Tankid olid nüüd kõigest tuhande meetri kaugusel idas.
„Kus kurat on ometi NATO?”
Taamal, tuhat meetrit kaugemal, vaatas kapten Arkadi Lapranov oma tanki Burja 01 lahtisest luugist välja ja karjus: „Job tvoju mat, kus mu õhutoetus on?”
See oli retooriline küsimus, sest tema üksuse ülejäänud viie tanki komandörid kuulsid küll, kuid ei vastanud, ning tema sõjamasina meeskonna teised kaks liiget, juht ja sihtur, ootasid sõnatult käske. Nad teadsid, et mis tahes õhku ilmuva ohu korral saavad nad kohale kutsuda ründekopterid, kuid seni ei olnud nähtud ainsatki Eesti lennumasinat ning ka venelaste lendava hoiatus- ja juhtimissüsteemi radarile ei ilmunud ainsatki ohumärki.
Taevas oli puhas.
See oli hea päev. Tankisti unistus.
Tuhat meetrit eemal hõrenes võimla kohale kerkinud tolmu- ja suitsupilv, nii et Lapranov nägi sellest läbi. Ta ütles mikrofoni: „Veel mõni mürsk hoonesse eelmise sihtmärgi taga. Kildfugassmürsud. Ilma õhutoetuseta ei liigu ma sel teel edasi, enne kui näen, mis asub ristmikust paremal.”
„Just nii!” vastas Lapranovi sihtur alt.
Ta vajutas klahvile, automaatlaaduri arvuti valis moonakambrist kildfugassmürsu ning mehhanismi hoob lükkas selle rauda. Sihtur leidis videovaatlusseadmega otsitava hoone, surus lauba vastu sihiku kummiäärist ja suunas sihikuristi sihtmärgile. Ta vajutas juhtimispuldil tulistamisnupule ning 125 mm sileraudne kahur saatis mürsu tugeva raputusega läbi sinitaeva, üle nende ees laiuva söötis põllu täpselt hoone pihta.
„Tabamus!” teatas sihtur.
Nad olid tegutsenud samamoodi enne lõunat läbitud neljas külas, tulistades suuri sihtmärke 125 mm kahurist ja purustades väiksemaid paariskuulipildujaga.
Lapranov oli oodanud visamat vastupanu, kuid nüüd arvas ta juba, et Venemaa presidendil Valeri Volodinil oli õigus. Volodin oli kinnitanud oma rahvale, et NATO-l ei jätku julgust Eesti eest võidelda.
Lapranov kuulis kõrvaklappides ühe oma üksuse tanki kutsungit.
„Burja Null-Neli Burja Null-Ühele.”
„Kuuldel, Null-Neli.”
„Kapten, näen liikumist viimase sihtmärgi ees kraavis. Kaugus üks tuhat. Mitu liikuvat objekti.”
Lapranov nihutas binoklit aegamisi üle kraavi.
Seal. Porist kerkis päid, mis samas kadusid. „Näen. Väikerelvade positsioon. Saja kahekümne viiest ei tarvitse raisata. Puhastame kuulipildujatega, kui lähemal oleme.”
„Just nii.”
Teine mürsk tulistati ristmiku taga madalal künkal asuva hoone pihta ja Lapranov vaatas binokliga sinnapoole. Linnas valitses surmavaikus, ei vähimatki vastupanu.
„Jätkata tulistamist!” käskis ta ja laskus siis põlvili komandöriistmele, et võtta oma kohalt sigaretipakk ja tulemasin. „Pühkige see paik kaardilt.”
Mõni sekund hiljem kostis kõrvaklappides uus teade. „Burja Null-Kaks Burja Null-Ühele.”
„Kuuldel,” vastas Lapranov sigaretti läites.
„Liikumine haiglast lõunas. Ma… ma arvan, et mingi auto.”
Lapranov pillas tulemasina tanki tagasi ja vaatas binoklisse. Hetk hiljem oli see koht leitud, haigla asus keskkoolist mõne kilomeetri kaugusel madalal künkal. Ta pööras pilgu sealt lõuna poole ning märkas lõpuks varjulisel teel liikumist.
Esimesel hetkel arvas ta, et seal sõidab džiip või sportmaastur.
Järgmine T-90 võttis ühenduse. „Burja Null-Kolm Burja Null-Ühele. Minu arvates on see kopter.”
„Net!” teatas Lapranov, kuid vaatas siiski terasemalt. Tume masin näis peatuvat ristmikul, kuid nihkus siis külitsi parklasse.
„Nahui?” imestas Lapranov. „Võib-olla ongi kopter. Sihtur, kontrolli seda läbi oma Katariina.” Igasse tanki paigaldatud kaugmaa tulejuhtimise termaalkujutise andur Katariina kuvas sihtmärgid videoekraanile. Lapranov oleks võinud ka ise Katariina ekraani vaadata, kuid selleks oleks ta pidanud istuma tornis, mitte siin üleval, kus oli palju lõbusam.
„Tuvastatud kerge kopter,” teatas sihtur Burja Null-Ühe peatelefoni. Ühe pearootoriga. Eraldusmärke ei ole näha, see on veoki varjus. Väga madalal. Jalased on maapinnast kõigest meetri kõrgusel.”
„Relvastus?” küsis Lapranov. Ta vaatas binoklisse, et ise selgusele jõuda.
„Hm… oodake. Sel on kaks kuulipildujapülooni. Rakette ei ole.” Sihtur hakkas naerma. „Kas see semu tahab välja hiilida ja oma hernepüssidega meie vastu mängida?”
Lapranov kuulis kõrvaklappides mingi teise tanki komandöri naeru.
Aga kapten ei naernud. Ta tõmbas sigaretist pika mahvi. „Määratleda sihtmärgina.”
„Just nii. Määratletud sihtmärgina.”
„Kaugus sihtmärgini?”
„Neli tuhat kakssada viiskümmend meetrit.”
„Bljäd!” pahvatas ta.
Juhitava tankitõrjeraketi 9M119 Refleks, mida kasutati nii tankide kui ka aeglaselt madalal lendavate lennukite ja kopterite hävitamiseks, tõhus laskekaugus oli neli tuhat meetrit. Väike kopter rippus õhus sellest pisut kaugemal.
„Kus on mu õhutoetus? See hui peaks ju radaril paistma.”
„Nad ei näe selle signaali, see lendab majade vahel liiga maapinna lähedal. Ilmselt hiilis see üle künka ja läbi linna just nõnda, et jääks radarile märkamatuks. Ükspuha, mida see seal ka teeb, on piloot igatahes osav.”
„See ei meeldi mulle. Ta peab surema. Kutsu tugijõudu. Edastada koordinaadid!”
„Just nii, kapten!”
„Kõik Burja üksused, laadida kildfugassmürskudega. Jätkata rünnakut!”
„Jest!”
Mõni sekund hiljem tulistasid kõigi kuue tanki 125 mm kahurid Põlva südalinna majade pihta. Kogupauk tappis neli inimest, vigastada sai üheksateist.
3
Edgar Nõlvak kuulis pea kohal mürskude ulgumist, ta vaatas üle õla tagasi just sel hetkel, kui need tabasid linnavalitsuse hoonet ja bussijaama. Kui suits hõrenes, nägi ta künkanõlval mingit masinat, mis näis liikuvat mööda teed. Esialgu pidas ta seda mustaks või tumeroheliseks maasturiks, see näis koguni parklas peatuvat. Täpsemalt oli raske näha, sest sõiduk jäi sealsamas seisva suure haiglahoone varju, kuid lõpuks Edgar taipas, mis see tegelikult on.
See oli must kopter, mille jalased oli maapinnast kõigest meetripaari kõrgusel.
Edgari kõrval poris lamav mees kahmas tal käsivarrest. Ta osutas kopteri poole ja karjus hüsteeriliselt: „Nad on meie selja taga! Nad ründavad
