk-nahk-kontakti emaga.
Nahk-nahk-kontakt on justkui bioloogiline inkubaator, millesse taas lüüakse mõrad juba siis, kui laps sünnib keisrilõikega, kui ta ei saa ternespiima, kui ta ei puutu kokku emaga, kui talle manustatakse allergiseerivaid aineid. Paraku toimis ka meil Eestis päris kaua selline süsteem, kus kõigepealt löödi see n-ö looduslik inkubaator katki ja siis hakati selles auke kinni tsementeerima antibiootikumide, ravimite ja muu säärasega, selle asemel et kasutada olemasolevaid looduslikke allikaid.
Vahel nimetatakse nahk-nahk-kontakti ka kängurumeetodiks. Kängurumeetod sai alguse 1978. aastal Columbias Lõuna-Ameerikas, kus dr Rey tegi sellealaseid uurimusi. Mina eelistan siiski rääkida nahk-nahk-kontaktist, sest kängurumeetod ei ole kõige täpsem vaste: känguruema on ju oma pojaga tõesti 24 tundi päevast koos, mis inimeste puhul samal kujul ei toimi.
Uuringute põhjal on leitud, et ema ja lapse nahk-naha-vastaskontakt vähendab infektsioonide hulka, oluliselt vähem esineb sepsist ja diarröad, oluliselt väheneb antibiootikumiravi vajadus.
Samuti soodustab nn kängurumeetod, õigemini öeldes nahk-nahk-kontakt, termoregulatsiooni, soodustab rinnapiima eritumist, parandab ema kohanemist lapsega, eriti näiteks sügavalt enneaegsete laste puhul. Ka paraneb lapse hapnikuga varustatus. Kuna kõik emad ei pruugi teada nahk-nahk-kontakti tähtsusest, on oluline, et ka meditsiinipersonal oskaks vajadusel ema ette valmistada.
Nahk-nahk-kontakt on igal juhul oluline ka siis, kui laps ei ole esimesel eluhetkel armsasti roosa ja rõõmus, nagu vahel mõnel reklaamplakatil näha võib. Laps võib sündides olla punane, kortsus, mossis, natuke deformeerunud – ka selleks peab ema olema ette valmistatud.
Õhk-õhk-kontakt
Õhk-õhk-kontakti eelduseks on muidugi terve ema. Aga on leitud, et ema väljahingatav õhk avaldab teraapilist mõju. Kunagi arvati, et ema hingeõhus on palju ohtlikke mikroobe, mistõttu pandi emad isegi maske kandma. Tegelikult on selles õhus aga palju metaboliite, fenoole ja regulaatoreid, mis avaldavad sanogeenset (tervendavat) efekti, seega on ka ema hingeõhk ülimalt tähtis bioloogilise nabaväädi koostisosa. Loomulikult peab see väide paika senikaua, kuni emal pole avastatud mõnd ägedat viirushaigust. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et kõige olulisem periood bioloogilise nabaväädi ideaalseks toimimiseks on esimene elutund, siis esimene elupäev ja esimene elunädal.
Psühholoogiline
Michael Fisher,
