ja esinemiseks valmistunud. Ta rääkis vaatajatele Stanislav Birjukovi hukkumisest pommiplahvatuse tagajärjel ja küsis, kuidas president Volodin sellele reageeris.
Käed enda ette lauale toetanud, näol nukker ilme, rääkis Valeri Volodin talle iseloomulikul viisil vaikselt, kuid enesekindlalt, isegi mõnevõrra üleolevalt. „Juhtunu sarnaneb Lääne korraldatud palgamõrvaga. Stanislav Arkadjevitšil ei olnud Venemaa organiseeritud kuritegevuses reaalseid vaenlasi. Ta töötas välismaal ega huvitunud Kaukaasia ja lähisvälismaa kriminaalsest saastast.”
Ta pööras pilgu kaameralt Tatjana Moltšanova poole. „Stanislav Arkadjevitš töötas väsimatult, et kaitsta kodumaad läänest lähtuvate ulatuslike ähvarduste eest. Tänu meie siseministeeriumi ja politsei tugevatele pingutustele saime teada, et Stanislav Arkadjevitši tapja oli tuntud Lääne agent. LKA horvaadist palgaline. Minu arvates ei ole kuigi raske otsustada, kes on süüdi selles meie kodumaa vastu suunatud jälgis kuriteos.”
Teleekraanile ilmus Dino Kadići passipilt, millel olid passi muu tekstiga väga sarnases kirjas punased ingliskeelsed sõnad „Central Intelligence Agency”, millest jäi mulje, nagu oleks dokument mingisugune ametlik LKA ID-kaart. Selle lihtsa trikiga lollitati telesaate kümneid miljoneid madala tasemega vaatajaid.
Moltšanova suunas Volodini järgmisele punktile. „Ja nüüd, härra president, kohe pärast direktor Birjukovi tapmist kuulsime, et Ameerikas mürgitati radioaktiivse ainega Sergei Golovko, kes oli Birjukovi eelkäija SRV direktori ametikohal.”
„Jah. Ka Sergei Golovko juhtum on väga huvitav. Ehkki mul oli selle mehega lahkarvamusi, suudan talle andestada mõned tema naeruväärsed väljaütlemised. Pealegi oli ta juba üsna vana ja pärines eelmisest ajast. Sellegipoolest ei meeldi tema tõestatud sidemed finantskorruptsiooniga mulle põrmugi. Loomulikult oli ta ameeriklaste lemmik ja Jack Ryani sõber kuni hetkeni, mil ameeriklased ta mürgitasid.”
„Miks nad pidid seda tegema, härra president?”
„Loomulikult Venemaa süüdistamiseks. Ilmselt loodeti, et mürgitamine ilmneb alles pärast tema tagasipöördumist Ühendkuningriiki. Nende teadlastest mõrvarid eksisid ajaga. Võib-olla vajavad nad uusi kalkulaatoreid või arvelaudu.” Volodin kihistas endamisi ja küsitleja naeris koos temaga. Mikrofoni kostis naeru ka stuudiost. Volodin jätkas: „Ma ei tea, kas teadlased kasutasid liiga suurt polooniumiannust, või mürgitasid palgamõrvarid ta valel hetkel. Kujutlegem, mis oleks juhtunud nende plaani õnnestumise korral. Golovko oleks naasnud Ühendkuningriiki ja haigestunud seal. Ameerika oleks jäänud puhtaks ning süüdlaseks oleks kuulutatud Venemaa. Niisugune oli nende kavatsus.” Ta raputas vihaselt rusikat.
„Pärast hädavajalikku poliitilist aktsiooni, mille me korraldasime jaanuaris Eestis, kus meie väike ja kergelt varustatud ekspeditsioonijõud kohtus palju suuremate NATO vägedega ja purustas need pulbriks, on ameeriklased näinud Venemaas eksistentsiaalset ohtu. Nad arvavad, et süüdistades meid kuritegudes, milles meie pole süüdi, suudavad nad meid maailma silmis pisendada.”
Volodin vaatas kaamerasse. „Sellest ei tule midagi välja!”
Selle märgusõna peale esitas Tatjana Moltšanova järgmise ettevalmistatud küsimuse. „Mida meie valitsus ette võtab, et säilitada kõrgendatud välisohu ajal kord ja julgeolek?”
„Olen pärast põhjalikke kaalutlusi ja konsultatsioone julgeolekuteenistuse võtmeisikutega otsustanud teha mõne olulise muudatuse. On öeldud, et Stanislav Arkadjevitš Birjukov oli SVR-i direktori ametikohal asendamatu inimene, ja ma olen sellega päri. Just sel põhjusel otsustasin ma jätta ta asendamata. Nagu tõendab siseterror, mis põhjustas Birjukovi ja mitme süütu tsiviilisiku surma, samuti rahvusvahelise terrorismi mürgiohvrina hukkunud Golovko juhtum, on näha, et meie riiki ähvardavad nii seest- kui ka väljastpoolt ühed ja samad jõud.
Meie riiki ohustatakse nii jõuliselt, et me ei saa kauem hajutada luuretegevust kahte agentuuri. Peame liitma oma julgeolekuteenistuste kõik lülid, just sellepärast käskisin ma SVR-i ja FSB taasühendada. Organisatsioon säilitab Föderaalse Julgeolekuteenistuse nime, kuid FSB hakkab nüüd koondama ka kõiki välisluure andmeid.
FSB direktor Roman Talanov jätkab oma praeguste kohustuste täitmist ning võtab üle ka vastutuse välisluure korraldamise eest. Ta on väga võimekas inimene, keda ma täielikult usaldan.”
Isegi Tatjana Moltšanova näis üllatuvat. Ilmselt ei olnud tal asjakohaseid küsimusi ette valmistatud, kuid ta oskas seda hästi varjata. „Need uudised huvitavad väga meie vaatajaid nii Venemaal kui ka lähisvälismaal, kus direktor Talanov on kaitsnud Venemaad välisohu eest, samuti rahvusvahelisel areenil, kus kadunud direktor Birjukov kaitses võimekalt Venemaa huvisid.”
Loomulikult Volodin nõustus sellega ning alustas kaksteist minutit kestnud improviseeritud kõnet, milles ta süvenes Gruusia hiljutistesse konfliktidesse, praegustesse vastuoludesse Ukraina ning ka teiste riikidega, mida Volodin nimetas Venemaa õigustatud huvide alaks.
Tema kõne paisus NATO, Euroopa ja Ühendriikide sõimamiseks. Ta mainis maagaasi- ja naftahindu ning andis koguni lühikese ajalootunni, kuidas Venemaa päästis Teises maailmasõjas Lääne-Euroopa fašismist.
Kui president oli lõpetanud, prožektorid kustunud ning stuudiomonitoridele ilmus Fordi reklaam, eemaldas Volodin ise mikrofoni ja tõusis. Ta surus naeratades Moltšanoval kätt. Naine oli presidendiga ühepikkune ning oskas sündsalt käituda, kandes alati madala kontsaga kingi, kui too stuudiosse saabus.
„Tänan, et leidsite tulekuks aega,” ütles naine.
„Teiega on alati meeldiv kohtuda.”
Volodin ei vabastanud kohe tema kätt, seega otsustas kolmekümne kolme aastane saatejuht oma õnne pisut proovile panna. „Härra president, teie tänane esinemine oli väga köitev ja ma usun, et see võetakse hästi vastu. Tahaksin küsida, ehk oleks seegi hea mõte, et minu saatesse tuleks mõnikord ka direktor Talanov. Me pole teda seni veel uudistes näinud. Tema uuele ametikohale määramist arvestades oleks tal suurepärane võimalus tutvustada end kõikidele Venemaa kodanikele.”
Volodini naeratus ei kustunud, tema sügav himur pilk püsis endiselt Tatjana silmis, kuid sõnad näisid võtvat kurjakuulutavama tooni. „Mu armas daam, Roman Romanovitš ei tule telesaatesse. Ta töötab varjus. Just sellepärast, et teeb ta seda, mida teeb, ja seal saavutab ta kõige suuremat edu. Omavahel öeldes… just seal ma tahangi teda hoida.”
Volodin pilgutas silma.
Sõna otseses mõttes esimest korda oma kutsetöös ei leidnud Tatjana Moltšanova sobivat vastust. Ta lihtsalt noogutas vaguralt.
17
Campuse oli president Jack Ryan loonud oma esimesel ametiajal. Selle väikese, kuid tõhusa ja jõulise grupi ülesanne oli saavutada Ühendriikide eesmärke ametlikest teedest erineval viisil.
Jack Ryan määras selle direktoriks Gerry Hendley. Hendley oli endine Kentucky senaator, kes pidi lavastatud finantsmahhinatsiooni tõttu avalikust elust häbistatult taanduma selleks, et lahkuda poliitikast ning alustada salajase luureorganisatsiooni rajamise rasket, kuid olulist tööd.
Kaitsmaks Campuse mehi ja naisi juhuks, kui mõni nende operatsioon peaks ilmsiks tulema, allkirjastas president Ryan enne esimese ametiaja lõppu salaja sada nimetut presidendi armuandmisdokumenti ja andis need üle Hendleyle.
Campus oli kursis LKA ja NSA luureandmetega, kuid samal ajal ei koormanud seda valitsuse luureorganisatsiooni bürokraatia ega järelevalve, mistõttu olid sel märksa laiemad tegutsemisvõimalused. Tänu talle usaldatud võimule ja tegutsemisvõimalustele
