aru? Sa oled nüüd tibla.”
„Ja kõik su sõbrad on neegrid!” lisas esimese tüübi sõber, minu arvates küll pisut ülepakutud teadaandega.
„Nii et sa ütled mulle nüüd tibla?” tahtis Marina asja võimalikult selgeks saada.
„Nj-iijii jet zja juutljeed mjullje njuud tibla?” venitas esimene asjaosaline mõnitavalt kõige jaburama vene aktsendiga, mis vähimalgi määral Marina mahedat kõnet ei meenutanud. Marina jutt meenutab mulle alati magusat siirupit lapsepõlvest.
„Ütlen jah tibla!” Korraks näis, et Marina kavatseb minema marssida, kuid siis naeratas ta ainult kergelt.
„Siis ütlen mina sulle iga kord bljat.”
„Mida?”
„Iga kord, kui sa mulle tibla ütled, ütlen mina sulle bljat. Kas sa tead, mida see sõna tähendab? Mul tuli veel parem mõte. Iga kord, kui ma kuulen sinu suust sõna tibla, kas siis minu või kellegi teise kohta, siis ma ütlen sulle, kuidas sa oled minu bljat. Sest sa ju tead, mida bljat tähendab? Tead? Nii kaua kui mina olen sulle tibla, oled sina minu bljat.”
Üheainsa korra sai Marina oma kindlameelsust ka testida. Samal päeval kostis üle klassiruumi veel kord t-sõna ning Marina ajas pea kuklasse ja teatas peaaegu kriisates:
„Kes veel ei tea, siis Martin on minu bljääääää…” venitas ta erilise mõnuga ja pikalt, nii et uksest sisse tulnud õpetaja kohkunult lävel seisatas ning esipingis kisendavat Marinat vaatama jäi.
„… äääääät!” lõpetas Marina, neelatas, tõmbas hinge ja vaatas õpetajale otsa.
„Palun vabandust,” ütles ta. „Aga meil oli Martiniga selline … kokkulepe. Ta ütleb mulle tibla, ta ütleb mu sõpradele neeger, ja kui ta seda teeb, siis ütlen mina talle, et ta on …”
„Jah, sain aru,” kiirustas õpetaja. „Rohkem neid sõnu ei öelda. Mitte kunagi. Ma ei taha sellist asja enam kuulda.” Ta raputas etteheitvalt pead. Kuid oma tahtmise ta sai ja see oli viimane kord, kui eelnimetatud sõnad selles klassis ringi lendasid.
Muide, kui juba eesti ja vene keelest juttu tuli, siis üks väga lihtne (ja kui ma nüüd mõtlen, siis ka väga ilmselge) nõuanne kõigile noortele naisterahvastele, kes seda lugema peaksid.
Minul on kombeks sageli üksi ringi käia. Mu ema saaks kreepsu, kui teaks, et ma Tallinnas iga päev hilja õhtul ringi kolan ja tihti üksi söömas-joomas käin. See on kummaline, ma tean, aga kui olla nii introvertne nagu mina, siis niisugustele inimestele on iseenda seltskonnas väljas käimine täiesti loogiline ja loomulik tegevus.
Selle tegevusega kaasneb aga üks tüütu probleem ja see probleem kaasneb just nimelt siis, kui sa oled noor neiu ning su välimust on võimalik vähemalt ilusaks juua, kui see seda juba pole.
Joojateks on sugugi mitte introvertsed mehed, kelle jaoks üksi istuv naine on automaatselt ka üksildane ning ootab just nimelt nende seltskonda. Ma tean, et purjus inimeste mõtlemine ning võime olukorda hinnata on väheke viltune, aga ma siiski ei mõista, kust tuleb see veendumus, et just nimelt sina oled see, keda kõik üksikud naised tahavad. Mida on sinul sellist, mida sinu kõrval seisval mehel pole?
Aga juhul, kui juttu tuleb tegema teisest rahvusest meesterahvast, siis selle asemel et üritada midagi tema keeles vastu purssida või üldse kuidagi mingit reaktsiooni näidata, tehke talle selgeks, et te ei oska sõnagi tema keelt.
Millegipärast on Eestis elavatel inimestel mingi masohistlik komme alati tülikaid isikuid välja kannatada. Kui bussis istub haisev elukas kõrvalistmele, siis me hoiame hinge kinni ja istume kannatlikult. Me isegi ei tõuse püsti, et mujale istuda, rääkimata sellest, et ajaks asotsiaali minema. Samuti kui mõni mees külge hakkab lööma, siis me punastame kenasti ja üritame viisakalt vastata.
Proovige ükskord naljapärast midagi vihaselt vastu nähvata – mehikesel tuleb nii õnnetu ja haavunud nägu pähe. Kahjuks on sellest harva kasu, enamasti jätkavad nad oma monoloogi sellest hoolimata. Aga uskuge, tunne on väga hea, kui oled korraks ennast kellegi peal välja elanud. Ja pole vaja isegi süümepiinu tunda! Mingi purjus pervo, järgmiseks hommikuks on tal meelest läinud, et ta teid näinudki on.
See viimane nõuanne kehtib neil puhkudel, kui külgelööv inimene on teiega samast rahvusest. Teisest rahvusest tüübist saab tavaliselt imelihtsasti lahti arusaamatust teeseldes. Meie Marinaga kasutame seda pidevalt. See pole muidugi päris riskivaba, nagu pole seda ka pealetükkiva joodiku peale käratamine. See võib esile kutsuda ka agressiivse reaktsiooni. Ma olen alati tahtnud mõnelt juua täis tüübilt küsida, kas tal on väike peenis või miks ta muidu ainult purjuspäi naistele ligi julgeb ujuda, aga ma kardan, et sellega minetan ma tema silmis oma naiselikkuse ja muutun meheks. Ning teadagi, mida purjus mees teise mehega teha tahab.
Peksa anda! Mida te siis mõtlesite?
Lähme nüüd suure-suure ringiga tagasi rassismi teema juurde. Meie vaikne Columbuse äärelinn on läbinisti valge. Ja kuigi see, mida ameeriklased rassismiks peavad, on köömes võrreldes meie mentaliteediga, tuleb rassism siin välja vaiksemalt, mõnikord isegi teadvustamata tasanditel.
Kui Colinil veel oma elamist polnud ja ma esimest korda tema vanematekodus käisin, tõmbus ta isa ükskord pingule, loivas akna juurde ja jäi pingsalt tänavale vaatama.
„Seal on üks võõras mees,” teatas ta. Ma läksin tema juurde ja vaatasin. Üks mustanahaline, viiekümnendates eluaastates mees jooksis lühikestes dressides mööda tänavat maja poole.
„Hmh,” tegin mina ükskõikselt ja läksin tagasi sööma.
„Ma pole teda siinkandis varem näinud,” jätkas Bill. „Harriet, tule ja vaata, kas sina tunned seda meest?”
„Ei, ei tunne,” vastas Harriet. „Pole näinud.”
Mõlemad piilusid mõnda aega aknast välja.
„Mmhmm. Kust ta võib tulla?” arutles Bill.
„Jaa-ah. Meie lähedalt ta küll pärit pole. Ei tea, mis ta siitkandist tahab?”
Sellel hetkel sai mul sellest näitemängust kõrini. Ma naersin kergelt ja pakkusin:
„Vahest on ta siin hommikujooksul?”
„Nojah,” vastas Bill, pilku tänavalt pööramata. „Võib küll olla.”
„Võib olla?” kordasin ma. „Ta jookseb, ta kannab dresse ja on higine. Mida muud ta siis teeb?”
Billi näole ilmus see kergelt murelik ilme, kulm kortsus ja suunurgad allapoole, mis tal ikka ette tuleb, kui ta päris hästi aru ei saa, kas tema üle tehakse nalja või mitte. Sel korral vajus ta kulm mõttepingutusest eriti madalale, sest ta ei saanud välja öelda, mis teda tegelikult häiris.
Ma mõtlen isegi, et äkki ta ei saanudki lõpuni aru, mis teda päriselt häiris. Ma usun, et oma teadvuses ta tõepoolest põhjendas oma ebamugavust sellega, et ta nägi võõrast inimest, mitte sellega, et ta nägi mustanahalist inimest valges ümbruskonnas. Oleks ta sellele mõelnud, oleks ta ennast õigustanud sellega, et ta oleks igal juhul võõrast inimest märganud. Ja see võib ju tõsi olla, kuid tema seletas mustanahalisest hommikujooksjast veel mitu minutit hiljemgi.
„Isa, see võib olla keegi, kes ostis endale
