kihistasid naerda ja õhutasid teineteist alustama. Lõpuks tellis Emily vedelaks julgustuseks Jägermeistrit ja tühjendas pitsi ainsa sõõmuga. Lasknud vägijoogil mõjuda vaid mõne sekundi, tõusis ta ja suundus läbi saali.
Jack Ryan juunior nägi kahekümne sammu kauguselt lähenevat punapead. Jama, pomises ta endamisi. Mul ei ole üldse tuju.
Ta silmitses kuldset laagriõlut enda ees ja soovis, et naine enne tema laua juurde jõudmist araks lööks.
„Terekest kah.”
Jack pettus oma sisendusjõus sügavalt.
„Arvasin, et tulen sind vaatama,” teatas naine. „Kas tahaksid uue õlle? Või sobiks uus lambipirn paremini?”
Jack vaatas üles, vältides siiski silmsidet. Ta naeratas, püüdes käituda igati viisakalt, ilmutamata siiski ülemäärast sõbralikkust. „Kuidas õhtu edeneb?”
Emily silmad läksid pärani. „Ameeriklane? Teadsin, et ma pole sind siin varem näinud. Püüdsime sõbratariga sinus selgusele jõuda.”
Jacki pilk langes jälle õllekannule. Ta teadis, et kuuldu peaks teda meelitama, kuid see ei olnud nõnda. „Siin pole midagi selgusele jõuda. Töötan Citys juba mitu kuud.”
Naine sirutas käe. „Emily. Meeldiv tutvuda.”
Jack vaatas talle hetkeks silma ning mõistis, et naine ei ole veel täiesti purjus, kuid sellest ei puudu enam palju.
Ta surus naisel kätt. „Minu nimi on John.”
Emily istus ja Jack summutas endas oige. „Ma armastan Ameerikat. Olin seal mullu koos oma eksiga. Ei, mitte eksabikaasaga, mitte sinnapoolegi, lihtsalt kutiga, kellega mõnda aega käisin, enne kui mõistsin, mäherdune ennastimetlev tõbras ta on. Pesueht lurjus. Vähemasti viis ta mind puhkama, millekski ta siiski kõlbas.”
„Kena kuulda.”
„Mis osariigist sa oled?”
„Marylandist,” vastas mees.
Emily vaatas rääkides talle sügavalt silma. Jack märkas otsekohe, et naine hakkas midagi aimama, sattus koguni segadusse. Ta võttis end kokku ja küsis: „Niisiis idarannikult? Washingtoni lähedalt. Mina pole idarannikule sattunud. Käisin koos oma eksiga läänerannikul, San Franciscos meeldis meile väga, aga Los Angelese liiklus oli lausa kohutav. Me ei harjunud kuidagi parempoolse liiklusega…”
Emily silmad avardusid äkki ja ta jutuvool katkes.
Jama, ütles Jack endale. Nüüd siis algab.
„Oh… mu… Jumal.”
„Palun,” lausus Jack vaikselt.
„Sa oled juunior Jack Ryan.”
Jacki teada ei olnud keegi teda kunagi veel nõnda nimetanud. Ta mõtles, et naine jäi kohmetusest keeletuks. „Seda küll. Ma olen juunior Jack,” ütles ta.
„Ma ei usu seda!” teatas Emily juba valjemini, nii et karjumisest jäi õige vähe puudu. Ta pöördus juba sõbratari poole pubi vastasseina ääres, kuid Jack sirutas käe ja võttis tal tasakesi käsivarrest kinni.
„Emily. Palun. Oleksin väga tänulik, kui sa ei paneks seda suure kella külge.”
Punapea vaatas kiiresti ruumis ringi, siis peatus ta pilk Yaldal, kes vaatas nende suunas. Emily pöördus uuesti Jacki poole ja lausus vandeseltslaslikult noogutades: „Seda muidugi. Saan aru. Ei mingit probleemi. Sinu saladus on minu juures turvas.”
„Tänan.” Mul ei ole üldse tuju, kordas Jack endale, kuid naeratas siiski.
Emily libises tema vastasistmele.
Neetud.
Nad vestlesid mõne minuti, naine tulistas tosin kiirküsimust, pärides, kuidas ta elab, mida ta siin teeb, ning kuidas ta tohib ilma ihukaitsjateta ringi liikuda. Jack vastas lühidalt, kuid mitte jõhkralt, ta püüdis lihtsalt igati ilmutada ükskõiksust.
Emily hoidus silmatorkavalt kutsumast sõbratari enda juurde, kuid Jack oli märganud, kuidas kaks meest nihkusid üksi istuva oliivja jumega kaunitari poole, kes oli nüüdseks ka ise juba jutuhoos.
Ta tähelepanu pöördus tagasi Emilyle just siis, kui too ütles: „Jack… Kas see oleks väga jultunud, kui küsin, kas sa tahaksid minna kuhugi mujale, kus saaksime rääkida?”
Jack surus taas ohke maha. „Kas sa soovid ausat vastust?”
„Jah… muidugi.”
„Siis… jah. See oleks väga jultunud.”
Noor naine jahmus, teadmata, mida ameeriklase vastusest arvata. Enne kui ta jõudis midagi öelda, ütles Jack: „Palun vabandust. Ma tõusin täna hommikul tõepoolest väga vara.”
Emily kinnitas, et saab temast aru, ja palus Jackil kohale jääda. Ta kiirustas oma laua juurde, kahmas käekoti ja tuli tagasi. Ta võttis kotist visiitkaardi ja pastapliiatsi ning kirjutas oma numbri.
Ryan rüüpas sõõmu laagriõlut ja silmitses teda.
„Loodetavasti helistad mulle, kui sa pole liiga hõivatud. Tahaksin sulle linna näidata. Olen siin sündinud ja kasvanud, nii et sul pole paremat giidi tahtagi.”
„Kindlasti.”
Ta ulatas kaardi Jackile rõhutatud žestiga, mis oli ilmselt mõeldud sõbratarile, kes istus nüüd jälle lauas üksi. Jack mängis temaga kaasa ja võttis kaardi sunnitud naeratuse saatel vastu. Oli ju naine tema soovi arvestanud ega kuulutanud üle kogu pubi, et Jack on Ameerika Ühendriikide presidendi poeg.
„Oli meeldiv tutvuda, Jack.”
„Samad sõnad.”
Emily suundus vastumeelselt oma laua poole, Jack võttis jälle õlle käsile. Ta libistas saadud kaardi pintsakutaskusse, et viia see koju ja visata riiulile, kus oli juba kümmekond kaarti, salvrätti ja ümbrikust rebitud tükki, igaühel mõni telefoninumber, mille ta oli saanud kõigest kahe Ühendkuningriigis viibitud nädala jooksul samasugustes olukordades kohatud naistelt.
Õlut rüübates ei vaadanud Jack Emily laua poole, kuid mõni sekund hiljem hüüatas punapea sõbranna üle kogu pubi: „See ei saa tõsi olla!”
Jack võttis pintsakutaskust rahakoti.
5
Kaks minutit hiljem astus Jack kõnniteele – siin nimetati seda jalgteeks, mis oli tema meelest üks kõige loogilisemaid Briti ja Ameerika inglise keele erinevuse näiteid.
Ta sammus üksinda läbi öö Banki metroojaama poole, rusutuna tundest, et teda jälgitakse. See tuli lihtsalt närvidest, sest tal ei olnud vähimatki põhjust kahtlustada, et teda võidaks jälitada, ent iga kord, kui mõni võõras ta ära tundis, paisus temas ärevus, sest kõigest hoolimata seadis ta sellega ohtu inimesi, kes olid talle kallid.
Ta oli saabunud Ühendkuningriiki arvates, et sulandub märkamatult Londonisse, kuid möödunud kahe nädala jooksul oli vähemalt pool tosinat inimest pubides, metroojaamades ning kala ja krõbekartuli
