nõnda asuski August ühel 1995. aasta aprillikuu päeval oma jutustuse kallale. Ta määras kobamisi mu karakteri piirjooned, nimetas mu järgemööda Arnoks, Antoniks ja viimaks Teodoriks, kulutas tükk aega mu sünnikoha valikule ja tegi mind kordamööda erinevate emade lapseks – kõik see ei takista mind olemas olemast. Üks oli algusest peale kindel: ma olin nii tegude kui mõtete poolest kangelaslik, kuna sääraseid kalduvusi ei pärinud ma Augustilt, vaid otsejoones peatoimetajalt, kes oli otsustanud tellijate arvu suurendada, lisades ajalehte järjejutu, mille sündmustik leiaks aset Eestis veidi enne iseseisvuse saavutamist. 1995. aasta märtsi algul tellis ta Augustilt loo kondikava ja esimese peatüki mustandi. Ning 10. septembril 1984, päeval, millega romaani tegevustik algas, pani August mu astuma kiirrongile, mis läbis viie ja poole tunniga meie küla pealinnast eraldavad kakssada viiskümmend kilomeetrit. Toda pikka reisi, mille August surus kokku mõnele reale, ehk koguni ühteainsasse kõrvalisse kiillausesse, ei mäleta enam keegi. Mina aga mäletan mõndagi: mäletan pika lainja seljatoega puupinke, millel mugava asendi leidmine oli võimatu. Mäletan, et rong peatus poolel teel, ilma et reisijatele oleks ainsatki selgitust antud. See, muide, ei üllatanud kedagi – minu vastas istuv perekond pakkis oma kõvaks keedetud munad lahti ja hakkas limonaadi jooma –, kuna tolle aja Nõukogudemaa raudteede ülesandeks ei olnud toimetada reisijad kindlaks kellaajaks kindlasse kohta, vaid lihtsalt olemas olla. Rööbaste teras, rataste korrapärane ratataa, kontrolöride vormiriietus ja veduri kolmnurkne nina moodustasid maailma, mis välist õigustust ei vajanud ning kus reisijad olid üksnes masina töökorraldust häirima tulnud juhuslikud lisandid. Nii või teisiti, puuistmetest hoolimata ja sõidugraafiku kiuste, jõudsime me õhtuks Tallinna külje alla. Rong vilistas, pöörmeseadja vehkis kätega. Astusin läbi kompsuhunnikute ehitamisjärgus katedraali kibekat muljet jätva vaksalihoone ažuurse võlvi alla.
3
Järjejutt. August asus selle kallale vastutahtsi. Inspiratsioonipuudus, valge lehe ängistus. Mõne päeva jooksul katsetas ta kirjanduslikumat tegelikkust kätkeva iganenud poeetilise sõnavara kõiki nüansse: August, istumas elutoas laua taga, suitsetamas ühe sigareti teise otsa, närimas küüsi ja kutiikuleid, erutatud, närviline ja kergesti ägestuv, öösel unetu, päeval aga, niipea kui kirjutamiseks laua taga istet võetud, unine. Ta loobus, kuid alustas uuesti – mitte sellepärast, et pidanuks lugu väga kalliks, vaid põhjusel, et peatoimetaja nõudmine hakkas võtma ultimaatumi ilmet. Tal polnud valikut. Või öelgem, et tal tuli valida ühelt poolt järjejutu, töökoha „Tänapäevas”, sooja kabineti, hea palga ja tasuta lõunate, teiselt poolt aga kino piletikassasse naasmise, Revali hotelli uksehoidja või raudteejaama piletikontrolöri ameti vahel. Inspiratsioonipuudus polnud ainus, mis Augustit töhe sukeldumast takistas. August ei suutnud ega tahtnud kirjutada, ei tahtnud jutustada, mida oli näinud, ei tahtnud olla ei täpne ega usutav. Ühiskond aga astus tiivustatult ja kibelemisi tabloidide ja ühepäevakuulsuse ajastusse, mida televisioon, see tarkade kivi, kõigile tõotas; nõuti ehedat ja läbielatut. Juhataja käskis Augustil oma mälestustele toetuda. Lõppude lõpuks oli August ajalehte võetud tema mineviku soovitusel, nii et nüüd tulnuks tal endise dissidendi roll tagantjärele välja mängida. Kuid August peitis end oma mälestuste eest, tal polnud mingit himu oma minevikust rääkida. Nii seadis ta alles valge paberilehe oma kunagise ja nüüdse mina vahele ning kutsus selle valevuse õigustamiseks appi ängistuse ja inspiratsiooninappuse – selle hüdra, mis kirjanduse romantilises mütoloogias veel tänapäevalgi arvestatava kleepja koha hõivab. Küllap võib Augusti vaikimist seletada rohkete ja kirevate kompleksidega, mis olid temasse kinnistunud lapsepõlvest saadik, mis sisendasid talle, et ta on hädapätakas ning tuletasid talle meelde tema teismeiga – aega, mil ta põsed olid vinnilised ja nina ning kõrvad proportsioonist väljas. Ent enam kui vinnides, kõrvades ja ninas oli asi minu arvates milleski muus – rusuvas mälestuses tema päritolust. Poisipõlvest saadik pidi August ikka ja jälle tundma midagi sarnast, nagu võis tunda mõne rikastunud kodanlase poeg Vana korra ajal armetu paruni- või hertsogivõsukese ees seistes. Selle kompleksi taga ei olnud rikkus ega nimi, üksnes paik, kus August oli sündinud. Laps-August oli elanud ühes Tallinna eeslinnas, halvimas kõigist geograafilistest asetustest. Minnes maale sugulastele külla, oli ta küll kogenud pisut piinlikku rahuldustunnet väitest, et ta elab pealinnas, kuigi tegelikkuses teadis ta end olevat tühiseimast tühisema eeslinnaroti. August põrnitses oma kinganinasid, kui kogu pere umbkaudu kord kuus bussi istus ja Tallinna sõitis: viiskümmend viis minutit püstijalu, tallatuna lugematutest jalgadest või kiilutuna mõne paksu higistava naise kaenlaauku, millest eritus vananenud naha, küüslaugu, kohupiima ja kapsa läägjat lehka. Bussid olid suviti lämbed, talviti aga jäised, soojenduseta. Väike eeslinn Saue, mis polnud küllalt suur, et seal võinuks midagi juhtuda, oli seda ometi piisavalt, lämmatamaks elanike soovi sealt põgeneda. Seal oli toidupood, väike kila-kolapood, kust võis leida labidaid ja hiirelõkse, ning isegi pudukauplus, kus müüdi hommikumantleid – tooteid, mida polnud suudetud Tallinnas läbi müüa, mis tolle aja pöörast viletsust arvestades märkis omakorda nende imetagasihoidlikku kvaliteeti. Ka olid seal lasteaed, algkool ja põhikool. Nii võis August pääseda eeslinna kammitsaist alles viieteistkümneaastaselt, siis, kui ta keskkooli astus. Kahjuks oli juba liiga hilja. Ta oli oma „teise tsooni” kodaniku staatusega juba täielikult leppinud. Järgnenud viisteist aastat ei saanud sinna enam midagi parata. August seadis end Tallinnas kindlalt sisse. Ta kinnitus austrina internaadi kiviseinte külge, pidi viskama nelja-aastase haagi läbi Tartu, mis oli vaieldamatu kõrghariduspealinn, pakkis kotid niipea, kui bakalaureusekraad käes, ning naasis pealinna – päris pealinna. Eeslinnamälestusi see kõik ei kustutanud. Hoolimata aastatepikkustest paranemispüüdlustest oli August sisimas kindel, et kannab endas kaasasündinud ja kustutamatut tõbe.
Kuid tulgem tagasi järjeloo alguse juurde. Esiti mõtles August oma hingepiinade lõpetamiseks kirjutada sõjast: selles versioonis ülendati mind koloneliks ja ma osalesin lahingutes Narva all, Eesti idapiiril, Venemaa kõrval. Kõik see leidis aset Vabadussõja aegu, 1919. aasta talvel, mil mul jäi aega ka grippi haigestuda ja Saksa püsside tööpõhimõtetega tutvuda. Augusti esimestele katsetustele eelnes uurimistöö ja – peamiselt kangelaskirjanduse – lugemine. August soris ajalooraamatutes ja otsis XIX sajandi näiteid, mille moodsad sõjad olid tarvituskõlbmatuina üle parda heitnud ning mis pudenesid tegelikkusest välja nagu halvasti kleebitud tapeet seinalt. August leidis neist inimlikes mõõtmetes pilte ja eelistas teadlikult ignoreerida, et olime nüüdseks sattunud teisele skaalale, olime eksinud maailmas, mis moodustas terviku kõigile ja kõigele laienevas üleüldises ajaloos, milles me hõljusime nagu lotendavates halva lõikega pükstes. August eelistas heroismilegaati, suuri plaane, militaarstrateegiat, pataljonide liikumist ülaltvaates, uhtorgu langenud hobuseid Waterloos ja Napoleoni kaksnurkset kokardiga mütsi. Tema plaanid jooksid karile süžee kitsenduste tõttu ning samuti Eesti väiksuse tõttu, kuna sel maal ei leidu korralikult rivistatud lahinguks väärilisi välju, vaid üksnes kuusikud ja kaasikud, sood ja rabad, kus peab olema ettevaatlik, et puude vahel peituvatesse mülgastesse sisse ei vajuks.
Nõnda siis tuli Augustil liikuda edasi XX sajandi lõppu. Oma arvukate ja mitmekesiste komplekside kiuste pani ta viimaks midagi kirja, sikutas mind oma jutustuse voost vaevaga välja ja esitles siis oma plaani peatoimetajale. Kondikava kiideti heaks ning pealkirjaks valiti „Nooruk Haaslavast”. Ja nii astusingi ma 1984. aasta septembris ülikooli (olematusse) saksa keele õppetooli (toona säärast õppetooli Tallinnas polnud – saksa filoloogiks pürgijad läksid Tartusse –, kuid et Augustil oli tarvis, et ma elaksin Tallinnas, lõi ta selle minu jaoks sinna). Ma läbisin sisseastumiskatsed edukalt, sain õiguse sinisele musta nokaga mütsile, saksa keele foneetika ja Saksamaa ajaloo loengutele, Kalasadama tänavale, elutoa korralagedusele ja Augustile, kes oli magades norskama hakanud. Samal ajal või mõni kuu hiljem tutvusin väikse pundi üliõpilastega, kes vedasid ajaloo osakonnas seminare Eesti muinsuste kohta (see ajalugu hüppas üle tagurlikust esimese vabariigi ajast, millest meil polnud lubatud rääkida, sukeldumaks otsejoones baltisaksa parunite juurde, vanade murdekeelsete mõistatuste, hällilaulude ja linakudumistehnikate manu). Samade isikutega, ent väikese komitee raames – millesse mind võeti vastu alles teatud aja möödudes – rääkisime ka kaasaegsest poliitikast, Kuke hiljutisest vangistamisest ning andsime käest kätte halva kvaliteediga piraatkassette
