graph>1
Emal oli jälle halb päev. Seekord aga polnud ta ainus. Ma ei tea, kuidas, aga olin unustanud omal seekord kella helisema panna ning see oli üks suur õnnelik juhus, et ma veerand kaheksast ise üles ärkasin. Kargasin voodist üles ja hakkasin mööda tuba uniselt ringi tuuseldama. Kuhu ma oma sinise kampsuni olin pannud, miks see mul kapis omal kohal polnud? Ja mis mul õhtul arus oli olnud, et oma teksad niimoodi suvaliselt kokku kägardasin ja tooli peale viskasin? Need olid nüüd täiesti kortsus.
Marko oli juba üles tõusnud, kui lõpuks kööki tormasin, et vähemalt paar ampsugi midagi jõuaks haugata.Teadsin, kui vastik on esimestes tundides istuda, kui pole üldse hommikul söönud.Tühi kõht võis vabalt korisema ka hakata, mis olnuks eriti piinlik.
„Ma mõtlesin, et lähed täna hiljem,” ütles Marko, kui ma maisihelbeid kaussi kühveldasin ja neile piima sellise kiiruga otsa kallasin, et terve laud ujus. Kirusin endamisi, surusin suure köögipaberituustaka loiku ja patsutasin paar korda – käis küll!
Raputasin pead, suu maisihelbeid ja piima täis. Neelatasin paar korda ja pomisesin: „Ei, ma magasin sisse. Unustasin kella äratama panna.”
Kiirusele vaatamata märkasin, et Marko näeb väsinud välja. Vahel näis mulle, et ta muutub iga päevaga järjest vanemaks. Alles mõned kuud tagasi oli ta täiesti teine inimene, ükskord poes pidas üks tädike meid isegi õeks ja vennaks. Nüüd oli sedasama Markot selles habetunud ja punaste silmadega onklis pea võimatu ära tunda.
Esikust kostis rütmilist kopsimist ja raskeid samme. Emast oli näha vaid vilksamisi tema sassis tumedaid juukseid ja valgehallikirjut pidžaamat, enne kui ta vetsu ukse taha kadus. Meie poole ei heitnud ta pilkugi.
„Okei, nüüd ma pean küll jooksma.” Tõstsin maisihelbekausi laualt kraanikaussi ja kiirustasin esikusse, kus ema parajasti vetsust vaevaliselt välja komberdas. Mul oli parajasti nii suur hoog sees, et põrkasin temaga kokku ja puudus vähe, et oleksin ta pikali tõuganud.Viimasel hetkel õnnestus mul talle käsi ümber panna ja hoida teda kukkumast. See polnud õnneks raske, sest ma olen emast juba tublisti pikem ja kehaehituselt samuti tugevam.
Üks ema karkudest pudenes aga siiski kolksatusega esikupõrandale. Kahmasin selle kähku üles ja surusin talle kaenla alla, kuid juba võis ema silmis näha pisaraid. „Ära nuta, palun,” anusin. „Ma olen nii kohmakas, tean küll.”
Juba oli ka Marko esikusse jõudnud ja tahtis teada, mis juhtus. „Koperdasin emale otsa,” ütlesin, nüüd juba omal ka nutt kurgus. „Kogemata…”
„Ära muretse, mine kooli,” kostis Marko ja võttis emal õlgade ümbert kinni. „Kõik on hästi, Stella ei tahtnud sulle haiget teha. Tal on lihtsalt hirmus kiire, ta magas sisse,” seletas ta vaikselt. Ema ei vastanud, vaid pööras oma pea ära ja rapsas end mehe haardest lahti. Raskelt kahele kargule toetudes lonkas ta magamistoa poole tagasi.
Kiirustamistuhin oli kadunud, tundsin, et mul on hilinemisest järsku nii ükskõik. Seisin seal esikus, justkui oleks mind põranda külge liimitud, ja lihtsalt vahtisin magamistoa ust, mille taha ema oli kadunud. Mu prillid olid uduseks tõmbunud ja ma ei näinud enam hästi.
„Stella?” Marko hääl tõi mu sellest tardumusest välja. „Rutturuttu nüüd, mine kooli!”
Kõhklesin. „Aga ema ju… äkki ma võiks täna koju jääda?”
„Jäta selline jutt, sa ei saa tema pärast kooli minemata jätta. Kõik need kolm kuud on ta päeval üksinda hakkama saanud, saab ka täna. Ise ta ju seda soovis.”
See oli tõsi. Marko oli tahtnud paluda meie pensionärist naabritädi, et see päeval emale abiks käiks, muidugi tasu eest ja puha. Ma usun, et tädi oleks sellega vabalt nõus olnud, aga ema keelas Markol sellise jutugi ära.Ta tahtis ise toime tulla. „Mul pole vaja siia mingit võõrast inimest,” oli ta öelnud. „Ma pole mingi äpu ega nõdrameelne, keda kõik peavad poputama!”
Marko ütles mulle hiljem, et tema meelest on see emale eneseväärikuse küsimus. Et iseseisvus on emale alati tähtis olnud ja seda ei tohi temalt ka nüüd ära võtta. Nii loobuski ta naabritädi palkamisest, ja ema oli tööpäeviti üksi kodus.
Võtsin oma toast koolikoti ja heitsin kiirustamata pilgu peeglisse. Kell oli nüüd juba nii palju, et hilinemisest polnud pääsu niikuinii, seega ei mänginud minut ees või taga enam erilist rolli.
Alles nüüd märkasin, kui sassis mu juuksed olid, justkui mingil nõiaellal. Kuidas ma niimoodi kooli oleksin läinud? Lisettel oleks jälle olnud põhjust itsitada ja minu poole vahtides Mariale ja teistele mingeid lollakaid kommentaare kõrva sosistada. Ei, seda rõõmu ei kavatsenud ma neile kinkida. Harjasin juuksed korralikult läbi ja surusin pähe peenikese peavõru, et neid vähe viisakamalt koos hoida. Mu juuksed on pruunid ja lainelised, üsna samasugused nagu emal. Ema… Ei. Ma teadsin, et kui tahan täna ikkagi enam-vähemgi esimeseks tunniks kohale jõuda, ei tohi ma praegu ema peale mõelda. Ja ometi ei saanud ma midagi parata, et kolm kuud tagasi juhtunu mulle jälle, vist vähemalt sajandat korda täiesti elavalt silme ette ujus.
Oli augusti algus, päikeseline ja tohutult palav päev. Me tulime vanaema sünnipäevalt Haapsalust. Mäletan, et autos oli kuumus veel eriti tappev ja seepärast olid meil kõik aknad lahti. Rooli taga istus ema, nad olid Markoga kokku leppinud, et Haapsallu sõidab Marko ja tagasi ema. „Tööjaotus,” nagu ema naljaga pooleks ütles. Mina ja Kaisa istusime taga, nii et kõik oli just nii nagu tavaliselt ikka. Kaisa oli heas tujus, ta siputas oma turvatoolis jalgu ja jorises omaette laulda.Vahepeal tüütas mind kah, näidates õhinal aknast ühte või teist asja: „Stella, vaata…!”
Olime jõudnud omadega umbes poolele teele Haapsalust Tallinna, kui päike pilve taha kadus ja ema hakkas muret tundma, et peaks vähemalt tagant aknad kinni panema. „Stella, saad sa seda teha?” palus ta. „Kaisa võib tuuletõmbusest haigeks jääda muidu.”
„Ei jää haigeks,” protesteeris Kaisa tuliselt. „Tahan tuult!” Kolmeaastasega on täiesti mõttetu vaielda, see viib tavaliselt ainult suure kisa ja jonnini ja seda poleks ma sel ilusal päeval küll tahtnud, eriti kuna istusin parajasti tema kõrval autos ja seega polnud mul võimalik tema kisa eest kusagile eemale minna. Seepärast asusin õe poolele: „Las olla siis see aken lahti, pole tal häda midagi!” Ema aga ei jäänud rahule. „Sa tead ju küll, kui kergesti ta külmetab,” pahandas ta. „Kohe aken kinni!” Kaisa hakkas valjusti protestima ja ema kiikas pahaselt selja taha tema poole ning üritas talle selgeks teha, et jonnil pole mingit mõtet ja siis… ühel hetkel karjatas Marko „Vaata ette!” ja haaras roolist kinni ja tõmbas täie jõuga, aga sellest polnud kasu, sest vastassuunast tuli teine auto otse meile otsa ja käis õudne pauk ja Kaisa röökis ja mina röökisin ja siis ma ei mäletanudki enam midagi, enne kui järsku olid igal pool meie ümber inimesed ja keegi tõstis mu autost välja ja ma kuulsin kusagil kaugemal kellegi häält, mis ütles: „Mõlemad lapsed paistavad terved olevat…” Ma tahtsin hüüda, et aga ema, mis emast on saanud, ainult et häält ei tulnud ja ma jäin hoopis magama.
Teise auto juht oli saanud vaid paar tühist kriimustust. Meie Kaisaga olime mõned päevad haiglas, sest kardeti peapõrutust.Tuli aga välja, et seda polnud meil kummalgi, minul oli ainult suur sinikas otsa ees, Kaisa aga oli pääsenud täiesti ühegi marrastuseta. Markol nii hästi ei vedanud, temal oli mitu ribi murdunud. Ja ema… emast ma kuulsin alguses ainult niipalju, et tal oli jalg viga saanud. Mõtlesin, et siis polegi hullu, küllap see jalg tal terveks saab.
Tervekssaamisest oli asi aga kaugel. Ema parem jalg sai õnnetuses nii kõvasti viga, et arstidel ei jäänud muud üle, kui see põlvest saadik maha lõigata ehk amputeerida. Liikuda sai ta nüüdsest ainult kahe kargu abil, ehkki midagi olevat talle räägitud ka mingist proteesist, mida millalgi ehk saab jala asemele paigaldada.
Sellest ajast oligi ema nagu täiesti teine inimene.Ta ei saanud enam tööl käia, kuna karkudega vaevaliselt komberdades polnuks ju kuidagi võimalik restoranis praade
