tagumistes nurkades teadvustan endale, et see on osaliselt minu enda koduigatsuse ning kahe ühiskonna võrdluse pärast.
Aga mõni inimene ei saa sellest aru. Ei taipa, et asjad on vahel halvasti seepärast, et nad ise mõtlevad olukorra halvemaks kui see tegelikult on.
Ja nüüd ahhetavad kõik töötud, vähese sissetulekuga, äsja lahutanud jne lugejad: „Kuidas ta julgeb! Minu elu on nii õnnetu ja ma pole selles küll kuidagi süüdi. Katsugu ise minu olukorras olla!”
Esiteks, ma ei saa kellegi teise olukorras olla, sest ma olen mina.
Teiseks, ja see on oluline, juhtuvad mõnikord halvad asjad ka heade inimestega ning head asjad halbadega. See on üks elu paratamatusi. Ja teate, pole midagi teha.
Ükskord ootasin ma Tartus Tallinna bussi. Minu juurde astus sõbralik tädike, kes küsis esmalt bussiaegu. Ta hakkas minuga juttu tegema ning jõudis lõpuks poliitikani välja.
Mulle oli kohe selge, et just nimelt seda ta minuga kõige rohkem jagada tahtiski. Ta kiitis Savisaart ja Keskerakonda taevani ning avaldas sügavat muret uue presidendi (Ilves oli äsja valitud) aususe ja usutavuse pärast. Tema silmadesse ilmus nostalgiahelk ning ta tunnistas, et tegelikult ei olnud kõik need Nõukogude aastad ju ometi nii hirmsad midagi, nagu meil tänapäeval moeks on rääkida. Kui ta aga kolhoosidest rääkis, pidin ma teda katkestama ning talle ütlema, et minu vanavanemad olid Siberisse küüditatute seas kui kolhoosivastased kulakud. Selle peale kohkus ta pisut tagasi ning seda ajastut rohkem ei puudutanud.
Ta rääkis ka oma isiklikust elust. Tema poeg ja tütar töötasid mõlemad Soomes, abikaasa oli paar aastat tagasi surnud. Ise oli ta just uuringutel käinud, vist on ka mingi paha tõbi küljes. Ma kuulasin teda, tajudes tema hääles igatsust oma laste ja lapselaste järele, mõistsin, kui eksinud ta oli ilma oma abikaasa juhtiva loomuta ning kui ebakindel oma tuleviku osas.
Ja ma andsin talle selle andeks. Ka tema teatava kolhoosilembese nostalgitsemise, sest pärast pikka heietamist (ta istus bussis minu kõrvale) koitis mulle, et poliitikaga pole selle proua muredel midagi pistmist, ehkki ta ikka ja jälle selle juurde tagasi tuli.
See oli üksildane inimene, kes oli hirmul ja pidi oma hirmudega täiesti omapäi toime tulema. Ta pidi tegema otsuseid, mida varasemalt tegi keegi teine. Ta tegeles asjadega, mis polnud enne tema pädevusse kuulunud, kuid millega ta nüüd oli sunnitud harjuma. Ta lapsed olid temast kaugenenud ning mingi osa temast mõtles võib-olla, et see võis olla tema enda süü. See on võimalik. Ma ju ei tunne teda, ehkki ta oma kaks tundi minu kõrval istudes vatras. Ma ei tea, milline ta emana oli. Lapsed pidavat talle kord nädalas või nii helistama ning tema häälest oli tunda, et seda polnud kaugeltki piisavalt.
Kuid igatahes on kindel, et see tädike bussis, hoolimata oma soojusest ja sõbralikust jutukusest, tundis ebakindlust oma oleviku ja tuleviku ees. Ja millisena tundub siis sellisele inimesele minevik? Kindel. Mineviku peale võib loota, see jääb alati samaks ning miski selles ei muutu. Pealegi on paljudele inimestele omane oma noorusaega kõige helgemalt meenutada. See on aeg, kus me kujuneme nendeks, kes me hiljem oleme.
Isegi kui see tädi oli halb ema, tal oli töö, mida ta vihkas, ja mees, kes jõi, vähemalt olid asjad siis paigas. Lapsed said vitsa, mees tainarulliga pähe ja õhtul võis jälle rahulikult magama minna teadmisega, et homne päev on samasugune. Nüüd on lapsed iseseisvad, tädi ise haige, ja see ei huvita mitte kedagi. Pole kedagi, kellele kurta või keda süüdistada ning kelle elu põrguks muuta.
Ma mõtlesin prouale nüüd tunduvalt mustema elu välja kui tal tõenäoliselt oli, pealegi oli ta liiga armas mutike, et kellegi elu põrguks teha, aga see ebakindlus oli temas olemas, hirm tänase ning õud homse ees.
Aga mida teha, kui meie sees on negatiivsed tunded, kuid me ei oska neid suunata või väljendada ning olukorraga leppimine on samuti raske tulema?
Siit tuleb välja vahe minu ja selliste inimeste vahel nagu see tädike. Ta kirus president Ilvest, peaminister Ansipit, kõiki, kes on tema lemmikuid kritiseerinud või keda nemad kritiseerivad. Ta uskus siiralt, et oleks valitsuses tema inimesed, oleks olukord hoopis teine. Ta omistas poliitikutele võimeid ja süütegusid, mis tegelikult absoluutselt nende kontrolli all pole (seda teevad masendavalt paljud inimesed!).
Nii on lihtsam, ma saan sellest aru. Ma ei kaotanud tööd mitte sellepärast, et firmal ei jätkunud minu koha ülalpidamiseks raha, vaid sellepärast, et Eesti riik ei hooli minust. Mu naine ei jätnud mind maha mitte sellepärast, et ma olen väljakannatamatu tõbras, vaid sellepärast, et tema sõbrannad rääkisid talle augu pähe, et ta hoopis sellesse teise mehesse armuks. Mu lapsed ei salli mind mitte seepärast, et ma neid peksan, vaid sellepärast, et nende õpetaja ajab neile mingit liberaalset mulajuttu, et teisele haiget tegemine on vale. Ja nii edasi. On nii raske leppida, et miski on enda süü. Ja ma ei teagi, kumb on raskem, kas leppida oma süü või täieliku paratamatusega. Üks tähendab vastutust võtta, teine tähendab, et vastutus pole õieti kellegi õlgadel.
Ma ei tea, kas ma olen paratamatuse ning enda süüga leppinud, aga ma olen nendest vähemalt teadlik. Minul on näiteks paanikahood ja see on sellest, et mu ajuga pole kõik päris korras. Mu närvikava on teistsugune kui enamikul inimestest. On see õiglane? Muidugi mitte, ma pole elus kellelegi halba teinud. Ma pole ära teeninud seda, et mind aeg-ajalt väljakannatamatu hirm tabab.
See lihtsalt on nii. Mitte kellegi süü tõttu. Selles pole süüd ei minul endal, mu vanematel või töökaaslastel ja kindlasti pole sellega kuidagi seotud peaminister või president. Mu elu on halb lihtsalt sellepärast, et mõnikord juhtuvad heade inimestega halvad asjad.
Ma võiksin olla positiivsem, kindlasti oleks elu siis kergem. Kui alati kõiges negatiivset näha, pole ka ime, et elu on nõme. Ka sellest olen ma teadlik. Et ma ise teen oma olukorda hullemaks oma suutmatusega asjadest üle saada, andestada ja edasi minna. See on probleem, mis painab väga suurt osa inimestest. Enamik neist aga ei saa sellest aru. Siis räägitaksegi majandusest, poliitikutest, sellest, millised litsid on naised, millised sead on mehed, kui lollid on lapsed ja kuidas kõik on nii-nii halvasti.
Kui mõni selline inimene praegu seda raamatut loeb, siis ta tõenäoliselt vaidleb mulle mõttes vastu, tuues näiteid oma ebaõiglasest elust. Ja ma võiksin vastu vaielda, aga korraga olen ma nii väsinud. Ma olen kõigele ja kõigile risti vastu seismisest tüdinud. Elu on ebaõiglane, sõber. Armas tädi bussis, kes mulle kommi pakkus, sureb varsti ära, üksi ja mahajäetuna. Hea, kui ta lapsed matustele kohale ilmuvad. Poliitikuid, keda ta armastas, see ei huvita. See ei huvita ka sind ega mind. Noh, mind õige natuke, sest kahju on, aga ta sureb sellest hoolimata. Ja mitte keegi pole selles süüdi.
Millalgi tuleb mulle jälle hoog peale. Mu süda peksab, kõri nöörib kinni ja käed värisevad. Kardan surma ja kõõksun õhu järele. Ja see on nii ebaõiglane, et ajab nutma. Ja minust ei saa kunagi päris rõõmsameelset, rahulolevat ja ilusat inimest. Ka see on ebaõiglane, aga see on siiski minu enda teha. Kui ma ise ei suuda ennast muuta, kui ma ise ei suuda oma elu, oma loomust ohjata, siis kes on selles süüdi?
Ebaõiglane. Ja kes vastutab? See, mille eest keegi ei vastuta, lihtsalt juhtub. Hea ja halb, täiesti valimatult. On palju hirmsaid asju, mis juhtuvad, sest halvad inimesed lükkavad mingid sündmused käima, aga on palju väiksemaid asju, mis juhtuvad … lihtsalt.
Öeldakse, et õiglus on pime. Õiglusel on silmad küll, aga juhus on pime ja ta on kurttumm veel pealekauba.
Ja juhust ei kontrolli keegi. Pimedana rahmib ta läbi meie elude, jättes mõnikord maha täieliku hävingu, purunenud südamed ja surnud vanamutid.
ILMSELT PEAKSIN NÜÜD TUTVUSTAMA KA OMA PEREKONDA. HEA tava nõuab, et lugejad oma peategelase tausta teaksid. Iseenesest ei kujuta ma ette,
