tundmatut metalli.”
„Ja kuidas sinu avastus nende kividega seostub?” küsis Laura. „Mitte et ma tahaks õel olla, aga…”
„Siin kirjutatakse, et Kassaris on palju energeetilisi kive, mis sisaldavad kosmilist jõudu.”
„Ühesõnaga ei midagi,” lausus Laura.
„Kuidas ei midagi?” õigustas end Tanel. „Ma just praegu näitasin teile UFO-de seost kividega.”
„Ja need inimesed, kes seal kivide juures käivad, on kes?” küsis Marten. „Mingid tulnukate kummardajad või?”
Tanel kehitas õlgu. „Võimalik. Samas ma lugesin, et need kivid on tervendava mõjuga, seega võivad nad olla tavalised ravitsejad või midagi taolist.”
„Tavalised ravitsejad?” muigas Laura. „Sa tahad öelda, et siin on mingite algajate nõidade keskus?”
Tanel kehitas õlgu. „Me võime selle muidugi välja uurida. Pealegi, ära lahmi. Miks nad peaksid algajad nõiad olema? Äkki nad on väga arenenud nõiad?”
Laura kehitas õlgu.
„Võib-olla on UFO-d ja kivid ning tervendamine omavahel kuidagi seotud?” pakkus Marten.
Tanel noogutas. „Martenil võib õigus olla. Ja ma ütlesin ju, et need kivid saavad oma energia kosmosest.”
Marten vilistas tunnustavalt.
„Aga miks nad siis tahavad, et tavainimesed end sealt eemale hoiaksid? See on ju avalik koht!” imestas Laura.
„Võib-olla on neil midagi varjata?” pakkus Tanel.
„Mida?”
„Ma ei võtaks selle naise sõnu üldse tõsiselt,” arvas Marten. „Minu meelest nägi ta natuke imelik välja.”
„Aga samas, juhul kui tegu on tõesti ravitsemisega, võivad nad karta, et vägi kaob sealt ära,” märkis Laura. „Teine võimalus on muidugi, et seal pole mingit väge ja nad püüavad seda varjata, muidu ei tuleks inimesed enam siia end ravima.”
„Sest suure tõenäosusega on ravitsemine tasuline,” lisas Tanel.
„No ja siis on veel võimalus, et seal on tõepoolest midagi ohtlikku, kuid see tundub üsna utoopiline variant,” ütles viimaks Marten. „Kuigi ma ei imesta, et vanemad inimesed seda kardavad.”
„Äkki on tulnukatel kiirgus? Või on nii, et kes ei suuda nende energiat kontrollida, see on kadunud mees?” pakkus Tanel.
„Hea küll, aitab spekuleerimisest,” sõnas Laura äkki otsustavalt. „Me peame nüüd tegevuskava koostama, et selgitada välja, mis värk seal ikkagi on.”
„Kas su ema või vanaema võiksid natuke meie heaks nuhkida?” pöördus Marten Taneli poole.
Poiss kehitas õlgu. „Ma võin küsida, aga nad on siin ju ikkagi võõrad. Ma pole kindel, et keegi hakkab neile otsejoones südant puistama.”
„Igal juhul võiksime seda võimalust kaaluda,” toetas Laura Marteni mõtet.
4. Alfred Hõim
Pärastlõunane päike kõrvetas sama kuumalt kui keskpäevane. Tuult ei olnud peaaegu üldse ja õhk seisis paigal isegi mere ääres. Laura, Tanel ja Marten lebasid rannal suure kivi varjus. Neil polnud jaksu kuhugi mujale minna. Siin sai end kohe meres jahutada, kui kuumus juba väga hulluks läks.
Laura ehitas väikest kivitorni. Imeväikest. Sõrmeküünesuuruste kividega. Siin oli tegelikult suuremaidki. Sääretirbil oli kohe mitu sellist soovitorni. Ta ei osanud neid kuidagi muudmoodi nimetada. Need olid kivihunnikud, kuhu igaüks võis ühe kivi juurde panna ja siis midagi soovida. Laura soovis praegu, et õhtu juba rutem kätte jõuaks. Taneli ema oli täna pidanud tööasjus kohtuma saare mõne elanikuga ja Tanel oli teda hommikul tungivalt palunud muuseas ka kividest juttu teha. Poiss lootis, et emal õnnestub midagi teada saada.
„Kas te usute UFO-desse?” küsis korraga Tanel. Ta oli juba nii pikalt vait olnud, et Laura oli veendunud, et poiss on rannal kivide varjus magama jäänud. Ta oli Tanelile isegi rätiku pea peale asetanud, et too päikesepistet ei saaks, kui päike peaks peale paistma hakkama.
„Ma ei tea,” lausus Marten pärast mõningast pausi. „Aga ma mõtlen, et miks me peaksime pidama end nii erilisteks, et ainult meie planeedil on elu. Arvestades seda, kui palju on planeete ja galaktikaid, võib juba tõenäosusteooria järgi eeldada, et kusagil peab tingimata veel elu olema.”
„Elu võib ju olla, aga me ei tea, mis faasis see on. Võib-olla on mõnel planeedil alles ainuraksete faas,” arvas Laura.
„Või siis dinosauruste,” pakkus Tanel.
„Kindlasti on dinosauruste ja ainuraksete, kuid ma usun, et kusagil on tingimata ka meist arenenumad olevused,” kinnitas Marten.
„Kellel on vägev vaim ja nõder keha,” konstateeris Tanel.
„Ja arenenumad näpud arvuti kasutamisest,” naeris Laura. „Aga ma pole senini aru saanud, mis põhjusel nad rohelist värvi on.”
„Äkki see on fluorestsentshelendus lihtsalt,” pakkus Marten. „Võib-olla on nende riided sellisest ainest tehtud?”
„Ole nüüd!” vaidles Tanel. „Neil on hõbedased skafandrid.”
„Ma olen kuulnud, et nad on hallid ja neil on kortsus nahk,” lausus Laura.
„Seda olen ma isegi ühes filmis näinud,” tähendas Tanel.
„Kuid ma pole ikka veel aru saanud, mida nad õigupoolest inimestest tahavad,” sõnas Laura.
„Võib-olla õpetada. Või hoiatada,” mõtiskles Tanel. „Ma olen kuulnud ka sellist teooriat, nagu oleksid just tulnukad meie planeedile elu toonud. Et me oleme neil nagu katseloomad, keda nad uurivad ning kelle arvukust nad haiguste ja sõdadega piirata püüavad.”
„Kui soojal rannal vedeleda, siis pole katsejänes just väga halb olla,” arvas Laura. „Aga ma ei saa aru, miks nad alles viimastel sajanditel välja on ilmunud.”
„Miks sa seda arvad?” küsis Marten. „Ma olen lugenud, et paljude rahvaste mütoloogias esineb kujundeid ja lugusid, mida võib tõlgendada kui maaväliseid kontakte. Võtkem kas või kõik need õhulaevad ning suured kotkad ja draakonid, millega mitmete maade müütilised tegelased lendavad. Neid võib samuti tulnukate kosmoselaevadeks pidada.”
„Viimaks oli Kalevipoeg ka tulnukas,” naeris Tanel. „Ma just eile öösel lugesin, et Jeanne d’Arcile ilmunud ingleid peetakse tulnukateks. Ja siis oli veel üks hispaania nunn, kes lennutati New Mexico indiaanlaste juurde, et ta neile ristiusku kuulutaks, ka tema olevat olnud tulnukate tööriist.”
„Kas teie öösel ei magagi?” imestas Laura.
Marten raputas naerdes pead. „No ja siis veel kõik valitsused, kes nendega koostööd teevad,” lausus ta seejärel.
„Mis valitsused?” küsis Laura. „Mis jama sa ajad?”
Marten muigas. „Väga
