jüngrid on fanaatikud, roiskunud kõnts, umbrohi meie kuningriigi aias ning kuninglikud liivapuistajad, need halastamatud aednikud, kitkuvad mõnuga seda rämpsu välja.
Ruumi astus mees, keda ma ei tundnud. Miralissa tutvustas teda kui kadunud meister Pito õepoega.
„Milline kohutav õnnetus, treš Miralissa! Karistagu jumalad neetud mõrtsukaid!” pistis pärija ahastavalt käsi väänutades hädaldama.
„Küll nad karistavad, meister Kvild, võite selles kindel olla.” Miralissa patsutas trahteri uut omanikku julgustavalt õlale. „Ma kannan selle eest hoolt, et kõige selle eest vastutav närukael ei pääseks karistusest.”
„Aitäh.” Kvild noogutas haldjatarile tänulikult.
„Kas vahiteenistus teab juhtunust?”
„Ei, ja ei saagi teada,” vastas kõrtsmik. „Need muidusööjad ei oska muud kui makse koguda ja pistist võtta. Aga kui juhtub midagi sellist nagu siin, siis otsi neid kas või tikutulega.”
„Siis viige parem surnukehad välja, enne kui keegi kogemata trahterisse sisse põikab.”
„Jah.” Kvild noogutas kurvalt. „Jah, tõepoolest, nii ma teengi. Ma lähen ja kutsun abilised, treš Miralissa. Me viime tapetud mu koju ning naispere teeb, mis tarvis. Valmistavad matusteks ette… Aga need kaks kõrilõikajat matan ma, kui lubate, tagaaeda, loomalauda kõrvale.”
„Nagu paremaks peate, meister Kvild.”
Onkel tegi oma õllele lõpu peale ja tuli meie juurde.
„Kuidas õlg on?” küsis Arnh temalt pisut süüdlaslikul toonil.
„Küll ta ära paraneb. Tänud haldjatarile – ta kasutas selle vastu oma šamanismi. Nädala pärast on nagu uus.”
„Kahju Röökurist,” ohkas Kil-Kli.
„Ära rutta teda veel maha matma, rohelõust! Võib-olla on ta veel elus,” pani Ümiseja narril suu kinni. „Nimetamatu käsilased poleks viitsinud surnut minema tassida, mu süda tunneb, et nad võtsid ta elusalt kaasa.”
Võib-olla tõesti… Aga võib-olla mitte… Igatahes oli meie väikesesse salka Röökuri alatise näägutamise ja torina lakates tekkinud tühimik.
Minutid venisid aeglaselt kui tigu, kes on kuninga veinikeldrisse sattunud ja end sarvedeni prii märjukest täis kaaninud. Ajapiisad langesid ootuse kuumadele sütele, kuid ükski jumal isegi ei üritanud nende kulgu kiirendada, muuta piisad vihmasajuks ja kustutada valus lõõm.
Kvild tuli koos abilistega tagasi, surnukehad tõsteti kanderaamile ja viidi trahterist minema.
Kaks korda kiikas ukse vahelt sisse Hallas. Esimesel korral raporteeris ta, et kõik on korras, teisel korral haaras kaks kannu õlut. Kui Onkel küsis, mida Hallas ja Deler kavatsevad vahipostil kesvamärjukesega teha, vastas otsekohene päkapikk lakooniliselt: „Ära juua.” Rühmaülem kortsutas kulmu, kuid ei hakanud vaidlema.
Alistan teritas samal ajal luisukiviga mõõgatera, kiirates sellist kõigutamatut rahu, mida oleksid kadestanud ka kuninglikku verd persoonid. Ilmselt oli ta nõuks võtnud oma mõõk universumi vahedaimaks relvaks ihuda.
Krahvi eeskuju osutus nakatavaks. Angerjas võttis välja ühe oma kahest terariistast ning asus tööle. Minu arvates oli Garraki mõõga teritamine tarbetu ajaraiskamine. Kitsa, sihvaka „vennaga” võis vähimagi pingutuseta haldja drokri ribadeks lõigata, rääkimata tavalisest siidist.
Ma küsisin Onklilt, kus on minu kullakallis vibupüss ja nuga. Rühmaülem näitas sõrmega kaugema laua poole, kuhu olid kõik meie relvad kokku kuhjatud.
Mis parata, ma ei oska kasutada jardipikkusi metallikolakaid, mida kutsutakse mõõkadeks, tapriteks ja muuks seesuguseks. Seevastu vibupüss on hoopis teine lugu – ma võin oma tillukese sõbrakesega tabada hõlpsasti sihtmärki seitsmekümne sammu pealt. Tegelikult ei peagi korralik varas kõigi nende torke- ja lõikeriistade kasutamise kunsti oskama. Öelge palun, kus ma peaksin mõõgaga vehkima? Linnavahtidega taplema või? Parem on lihtsalt ära joosta – milleks oodata, kuni mõni napsivennast linnavaht sulle rauatüki kõhtu torkab. Mina ei ole loodud mõõgavõitlusteks, ehkki tänu Forile ja tema „salajastele lahingutele” jagan ma seda asja kõrvaltvaatajana päris hästi.
Ümiseja toppis Võitmatu suhu järjekordse toidupala – jäi mulje, et sõdalane lausa nuumab oma elukat. Arnh, Onkel ja Egrassa viskasid ajatäiteks täringuid ja haldjas oli juba jõudnud võita kuus mängu.
Kli-Kli ajas täiesti tõsise näoga haldjaprintsessiga sosistades juttu. Minu katsele neile läheneda vastas narr üsna tõreda pilguga ning ma ei hakanud neid segama. Kas paharetil ja haldjal olid tekkinud ühised saladused?
Laternamees mängis vilepillil vaikset kurba viit ja ainult mina ei suutnud enesele tegevust leida. Otsustanud teha midagi kasulikku, võtsin märsist välja Hrad Speini kaardid ja hakkasin neid uurima. Ühel hetkel astus kõrtsituppa Ell.
Miralissa kergitas küsivalt kulmu, haldjas raputas vastuseks pead.
„Ei leidnud.”
„Ei mingeid jälgi?” küsis Alistan pilku mõõgalt tõstes.
„Vastupidi. Ma järgnesin võtme varastanud meestele läbi kogu linna ja leidsin nad, kuid nad olid juba surnud.”
„Kuidas nii?!”
„Surnud mis surnud, viimane kui üks. Nooli täis lastud. Kui see võti nende meeste käes oligi, siis see võeti neil käest ära. Kuus laipa pimedas põiktänavas. Ei mingit võtit, Meekärge ega vähimatki jälge. Nad oleks nagu luuaga ära pühitud. Ma otsisin küll, aga kasu sest polnud…”
Meid rünnanud mehed sattusid ise varitsuse otsa? Kes jõudis neile otsa peale teha – kas omad? Või sekkus asjasse kolmas osapool? Kui nii, siis kes?
„Loodetavasti pole Meekärjega midagi hullu juhtunud ning tal on rohkem õnne kui meie Ellil,” pomises Onkel tusaselt.
„Mumr ja Ümiseja,” sõnas milord Rott vaikselt, „vahetage Hallas ja Deler välja.”
Laternamees pani vilepilli käest ja läks Alistani käsku täitma.
Päkapikk ja härjapõlvlane vajusid kõrtsi, okupeerisid leti ning asusid hävitama strateegilisi õllevarusid, meenutades üksiti hea sõnaga sõber Röökurit, viibigu ta valguses.
Kõik jätkasid oma senist tegevust, heites vaid aeg-ajalt murelikke pilke ukse poole.
Mina asusin uuesti pabereid uurima. Neetud Kondilosside labürindid keeldusid mällu talletumast, ma suutsin hädavaevu meelde jätta vaid teekonna esimeselt tasandilt teisele viiva trepini. Lõpuks, kui kell oli jõudnud üle südaöö ja meie kannatus oli katkemas, ilmus välja Meekärg. Ta võttis vaikides Delerilt vastu tumedat tummist õlut täis kruusi ja kummutas selle üheainsa sõõmuga.
„Ma leidsin nad,” sõnas noor hiiglane peaaegu et naeratades ja pühkis käeseljaga vuntsid kuivaks. „Nad on ühes majas Rannengi lõunaosas.”
„Lõunaosas?” kortsutas Miralissa kulmu. „Kuid seal asuvad ainult kõrgaadli häärberid!”
„Just nimelt… Hallas, kalla veel!”
Meekärg
