ja õngenööri rulli. Ta ütleb pojale, et pärast apokalüpsist ei ole enam mingeid supermarketeid, kust oleks võimalik kala osta. Mu patsient tunneb selle mehega lähedust. Isa kulutab kõik oma säästud oma perekonna kaitsmisele. Ta soovib vaid end turvalisena tunda.
„See on hullumeelne, ta on hull, aga ma mõistan teda.” Patsient räägib mulle, et ta ise sarnaneb selle isaga, valmistub alati mingiks suureks õnnetuseks.
Kuulen teda teist lonksu rüüpamas.
„Olen täpselt sama hull, mõtlen alati oma majast Prantsusmaal,” ütleb ta. „Ma ei ole sellest teile kunagi rääkinud.”
Esimene asi, mida ta tahab oma majast rääkides rõhutada, on see, et maja pole väga suur. See pole mingi imposantne härrastemaja, tegelikult on see talumaja, mida ümbritsevad põllud ja metsad. Seal on sellist sügavat vaikust, millega võib kokku puutuda Šotimaa metsades – täiesti Londoni vastand. Pole müra, keegi ei häiri sind. Ta ei ole seal sunnitud vahtima oma naabrite suuri pankurimaju.
Tegelikult sai ta paar nädalat tagasi linnanõukogult kirja, mis puudutas tema Londoni naabrite palvet arendada edasi oma juba niigi vulgaarset, ülepakutud linnamaja. Ta oli nii vihane, et ei suutnud sellele mõeldagi. Muidugi, ta oleks pidanud nõukogule kirjutama ning avaldama oma vastuseisu.
„Kuid ma ei saanud seda teha. Minu naine pidi seda tegema. Mõtlesin majale Prantsusmaal, see rahustas mind.”
Ja siis on sellised korrad – just nagu nüüdki, paar minutit tagasi –, kui ta naine läheb enne tema seansi algust hotellist välja, hetked, kui ta on üksi, ja siis kujutleb ta end oma Prantsusmaal asuvas majas olevat.
„On veel vara teile helistada, tekib hetk aega, auk, ja juba ma olengi kadunud – kaon oma hullu arhitektuuri sisse ära.”
Küsin temalt, mida ta mõtleb sõnaga „hull”.
Ta ütleb, et hulluks teeb asja tema lakkamatu vigurdamine, ümberkujundamine. Ta mõtleb uuele sisekujundusele, uuele konstruktsioonile – tubade, uste, akende lisamisele.
„Mismoodi maja välja näeks, kui muudaksin selle toa kuju, pööraksin maja selle vundamendil ringi või viiksin selle naabruses asuva mäe otsa? Mõtlen palju sellesarnaseid mõtteid ja siis veel see kauplemine.”
Ta ütleb mulle, et tal on sellest väga raske rääkida, palju raskem kui rääkida oma depressioonist või paanikahoogudest. Teda ei üllatagi, et ta jutustab mulle sellest telefoni teel toimuva seansi ajal – niimoodi on seda kergem teha, see ei ole nii piinlik.
Sel õhtul oli ta näiteks pärast oma naise Anna lahkumist ja meie seansi algust oodates kujutanud ette kogu oma varanduse mahamüümist, et maja korda teha. Ta loobuks oma Londoni majast ja kõigest talle kuuluvast, arvatavasti ka oma töökohast valitsuses, aga vastu saaks 500-naelase iganädalase sissetuleku ja ka maja, täpselt sellise, nagu ta seda näha sooviks.
Selliste läbirääkimismõtete eesmärk pole sugugi millegi luksusliku saamine, vastupidi – sõbrad imestaksid, miks on ta end nii koomale tõmmanud, asudes sellisesse lihtsasse majja kõikidest hüljatud maalapil Prantsusmaal. Miks on ta loobunud nii suurest hulgast mugavustest?
„Me muutuksime silmatorkamatuteks, tagasihoidlikeks, absoluutselt mitte kadestusväärseiks.”
Kuulen, kuidas ta taas kohvi rüüpab.
„See on mu turvaline kodu,” ütleb ta. Kui tal pole pääsu mõnest mõttetust koosolekust või kui ta on üksi mõnes viletsas hotellis või kui ta on Londonis ja Anna on kauplustes osturetkedel, kujutab ta ennast oma majja Prantsusmaal või mõtleb mõnest võimalikust muudatusest maja juures.
Ütlen talle, et tunne, et ta on ülejäänud maailmast ära lõigatud või Annast lahus, paistab teda muretsema panevat ja vihaseks ajavat – lahusolek viib ta endast välja. Ta võib mõelda oma majast Prantsusmaal selleks, et tasakaalu tagasi saada.
Kuulen teda kohvi lonksamas ja tassi alustassile asetamas. „Arvasin, et ütlete mulle, et mõtlen oma majale Prantsusmaal, kui leian reaalsuse talumatu olevat. Aga jah,” ütleb ta mulle „lahusolek mõjub mulle tõepoolest häirivalt.”
Pärast õpinguid Oxfordis ja enne Harvardi minekut olid nad Annaga veetnud suve Itaalias. Kuni selle ajani oli ta vaid paar korda Pariisis käinud. Reisimine ühest linnast teise tegi ta murelikuks, ta ei suutnud lahti saada ebamugavast tundest, et kuidagimoodi jääb ta Annast ilma, et pruugib tal vaid ümber pöörata ja Anna on läinud.
Igal hommikul enne pansionaadist lahkumist pidi Anna lubama, et kui nad kuidagi teineteist ära peaksid kaotama, siis läheb ta otsekohe linna keskel asuva katedraali treppide juurde. Seal oli kohtumispaik.
„Alati, kui ma meie maja Prantsusmaal ette kujutan, näen vaimusilmas Annat elutoas istumas ja mind ootamas – see on nagu katedraal, meie kohtumispaik.”
Kuulen teda üle toa kõndimas.
„Ärge muretsege, doktor Grosz, kallan endale veidi teed. Ma ei ole vannitoas.”
Mõnel päeval, räägib ta, mõtleb ta majale kogu aeg: manab silme ette selle toa praegusest erineva seinavärviga või avarama ukseava tolles teises toas. Ta teeb põrandaplaani ja interjöörivaadete visandeid. Täna tegi ta koosoleku ajal koridori vaate, eesuksest köögi suunas. Kui ma küsiksin temalt, mis sahvris on, siis võiks ta mulle nimetada iga eseme, mis riiulil paikneb, enamasti aga mõtleb ta tubadest, nende rekonstrueerimisest ja proportsioonidest. See on naeruväärne, ütleb ta, aga ta tunneb seda maja paremini kui oma Londoni kodu.
See peab olema pääsemine tõelisest maailmast, ütleb ta mulle. See maja Prantsusmaal peab olema ühenduses mingi väljamõeldud kohaga, mille ta lapsena leiutas. Ta põlgas oma vanemate purjuspäi peetud tülisid, oma ema märatsushooge, tema ägedat iseloomu.
„Alati olin ma ninapidi raamatus või unistasin päise päeva ajal, püüdsin nende kakluste lärmist eemale saada. Arvatavasti ütlete, et püüdsin saada eemale nende kakluste lärmist ja oma vihkamisest nende vastu – ja teil oleks õigus.”
Ta räägib, et tal on piinlik ja häbi, et ei suuda hotellitoas paari minutitki omaette olla nagu normaalne inimene. Ma ei saa sellest aru, ütleb ta.
„Kardan, et mu arhitektuuriharrastus õõnestab mu reaalsustaju.”
„Võib-olla,” ütlen. „Aga võib-olla aitab arhitektuur hoopis reaalsustaju säilitada. Te ei mõtle oma Prantsusmaa majale ju kogu aeg. Tundub, et teete seda siis, kui olete teistest ära lõigatud, hirmunud või vihane.”
„See on väga heatahtlik interpreteering sellest, mida püüdsin teile kirjeldada, aga ma ei tea. See ei selgita mu lakkamatut uuendamistööd maja kallal või mu meeletut tingimist stiilis, et „loobun kõigest, kui ainult saaksin” … mida iganes.”
„Ei,” ütlen. „Vahetustehinguid see küll ei selgita. Pigem tundub teie kirjeldus sarnanevat rohkem sellega, mida üks hirmunud laps teha püüab.”
Kuulen, kuidas ta jälle end liigutab, arvatavasti tõusis ta püsti.
Ta räägib, et Joyce on kirjutanud ühe loo, tema arvates on see dublinlastest rääkivas raamatus. Ta luges seda oma esimesel ülikooliaastal, ent pole seda sellest ajast alates kätte võtnud – lõpp oli häiriv, liialt õõvastav. Loo lõpus tuleb koju joobnud isa, kes avastab, et ta naine on kirikus ja poeg on lasknud tule koldes kustuda. Isal tuleb nüüd õhtusööki oodata ja väike poiss püüab isa maha rahustada. Ta ütleb isale, et teeb talle
