pettunult ja pobises omaette, et Miralissa ei kuuleks: „Kui sul on kihvad suus, siis võid kas või viskemasinat kaasas tassida, aga ausal härjapõlvlasel ei lubata linna minnes isegi süütut kirvest kaasa võtta.”
Ma haarasin tukkuva lingi sülle ja läksin magama.
4. peatükk
Sekeldused jätkuvad
Järgmisel hommikul äratas mind Võitmatu kile ja vihane kriiskamine.
Unesegasena ei saanud ma algul üldse aru, mis toimub, siis aga tabas mind jumalik kirgastus – ootamatult nagu ikka. Seletus oli väga lihtne: ma kuulen Võitmatu kisa sellepärast, et üks väike roheline haisukott võttis nõuks hirmuäratavat hiirt narrida.
„Oh, vaata!” hüüatas Kli-Kli vaimustunult.
Ling pistis veel valjemini kiunuma.
„Proovi pista sõrm talle lähemale!” Mumri hääles kõlas ehtne huvi.
„Või veel, pista ise! Ta hammustab!”
„Ei hammusta!”
„Ma ütlen sulle, ta hammustab! Vaata, kuidas ta hambaid näitab!”
„Kuule, Kli-Kli, millal sul veel avaneb võimalus teda silitada? Ümisejat pole siin, Võitmatu on sinu päralt. Saad lõpuks proovida temaga sõprust sobitada. Usu mind, ta ei hammusta!”
„Jutt on sul ladus, ainult et miskipärast ei usu ma ühtegi su sõna.”
„Eks sa ise tead,” lausus Laternamees ükskõikselt. „Kui ei taha, siis ei taha. Aja Garret üles ja lähme hommikust sööma.”
„Sellal kui mõned norskasid valjemini kui kogu Miranuehi sõjavägi, jõudsin ma juba süüa,” vastas Kli-Kli torisedes. Seejärel ohkas dramaatiliselt ja sõnas: „Olgu peale, ma proovin teda silitada, ehk ei hammusta.”
Võitmatu pistis otsekohe hoiatavalt urisema, andes mõista, et ei kavatse familiaarsusi sallida.
„Ai! Valus on! Ta naksas! Vannun suure meeletu šamaani Tre-Tre nimel, see rotiroju naksas mind!” pistis paharet lõugama.
„Sa väärid hullematki,” ütlesin ma silmi avades. „Miks sa teda torgid?”
„Garret, kumma poolt sa oled?! Minu või selle karvase, sakris piisammuti poolt? Vaata! Ta naksas mind!”
Kli-Kli toppis oma sõrme mulle nina alla.
„Said, mis tahtsid. Ja kui Ümiseja kuuleb, et sa tema pisikest sõpra kiusad, naksab ta sul pea otsast.”
„Garret, sa oled loll,” ütles Kli-Kli ja lakkus oma „kohutavat” haava.
„No ei, vabandage väga,” ütlesin ma voodist tõustes. „Sina oled loll, mitte mina.”
„Tõsi, ma olen loll,” nõustus Kli-Kli lahkelt. „Kuid mina olen seejuures tark. Aga sina oled lihtsalt loll.”
„Mismoodi sa targaks said?” küsis meie vestlust kuulanud Laternamees.
„Kuidas, mismoodi?” turtsatasin mina särki selga tõmmates. „Ta pillati lapsena pea peale, sellepärast ta peabki end targaks lolliks.”
„Võib-olla ma olengi tark loll, kuid sina, Garret, oled pesueht lollpea. Ja tead, miks? Sellepärast, et tark teab, et ta on loll, järelikult on ta tark loll. Aga sellised nagu sina, kes peavad endid kole targaks ja nutikaks, isegi ei aima, et nad on tegelikult lollimast lollimad!”
„Milline imeline arutlus,” tähendasin ma pisut segadusse sattunult. „Kas sa pole proovinud ülikoolis filosoofiaprofessori kohta saada?”
„Oh, milliseid tarku sõnu me teame!” See nägelus pakkus väiksele paharetile suurt lõbu. „Fi-lo-soo-fia! Sinusugusel lollil pidi selle sõna õppimiseks kuluma kümme aastat. Aga mis puutub arutlustesse, siis ma võin kohemaid tõestada, et sa oled lollpea. Tahad?”
„Ei.”
„Sest sa oled loll!” nähvas paharet kohe vastu. „Kardad või?”
„Ma lihtsalt ei taha kuulda mingeid tõestusi kuninga narri suust. Sa oled pudruveski, Kli-Kli.”
„Või mina olen pudruveski?! Ei, ma tõestan sulle, et sa oled loll, kes ei kuula tarku!” läks paharet keema. „Vaata! Tõestus number üks. Kes võis vastu võtta Vikerkaare sarve äratoomise tellimuse?”
„Ainult lollpea!” Ma olin sunnitud tunnistama, et rohenäol on õigus.
„Ohoo, sa lähed iga tunniga targemaks,” sõnas narr justkui siira imetlusega, sidudes pureda saanud sõrmele taskurätikut ümber.
Rätik ei olnud kaugeltki puhas, pealegi oli selle servadesse tikitud üsna maotud sinised lillekesed.
„Jätkame meie diskussiooni,” ei jätnud roheline pägalik järele. „Tõestus number kaks! Kui sa keeldusid tunnistamast, et paharettide ettekuulutused, mis räägivad Varjus Tantsijast ehk siis sinust, on sulatõsi, kas sa siis ei käitunud nagu kõigi aegade suurim lollpea?”
„Ma käitusin targa mehena. Miks ma peaksin tahtma olla keegi teie jaburatest ettekuulutustest? Lolliks sain ma hetkel, kui lubasin sul kutsuda mind Varjus Tantsijaks.”
„Oh,” ohkas narr pettunult, „nüüd hakkasid jälle rumalaks minema. Kuid pole viga, ole sa pealegi loll, sa võtsid nime vastu ja sul pole sellest enam pääsu. Ettekuulutus läheb täide.”
Kli-Kli lihtsalt jumaldas „Bruk-Gruki” – paharettide ettekuulutuste raamatut, mis rääkivat kõigist Sialas toimuma pidavatest tähtsamatest sündmustest. Selles sisalduvat omaette ettekuulutustetsükkel, mille pealkiri on „Varjus Tantsija”. Paharet taob nagu rauda, et need muinaslood on minust, kuid mina ei taha hullude šamaanide jampsist midagi kuulda.
Ainult see mul veel täielikust õnnest puudub, et saada mingi nõmeda raamatu kangelaseks.
„Aga mismoodi ta nime vastu võttis, Kli-Kli?” küsis Mumr.
„Ah et mismoodi, Laternamees-Katelnamees? Niisama lihtsalt. Sest ta on ju loll.”
Miski pidi olema pahareti ajudes krussi läinud. Nüüd kordab ta seda sõna ilmselt päev otsa nagu meretagune papagoi. Laternamees ei jäänud Stalkoni ihunarri vastusega rahule ning Kli-Kli jätkas sõnamulinat:
„Kohe räägin. Ettekuulutus Varjus Tantsijast ütleb, et seesama Tantsija, kelleks saab tingimata varas, päästab kogu maailma väga vastiku kurjami käest. Kuid enne, kui ta seda teeb, juhtub terve hulk igasuguseid sündmusi. Need on kõik ette ennustatud. Nendes ennetes on kõiksugu selliseid asju, mille järgi võib ära tunda, et Tantsija on meie kõigi poolt armastatud täielik lollpea Garret hüüdnimega Vari. Kõigepealt peab Tantsija deemonid Varjude Hobuse abil kinni siduma, seejärel hävitama purpurse linnu ja siis võtma nime.”
„Aga mis puutub siia Garret?” küsis Mumr segadusse aetult.
„Oh, küll on teie, lollidega, rääkimine üks raske töö!” teeskles Kli-Kli pahaseks saamist ja põrutas jalakesega vastu maad. „Me võime öelda, et Garret sidus deemonid kinni, on ju?”
„Mitte
