seda laadi infot temaga vabalt jagada. Ta teadis, et Clark mõistab, kellega tal on tegemist.
„Selge,” lausus Clark kiiresti. „Mida ma saan teie heaks teha?”
„Minu töös kerkis esile üks nimi. Meil pole selle mehe kohta suurt midagi teada, mistõttu püüdsin pisut sügavamalt kaevata. Küllap teate, et Jimmy on teie endise tööandja peaarhivaar, seega kindlasti sobiv isik, kui ma tahan midagi välja selgitada.”
„Arusaadav.”
„Jimmy ei teadnud otsitavast mehest rohkem kui mina, kuid soovitas küsida teilt. Tema arvates võiks teile meenuda, kas olete juhtunud oma… reisidel seda isikut kohtama.”
„Kes on see isik?”
„Üks venelane, minu arvates viiekümne viie kuni kuuekümne viie aastane, Peterburi organiseeritud kuritegevuse suur nina, keda hüütakse Armiks.”
„Ma pole seda nime juba tükk aega kuulnud,” vastas Clark.
„Seega tunnete teda?”
„Tean temast pisut… kuid ma ei tunne teid. Ei midagi isiklikku, kuid ma astun kõigepealt Hardestyga ühendusse ja helistan siis teile tagasi.”
„Kui oleksite öelnud midagi muud, siis arvaksin, et te libastusite,” ütles Bixby.
Clark naeris vaikselt. „Ainult füüsiliselt, mitte vaimselt.”
„Kahtlen selles. Annan teile oma otsenumbri.”
Clark helistas James Hardestyle, veendus Keith Bixby usaldusväärsuses ning sai teada, et see mees on tõepoolest LKA Kiievi resident. Hardesty rääkis temast kiitvalt, Clark teadis, et LKA arhivaar tunneb inimeste võimeid ja iseloomu ülipõhjalikult.
Viis minutit hiljem helistas John Clark Keith Bixbyle tagasi.
„Jimmy ütles, et olete igati usaldusväärne ja lugupeetud inimene, kuid ma tahaksin veenduda, et räägin õige inimesega. Millal ja kus te viimati Jimmyga õlut jõite?”
Bixby ei kõhelnud. „Eelmisel kuul aasta tagasi. McLean, Crowne Plaza. Mul oli selles linnas asjaajamisi. Kui ma ei eksi, siis võtsin mina Shock Topi ja Jimmy jõi Bud Lighti.”
Clark hakkas naerma. „Hästi, katse on sooritatud. Jimmy üllatus, et ma ei tundnudki teid veel.”
„Olen hoidunud radarile jäämast ja seni on see mu karjäärile kasuks tulnud,” ütles Bixby. „Arvatavasti oleksin ennast kusagil kolkas üles töötanud, kuid seitsmes korrus pole mind kunagi tähele pannud nagu mõnda mu kolleegi.”
„Oleme mõlemad ühesugused. Räägin teile kõik, mida tahate teada, kuid arvestage, et minu andmed on mitu aastat vanad.”
„Sellegipoolest värskemad kui kõik, mis on minul olemas. Kes ta on?”
„Mina teadsin teda Armi-Glebina. Jõugupealik, aga seda teate vist isegi.”
„Kahtlustasin. Saadan teile foto. Vaadake, kas tunnete ära.”
„Vist pole vaja. Ma ei ole teda kunagi näinud.”
„Tohoh. Siis on ta end tõepoolest osavalt varjanud.”
„Ta pelgab kaamerat, kuid ma tean temast üht-teist,” ütles Clark. „Ta sündis Ukrainas, Krimmis Džankois, kuid on venelane. Pärast vabanemist laagrist, kuhu ta oli mõistetud jõugumõrvade eest, suundus ta üheksakümnendate algul Peterburi veelgi vintskemana, kui oli olnud Siberisse minnes.”
„Eks nende kõigiga ole samamoodi?”
„Enamasti küll. Ta on Peterburis ühe suure slaavi kurjategijate jõugu Seitse Tugevat Meest – väljapressimine, salakaubavedu, vägivald – ninamehe asemik. See organisatsioon äratas meie tähelepanu, kui ma mõni aasta tagasi juhtisin NATO operatsiooni Rainbow. Grupp relvastatud mehi tungis Peterburi linnaduuma hoonesse, kus taheti tappa mõni linnavalitsuse liige. Tavaline palgamõrv. Seekord aga reageeris politsei harjumatult kiiresti ja mehed piirati sisse. Nad võtsid pantvange. Pärast kaks päeva kestnud läbirääkimisi kutsuti kohale Ühendkuningriigist meid. Jälgisime hoonest võetud telefonikõnesid ning kuulasime, mida jõuk räägib oma juhiga, kes ei olnud keegi muu kui toosama Armi-Gleb. Ta keelas alistumise, käskis püsida paigal ja võidelda. Meile jäi mulje, et ta ohverdas nad, et keegi ei saaks teda süüdistada atentaadi kavandamises.”
Clark jätkas: „Rainbow jätkus, me vabastasime hoone. Päästsime kõik veel ellujäänud pantvangid, kuid jõuk tappis kolm linnavalitsuse liiget ja pool tosinat turvameest. Saime lahingus ka ise paar korda kergelt pihta.” Clark vaikis, mõteldes kahetsusega tollasele intsidendile. „See ei läinud nii ladusalt, nagu oleksime tahtnud. Kui venelased oleksid andnud meile rohelise tule mõni tund varem, oleksime päästnud rohkem elusid.”
„Ja Gleb jäigi tabamata?”
„Seda küll. Talle meeldib saata räpast tööd tegema teisi. Ta on tähtis mees ja hoidub ise eemale. Püüab jääda võimalikult puhtaks, lastes riskida väikestel kaladel.”
Bixby kõhkles pikalt. „Tead, see on huvitav, sest praegu viibib ta Kiievis ning tal näib midagi teoksil olevat.”
„Kummaline. Niipalju, kui ma temast tean, ei ole Kiiev tema mängumaa. Seitse Tugevat Meest seal ei tegutse. Või on nüüd teisiti?”
„Seda mitte. Nemad juhivad etendust Venemaal ja tegutsevad laialdaselt Valgevenes, aga Ukraina on nende jaoks midagi uut. Glebi pildistati koos salga noorte meestega, kes sarnanesid endiste eriüksuslastega. Nad kohtusid Kiievis tšetšeenidega.”
„See ei klapi tõepoolest sellega, mida ma Armi-Glebist mäletan. Tema jõuk koosnes ainult slaavlastest. Enne seda, kui Volodin ametisse valiti ja ta maffia purustas, võimutses kogu Venemaal grusiinide ning tšetšeenide organiseeritud kuritegevus. Minu teada ei olnud Glebil nendega mingeid suhteid.”
„Võib-olla nüüd vanemas eas pole ta enam nii ksenofoobne.”
Clark hakkas vaikselt naerma. „Minu arvates on keegi saatnud Glebi missioonile ja ta täidab selle isiku käske. Kiievisse saabumine, endiste sõjaväelaste juhtimine, tegutsemine koos mitte-vene organiseeritud kurjategijatega. See ei ole sugugi Seitsme Tugeva Mehe moodi, kõlab hoopis otsekui täiesti uus äriplaan.”
„See on häiriv mõte, Clark.”
„Jah, Teil on probleeme. Peate välja uurima, kellele ta ette kannab. Teie tõeline mureallikas on just see kuradi krants.”
Bixby ohkas pikalt.
Clark arvas, et kuuldud andmed valmistasid talle pettumuse. „Kahju, et ma ei saanud rohkem aidata.”
„Ei, teist oli palju abi. Andsite mulle tublisti mõtlemisainet.”
„Loodetavasti suudate teie peale mõtlemise nendega ka midagi tõhusamat ette võtta.”
Bixby ohkas telefonitorusse. „Arvatavasti oskate ette kujutada, et arvestades kõike seda, mis Kremli ja Ukraina vahel praegu käärib, on Kiiev mõne kuuga muutunud luuretegevuse triiphooneks. Armi-Gleb äratab huvi, kuid antud juhul on see ka kõik, sest mu ressursid on piiratud. Ta peaks tegema midagi tõepoolest mõjukat, et temast saaks eriti oluline sihtmärk.”
„Arusaadav,”
