otsemaid selge, mida need kaks äsja kahekesi olid teinud, ja Heli peab siis häbi pärast maa alla vajuma. Ta pidi katsuma kuidagi aru saada, mis õieti juhtunud oli ja mis peaks nüüd edasi saama. Kopli kollaste räpaste majade vahel trammipeatuse poole liikudes meenus Francois Mauriac. Kuidas ta oligi öelnud – nüüdsest kuulub ta kasutatute hulka. Oli see „Armastuse kõrb“? Või „Ussipesa“? Heli ei adunud veel, mis nüüd hakkab teisiti olema. Ja samas klammerdus argipäeva külge: kohe hommikul peab helistama Imbile, kes ehk aitab tal lõuna ajal kodunt asjad ära tuua. Aga kuhu need panna? Ehk lubab ta ülemus need õhtuni töötoas kappi panna, see oleks kõige lihtsam. Ta mõtleb ise ja palub ka Imbil kõik tuttavad peast läbi lasta, kas keegi neist ei saaks talle peavarju anda. Vähemalt niikauakski, kui ta kuulutuse lehte paneb ja midagi kindlamat leiab. Kui nad täna midagi ei leia, ehk lubab Imbi ema tal ühe öö nende juures olla. Ja Imbi aitab ema jaoks välja mõelda sobiva põhjuse.
Üks tramm sõitis ta nina eest minema. Järgmist oodates läks Heli platvormi otsa ja sai nii pöörata kõigi teiste peatusse tulijate poole selja. Praktiliste mõtete järel tulvasid ta teadvusse taas pildid möödunud ööst. Ta püüdis meenutada Haimi sõnu, mis oleksid talle ehk mingit lohutust pakkunud. Ja taipas veidi aja pärast, et Haim polnud tegelikult midagi rääkinud, vähemalt polnud ta öelnud mitte midagi hellitavat. Mitte üht sõna, pidi Heli tunnistama. Kuidas ta seda küll öösel ega hommikul ei märganud, jahmatas Heli. Minuga jagas ta ainult oma keha, hinge siis mitte, mõtles Heli. Ja minustki kasutas ta ainult keha, nagu mu isa oli hoiatanud, ja mu keha ta sai kätte, nii et eesmärk oli saavutatud, edasi pole enam huvitav. Tähendab, ta ei armasta mind, ainult – kuidas isa oli kord öelnud – tõmbas mu läbi. Heli keha tõmbus kühmu nagu löödul.
Ja kõigel sel lasin ma ise toimuda ja miski seda enam olematuks ei tee, mõtles Heli õudusega ning tas hakkas pead tõstma paanika. Kogu Heli niigi habras maailm ähvardas kokku variseda. Päästerõngana vilksatas silme ees pilt, et meri on juba jäävaba ja Kadriorus läheb see sügavaks pikkamisi ning on aega minna ja minna ning lõpuks ujuda avamere poole, kuni jõudu jätkub ning siis tuleb päästev teadmatus ja pühib olematusse kogu alanduse ja häbi. End kõigest hingest koguda püüdes mõtles, et praegu läheb ta veel ikkagi tööle, siis on päev otsa aega mõelda, ja pärast tööd läheb Kadriorgu, jalutab mere ääres ja istub lossi ees oma varjulisel pargipingil, kus ta eksamite eel oli sageli õppimas käinud. Ning hämaruse saabudes otsustab.
Järgmises peatuses valgus vagunisse hulk noori naisi. Nad nägid ehmataval kombel kõik ühesugused välja – näost kaamed, elutu pilguga, tuimad ja kuidagi uimased. Heli jäi oma muret unustades neid vaatama. Midagi nii haletsusväärset ja kurnatut polnud ta varem näinud. Kui ta lõpuks märkas, et naiste ülerõivad ja mütsi alt paistvad juuksedki olid täis valgeid ebemeid nagu vatiraasukesi, taipas ta, kes olid need naised ja küllap mõned alles tüdrukudki – see oli lähedase Sitsi vabriku öine vahetus, varahommikul vabrikuväravast vallale lastud. Heli tõusis ja läks trammi tagumisse tamburisse, nii sai vähemalt üks neist tööga tapetutest istuda ja ta ise vaadata mujale sest südant kriipivast pildist, kus aidata ei saanud. Ta püüdis iseennast korraks panna nende naiste asemele – ellu, mis koosneb vaid hommikusest, päevasest ja öisest vahetusest, lõputust üks-kaks-kolm tsüklist. Mis võtavad su jõu ja nüristavad meele. Ta oli kinoringvaates näinud ketrussaale – päratu pikad mürinat täis ruumid, halvasti valgustatud ja kuuma raske õhuga, mis oli alati täis lendlevaid puuvillakiude. Need ketrusnaised olid küll kõik venelannad, aga nad olid ju naised nagu temagi. Kuidas suutsid nad sellist sunnitöölise elu elada? Kas merre minna poleks olnud õigem? Nii palju vabadust oli isegi neil. Oli nende varasem elu olnud veel hullem? Milline elu võiks olla veel hullem?
Ta tuli trammist maha ja hakkas vanade pärnade all aeglaselt töökoha poole minema. Imelikul kombel oli teiste inimeste häda ja viletsuse nägemine ta enda muret kahandanud. Suurimat tuge pakkus äkitselt teadmine, et ta õpib. Hoolimata kõigest muust oli see kindel liikumine edasi ja ülespoole. Töö poole, mis hakkab kunagi pakkuma rõõmu ja rahuldust. Mis jubedat temaga ka polnud juhtunud või peaks veelgi juhtuma, hoidku küll taevas selliste asjade eest, aga ta ei lase end ära muserdada. Nagu need õnnetud vabrikunaised. Tema ei lähe iialgi Sitsi vabrikusse orjatööle, tema ei lase end hävitada. Äkki märkas ta endale vastu tulevat üksikut meest, keda jäi miskipärast vaatama. Pikapeale taipas ehmatusega, et see on Haim. Kui nad teineteise juurde jõudsid, vaatas Heli teda pärani silmi.
Haim tuli lähemale ja ütles: „Hea, et ma su enne tööpäeva kätte sain. Ma tulin taksoga.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Tahtsin sind veel kord näha. Kohe hommikul. Ja küsida, kas sul pole päeval mind vaja. Pakke kanda, kui oma asjadele järele lähed?”
„Ei. Imbi tuleb appi.”
Mõne aja seisid nad vaikides, Haim vaatas Heli, Heli vaatas Haimist mööda.
„Tahtsid veel midagi öelda?” küsis Heli lõpuks ikka mujale vaadates.
Haim puudutas korraks Heli käsivart. „Tahtsin küsida, kas kõik on hästi.” Ja lisas hetke pärast kohmakalt: „Ja veel tahtsin öelda, et oled mulle kallis. Väga kallis. Ja et kas ma võin sulle õhtul tööle vastu tulla?”
Heli vaatas korraks seda kimbatuses meest, kes näis talle tõepoolest head soovivat, ning tundis, kuidas piinav kangestus ta sisemuses hakkab sulama. Tohutu kergendustundega lasi ta lahti mõttest kevadtalvisele jäisele mereveele. Lõpuks ütles poolkuuldavalt: „Aitäh. Helista enne tööpäeva lõppu. Siis tean rohkem.”
ISESEISVALT
Tolle päeva lõunal käis Heli koos Imbiga oma senises kodus. Tee peal jutustas ta lühidalt eelmisel päeval juhtunust – isast, peksmisest, põgenemisest.
„Aga öösel? Läksid tagasi koju?” küsis Imbi.
„Ei. Käisin õhtul sind otsimas, aga sind polnud kodus. Ja Haim kutsus mind enda poole,” ütles Heli võimalikult ükskõikselt. Ta kartis, et Imbi näeb teda läbi, teab hoobilt kõigest temaga toimunust ja ta enesetundest selle järel ning päevavalgel oli see hirmus piinlik, olgu pealegi tegemist parima sõbrannaga.
„Olid öösel tema pool?” Heli noogutas ega vaadanud Imbile otsa.
Mõningase vaikimise järel küsis Imbi: „Magasid temaga?”
„Jaa,” kohmas Heli vastuseks.
Kui midagi ei järgnenud, küsis Imbi edasi: „Ja kuidas oli?”
„Ma ei tea. Ära päri kogu aeg,” vastas Heli piinatult.
Aga Imbi ei jätnud järele: „Tahaksid seda veel kord?”
Nüüd oli Heli natuke aega vait. Lõpuks ütles rusutult: „Ma ei tea.” Aga vaikimise järel lisas: „Võib-olla. Ehk mõne aja pärast.”
Siis olid mõlemad vait, kuni Imbi mõtlikult teema lõpetas: „No selge pilt siis.”
Heli ei saanud aru, mis oli Imbile selgeks saanud, aga küsima ta ka ei hakanud, sest niiviisi sai piinliku teema kõige kiiremini lõpetada.
Isa polnud õnneks lukku ära vahetanud ja Heli sai oma võtmega sisse. Suure riidekapi otsas oli mitu kohvrit, millest Imbi soovitas võtta kõige soliidsema nahkse reisikohvri.
„Hull oled või? Isa otsiks mu üksipäini selle kohvri pärast üles ja tuleks kallale.”
„Niigi palju saaksid talle tagasi teha,” kahetses Imbi.
Heli valis välja kõige suurema ja odavama kohvri, kuhu nad pakkisid
