me võime samahästi siin istuda ja oodata, millal Nimetamatu Rannengisse saabub. Kui ei ole võtit, ei ole ka Vikerkaare sarve.”
„Štihs!” Deler vandus päkapikkude keeles ja tõmbus veel rohkem torssi. „Kust nad selle teie võtme välja nuhkisid?”
„Kes seda teab,” sõnas Egrassa hõbevõru peast võttes ja seda ärritunult lauale heites. „Inimeste linnad kubisevad jutulindudest. Keegi teadis, keegi lobises, keegi kuulis ja asus tegutsema. Me kaotasime ühe haldjate tähtsaima reliikvia!”
Umbes poolteist tuhat aastat tagasi, kui haldjad ja orkid olid just valmis ehitanud Kondilosside ülemised saalid (pärast seda, kui nad olid lõpetanud käimise alumistel tasanditel, mis olid ogrede päralt), pidasid kaks rassi Hrad Speini pühaks paigaks ega söandanud labürintides üksteise verd valada. Kuid vaen osutus tugevamaks ning sõda pääses valla ka maa all. Lossid muutusid nii esmasündinute kui ka haldjate jaoks surmapaigaks. Nendest ammustest päevadest peale on Hrad Spein olnud alati hirmuäratav koht, täis selliseid ohte, millest isegi ogred rääkisid sosinal.
Seniajani pole teada, kes (või mis) seal sügaval maa all noil aegadel, mil isegi ogre rassi peeti nooreks, Kondilossid rajas.
Ogred muutsid ju Hrad Speini matmispaigaks alles hiljem (ning seejärel järgisid nende halba eeskuju orkid, haldjad ja inimesed), kuid mis oli maaaluste labürintide algne otstarve, seda ei ole veel keegi välja uurinud.
Ogred hõivasid alumised tasandid ja asusid rajama omi, kuid kogu nende rass kaotas mõistuse ning neist said nürimeelsed ja verejanulised olevused. Haldjad ja orkid asusid ogrede asemele, kuid olid oma eelkäijatest targemad ega hakanud ronima madalaima, Öö tasandi süngesse sügavikku. Tegelikult ei võtnud nad sedagi riski, et oleksid läinud endistesse ogrede valdustesse, kartes äratada ogrede tumedat šamanismi.
Ent kahe noorema rassi veri vemmeldas ja see kihutas neid tegema tegusid, mis mõistus oli ära keelanud. Mõõgal, mis lõi mõra mõistuse kaitsetõkkesse, oli kaks tera: need oli veri ja vihavaen.
Haldjatel ja esmasündinutel jätkus oidu sügaval maa-aluses ärganud kurjusel eest kaduda ning enne, kui see jõudis välja murda, blokeerisid haldjad tal tee tiibuksega kolmandal tasandil, sulgedes tasanditevahelise läbipääsu.
Too uks loodi tumehaldjatest šamaanide ja helehaldjatest võlurite maagia abil. Uksepoolte sulgemiseks vajasid haldjad maagilist võtit ning pöördusid abi saamiseks härjapõlvlaste poole, valetades neile, et Kondilossid on vaja kinni panna, et orkid sisse ei pääseks. Võti sulges ukse igaveseks ning vähesed on julgenud laskuda losside sügavusse mööda ümberkäiguteed, kustkaudu kurjus mingil põhjusel läbi ei pääsenud.
Pärast seda, kui uks oli lukku pandud, hoiti võtit pikka aega Lehestikus, tumehaldjate kuningriigi pealinnas, kuni alles sel aastal võttis Musta Kuu koda võtme Musta Leegi kojalt enda kätte ja andis selle Miralissale.
Miralissa viis püha eseme Stalkonile, kuna teadis, et need, kes võtavad ette teekonna Hrad Speini, ei saa ilma võtmeta oma missiooni lõpule viia. Läbi kolmanda tasandi tiibukse viiv tee on kõige kiirem ja kõige ohutum, või vähemasti mitte nii ohtlik.
„Ilma võtmeta on mul lihtsam pea ogre lõugade vahele pista ning see tervena tagasi tõmmata kui läbi Hrad Speini kõndida. Kogu meie ettevõtmine muutub üha lootusetumaks. Kas on mingeid ideid selle kohta, mida me nüüd teeme?”
„Ootame,” vastas Egrassa, libistades sõrmega masinlikult üle tema ees lebava hõbevõru. „Nüüd me ootame…”
„Mida siin oodata? Või loodab keegi, et need sellid on nii rumalad, et toovad võtme meile tagasi koos siira vabandusega?”
„Treš Egrassa räägib õigust, Garret. Ära kaota närvi,” sõnas Onkel ja tõstis õllekruusi habeme juurde.
„Ma ei kaotagi.”
„Ja tore on. Meekärg läks röövlitele järele.”
„Meekärg?”
„Kes siis veel? Me ei saanud ju teid lontruseid oodata,” torises rühmaülem. „Haljaid polnud siin, mina sain haavata. Milord Alistan on rüütel, mitte jäljeajaja. Teie jõlgute mööda kõrtse ja kaklete. Ei olnud ju kedagi peale Meekärje.”
„Kas ta läks ammu?” küsis Ümiseja.
„Jah, paar tundi tagasi…”
„Hallas, oled küllalt istunud!” Deler suundus ukse poole. „Ell palus end välja vahetada, äkki ta jõuab veel meie rusikamehele järele.”
Härjapõlvlane ja päkapikk läksid välja.
„Ma arvasin, et te hoiate võtit alati enda käes, leedi Miralissa,” katkestas Kil-Kli pikale veninud vaikuse.
Seekord ei kuulnud narrilt vähimatki tema muidu nii tavalist itsitamist ega kõkutamist. Isegi igirõõmus paharet sai aru, kui täbaras seisus me olime.
„Minu viga, narr.”
Haldjas tunnistab oma viga! See on midagi uut. Tavaliselt kipuvad nad teisi eksimises süüdistama.
„See polnud kellegi süü,” rahustas milord Alistan Miralissat. „Me ei arvanud, et keegi teab, et võti on meie käes.”
„Oleks pidanud targem olema!” hüüatas haldjatar silmade sähvides. „Minu hooletus ja minu süü! Ma ei vaevunud võtme ümber isegi kaitsemüüri tõmbama!”
„Kuidas nad üldse meie saabumisest teada said?” sõnas Egrassa mõtlikult.
Tumehaldjas oleks justkui mu mõtteid lugenud.
Sellele küsimusele võis olla vaid üks vastus: meid oodati siin, ja oodati pikisilmi.
„Keegi kandis meie tulekust ette,” vastas Alistan haldjale. „Me olime kui peo peal, kui läbi linna sõitsime. Siin on sajad silmapaarid, meid võidi otsida…”
Angerjas astus läbi saali ja kummardas tundmatute surnukehade kohale. Ta silmitses pikalt surnud meeste nägusid, seejärel otsis külmavereliselt nende taskud läbi ja uuris käsi. Misjaoks käsi?
„Nad on kahtlemata sõdurid,” teatas garraklane lõpuks.
„Me näeme ise ka, et nad on sõdurid, mitte armastuse preestrinnad,”
turtsus Onkel. „Küsimus on: keda need jätised teenisid?”
„Oleks nad lihtsalt meid rünnanud, oleks ma oletanud, et mõni aadliperekond võttis nõuks meie salga hävitada, arvates, et me oleme nende vastaste teenistusse palgatud. Siis oleks see olnud hoiatus…” lausus Alistan pärast mõningast vaikust.
Tore hoiatus küll! Hoiatus on see, kui sul murtakse sõrm ja lubatakse järgmine kord murda käsi ning seejärel kael. Kui sind aga pikitakse ammunooltega, siis see ei ole hoiatus.
„Need surnud mehed olid Nimetamatu poolehoidjad,” sõnas Angerjas ja viskas lauale kaks sõrmust. „Vaadake, mis ma nende juurest leidsin.”
Ma võtsin laualt väikese metallist võru ja keerutasin seda käes. Mürgise luuderohu väädi, Nimetamatu vapi kujuline sõrmus. Selliseid kannavad tema teenrid, kui on täitmas oma isanda käske.
„Selge pilt.” Ma heitsin sõrmuse lauale ja pühkisin käsi.
Seda
