style="font-size:15px;"> „Võtke heaks, Bixby. Olge seal ettevaatlik, sest uudiseid uskudes viibite just seal, kus lahvatab järgmine maailma mõjutav leek.”
„Tahaksin öelda, et ajakirjandus liialdab, kuid siin paistavad lood olevat siiski õige tõsised.”
16
Venemaa televisioon ei olnud ametlikult riigi kontrolli all nagu Nõukogude Liidu ajal, kuid sellegipoolest ohjas riik seda tõhusalt, sest olulisemad telekanalid kuulusid Gazpromile, ja otsekui juhuslikult valdasid suurt osa sellest omakorda president Volodin ja siloviki.
Neid telejaamu ja ajalehti, mis ei kuulunud Kremli võimumeestele, ahistati lakkamatult, algatati solvavaid kohtuprotsesse ja kehtestati absurdseid maksuseadusi, mille vastu võis tulutult protestida kui tahes kaua. Meediaväljaannete ahistamisest veelgi kurjakuulutavamad olid sagedased füüsilised ähvardused ja vägivallaaktid, millega püüti vaigistada ajakirjanikke, kes kummutasid ametlikku propagandat. Peksmised, röövid ja isegi tapmised summutasid Venemaa ajakirjandusvabaduse.
Neil harvadel juhtudel, kui mõni ajakirjanike kallal vägivallatsenud isik arreteeriti, selgus, et süüdistatav oli Kremli-meelse noortejõugu liige või mõne väiksemat sorti gangsteri välismaist päritolu käsilane. Teisisõnu, ühtki neljanda võimu vastu sooritatud kuritegu ei seostatud kunagi FSB ega Kremliga.
Kremli ametlikke avaldusi edastas Kanal 7, Novaja Rossia ehk Uus Venemaa. See Kremli suuvooder andis saateid eetrisse Venemaal ja paljudes teistes maailma paikades kokku seitsmeteistkümnes keeles.
Siiski ei tähendanud see, nagu oleksid Novaja Rossia avaldused olnud alati Kremli-meelsed. Erapooletu mulje jätmiseks levitas see televõrk puhuti ka valitsust arvustavaid uudiseid, mis enamasti olid siiski üsna tühised. Rünnati ka korrumpeerunud poliitikuid, kuid ainult neid, kes olid kaotanud Volodini soosingu, või nuriseti mõne omavalitsuse prügiveo korralduse pärast, räägiti ka ametiühingute meeleavaldustest ja muust väheolulisest, kus televõrk sai rõhutada oma objektiivset suhtumist.
Kui aga tegemist oli riiklikult tähtsate sündmustega, eriti nendega, mis seondusid Valeri Volodini ja poliitikaga, millesse ta isiklikult sekkus, ilmnesid Novaja Rossia eelarvamused täiel määral. Peaaegu igal õhtul edastati „uuriva ajakirjanduse” pikki ülevaateid Gruusia-konfliktist või Ukrainas süvenevatest vastuoludest. Telejaama pidev sihtmärk oli kindlalt läänemeelse NATO liikmesriigi Eesti valitsus, selle liikmeid Tallinnas süüdistati kõikvõimalikes kuritegelikes sidemetes, raha kõrvaldamises ja sugulises kõlvatuses. Mõistetavalt jõudis Novaja Rossia napi haridusega, kuid ustav igaõhtune vaataja järeldusele, et eestlased on läbi ja lõhki vargad ja hälvikud.
Seda televõrku nimetati halvustavalt „Volodini mögafoniks”, mis sobis hästi, sest õhtustes uudistes edastati seal sageli ka Volodin otsepöördumisi.
Täna oli just niisugune õhtu. Täiesti ootamatult saabus kella kuueste uudiste produtsentidele kell pool kuus Kremlist telefonikõne, et president Valeri Volodin istub hetkel Kremlis autosse ning jõuab varsti kohale, et anda otseintervjuu. Produtsentidele teatati, et president räägib Stanislav Birjukovi hukkumisest LKA palgamõrvari ohvrina, samuti Sergei Golovko polooniumiga mürgitamisest Ühendriikides.
Ehkki see teade käivitas Novaja Rossia hoones pöörase sündmusteahela, oli see siiski pigem kontrollitav kaos, sest Valeri Volodini võimuloleku aastail oli õhtuste uudiste toimetusel tulnud eetrisse anda juba paarkümmend improviseeritud intervjuud, mistõttu nüüdseks olid protseduurid lihvitud nagu balleti sammud.
Kuulnud, et riigipea on teel stuudiosse, käskisid produtsendid kutsuda kohale Volodini lemmiksaatejuhi ja teatada talle, et isegi siis, kui tal on vaba õhtu, ja vähimatki hoolimata sellest, kus ta on või mida teeb, tuleb tal poole tunni pärast teha presidendiga otseintervjuu.
Tatjana Moltšanova oli kolmekümne kolme aastane reporter ja saatejuht ning hoolimata sellest, et Volodin ei olnud seda kunagi otseselt väljendanud, mõistis igaüks niigi, et abielus Volodin viskas sellele ronkmustade juustega haritud ajakirjanikule silma. Produtsendid veendusid omal nahal, et president ei olnud rahul ainsagi intervjuuga, mille oli teinud keegi teine peale Tatjana Moltšanova.
Selle naise ilu ilmselt köitis Volodinit. Paljud mõtlesid vargsi, et ta lihtsalt teeskleb erapooletust, jälgides meest kiindunud pilguga. Ilmselt pidas ta Volodinit seksisümboliks, mida too sooviski olla, ning nende vahel valitses vaieldamatu tõmme, hoolimata tõsiasjast, et see ületas ajakirjandusliku suhtlemise tunnustatud piirid.
Kohe kui Moltšanovaga oli saadud telefoniühendus ja edastatud käsk, saadeti telejaama valvekopter teda Leningradi prospektil asuvast korterist ära tooma.
Kopter teele saadetud, asusid lavastuse produtsendid kirjutama intervjuu küsimusi, koostama graafikuid ja täpsustama kõiki asjakohaseid toiminguid, et presidendi alati teatraalne saabumine oleks otseülekannet jälgivate kümnete miljonite vaatajate jaoks sujuv ja ladus.
Kõik hoones viibijad teadsid, et Volodin ei võta kellegi juhatusi kuulda, seega tuli valmistuda intervjuu eetrisseandmiseks samal hetkel, kui ta kohale jõuab. Selleks paigutati Novaja Rossia koridoridesse raadiosaatjatega varustatud noormehed ja neiud. Kohe kui limusiinist reipalt väljunud Volodin sisenes majja, hakkas brigaad edastama tema kaaskonna liikumist läbi vestibüüli, suunas nad liftini, mida tema jaoks kinni peeti, ja sealt kuuenda korruse stuudiosse, kus ta oli pärast Venemaa presidendiks saamist viibinud enam kui kakskümmend korda.
Brigaad tegutses tol õhtul asjalikult. Kui Volodin kell 18.17 enesekindlalt kuuenda korruse stuudiosse sisenes, ootas stuudiorežissöör juba teda. Volodin oli lühikest kasvu, kõigest meeter seitsekümmend pikk, kuid asjalik ja energiline nagu kokkusurutud vedru, mis on valmis tumepruunist ülikonnast välja viskuma. Ta möödus kaameratest ning suundus stuudiopersonalilt juhatust ootamata kõhklematult võttekohale. Kõik, mis puudutas tema kaamerasse püüdmist või sel hetkel edastatava saate katkestamist, oli ilmselt stuudio, mitte presidendi probleem.
Produtsent katkestas saatelõigu ja läks üle reklaamile samal hetkel, kui kulisside vahelt ilmus Valeri Volodin. Ehkki katkestusest jäi kõikidele vaatajatele ebaprofessionaalne mulje, oli see kahest halvast väiksem, sest nõnda algas Volodini saatelõik sujuvalt ja segamatult.
Tatjana Moltšanova oli saabunud kõigest kaks minutit enne saatekülalist, kuid ta oli professionaal, eriti selles töölõigus. Ta oli end kopteris jumestanud ja kuulanud teel stuudiosse kolm korda küsimusi, mida produtsent talle ette luges, et ta jõuaks nendeks valmistuda, ning harjutas siis ka võimalikke järgnevaid küsimusi juhuks, kui president Volodinit huvitab ehtne intervjuu.
Ta pidi olema valmis igaks võimaluseks.
Mõnikord võttis Volodin lihtsalt istet, tegi ainult avalduse ja lahkus samas, jättes saatemeeskonna pead murdma, millega täita presidendi esinemiseks eraldatud aeg. Mõnel teisel puhul näis, nagu ei oleks tal kuhugi kiiret, vastas kõikidele Moltšanova küsimustele ning arendas pikki mõttekäike Vene elust ja kultuurist, isegi ilmast ning hokitulemustest. Produtsendid ei söandanud reklaamile üle minna ega alustanud saatekavas ettenähtud programmiga, kui „Valeri Volodini tund” venis ka üle kella seitsme.
Neil ei olnud aimugi, kummas tuju äärmuses on ta täna õhtul, kuid Tatjana ja produtsendid olid valmis mõlemaks võimaluseks.
Kuni Volodin tervitas Tatjana Moltšanovat, kinnitas helitehnik talle mikrofoni kuuerevääri külge. President surus intervjueerijal soojalt kätt, ta oli tundnud Tatjana Moltšanovat juba mitu aastat, Moskva õõnestusblogides levis koguni kuuldusi nende armuloost, kuid need tulenesid pigem mõnest fotost, kus nad koosviibimistel või muudel avalikel sündmustel teineteist süütult kaisutavad, ning muljest, mida põhjustasid naise unistavad silmad ja särav
