kuramuse tõsiselt?” Sandy pööras aeglaselt pead, see oli armetu katse varjata piilumist.
„Arvan, et keegi pani meid päeval CCS-i büroohoone ees tähele. Kes teab, seal võidakse ajada ka muid salaasju, nii et bossid palkavad tüüpe, kes peavad hirmutama kõiki, kes jätavad kahtlase mulje. Ma ei usu, et oleksime tõelises hädas, kuid kindlasti antakse meie hirmutamiseks etendus.”
Nüüd märkas neid ka Sandy. Kaks meest eesukse juures. Üks rastapatsidega, särk eest vööni lahti, ehtepundar kaela ümber. Teine, lühikeste juustega mees, kandis musta jalgpallisärki, mis vaevu varjas ta jõulisi lihaseid. „Jah, neil on see juba korda läinud. Mida me nüüd teeme?”
Sandy hakkas jooki imema, nagu suudaks selles peituv rummisuutäis ta närve rahustada.
„Lõpetame oma napsid ja lahkume tagaukse kaudu. Ilmselt lähenevad nad meile, kuid jäta rääkimine minu hooleks. Kõik saab korda.”
„Miks sa tahad sinna kuramuse põiktänavale minna?”
Jack teadis vastust. Ta ei soovinud, et keegi näeks tema võitlusoskusi. Ta oli varjus püsimiseks palju vaeva näinud ning nüüd valmis kas või jalaga tagumikku saama, et see nõnda jääkski.
„Meiega ei juhtu midagi. Usalda mind.” Seda öeldes teadis Jack, et paneb oma õnne proovile, kuid ta usaldas oma füüsilisi võimeid nagu ka oskust pääseda veenva jutuga mis tahes olukorrast.
„Jack, kas oled unustanud, kes sa oled?” küsis Sandy. „Sa võiksid võtta telefoni, valida mõne salanumbri, mis sul on kindlasti peas, ning vupsti on lennukikandja sadamas ja viib meid ohutusse paika.”
Jack oleks Lamonti vägevat plaani kuuldes naerma puhkenud, ainult et ta mõtles toimuvale, mis näis kujunevat paratamatuks kokkupõrkeks.
„Ma ei helista kellelegi,” lausus ta juba tõsiselt. „Me väljume kahekesi tagauksest, astume piki põiktänavat edasi ja läheme siis hotelli.”
„Ja siis?”
„Siis tulen ma lagedale järgmise vapustava plaaniga.”
„Õige jutt. Muidugi.”
Minut hiljem astusid Jack ja Sandy põiktänavale. Ei olnud ka nii pime, nagu ta oli kartnud, sest lähedal asus paar laternaposti, pealegi kumas kitsa põiktänava vastasküljel terve kvartali hõivanud voodrilaudadest seintega kasiinost valgust.
Nad pöördusid, et tagasi hotelli suunduda, kuid jõudsid astuda kõigest mõne meetri, kui nende ees astus varjust välja kaks meest.
„Püha jumal,” sosistas Sandy.
Mehed olid noored ja tugevad, Jacki arvates mõne kohaliku jõugu liikmed. Käsivarsi kirjasid tätoveeringud, mis varrukateta särgi tõttu hakkasid selgesti silma.
Jack muigas ja astus edasi. Ta silmitses meeste käsi ja vöökohta, et märgata relvi, kuid ei pannud midagi tähele. „Tere õhtust. Kas saame midagi teie heaks teha, härrased?”
Kahest mehest pikem vastas tugeva Lääne-India saarestiku aktsendiga. „Te saate meie heaks rääkida, miks kuramuse pärast olete nii kangesti huvitatud sellest büroohoonest, mille pilte te päeval plõksisite.”
„Ma ei mõista, millest on jutt. Oleme turistid.”
„Te pole mingid turistid, mees. Te topite siin nina sinna, kuhu pole vaja, ja see ei meeldi meile.”
„Kuule, semu,” sekkus Sandy, hääl hirmust mõrane. „Me ei soovi siin vähimatki pahandust.”
Taas kõlas samasuguse aktsendiga hääl, nüüd juba selja tagant. „Just siin pahandused teid ootavadki.”
Sandy vaatas suures hirmus ringi. Ryan oli kuulnud baariust nende selja taga avanevat, niisiis pöördus ta rahulikult ja veendus, et seal on noodsamad kaks, keda ta oli näinud väljaviskajaga rääkivat. Ta mõistus lülitus ümber, ta oli rahulik ning leppinud tõsiasjaga, et tuleb tegeleda nende meestega, kuid tundis mõningat leevendust teadmisest, et vastased paistsid olevat ülimalt enesekindlad ning pidasid end olukorra valitsejateks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
