ordu sidus deemonid kinni sinu abiga? Jah! Kas enne läks täide? Jah! Kas Hargani kõnnumaal oli purpurne lind? Oli, ja mitte üks!”
„Kui paharetid kutsuvad neid lendavaid koletisi lindudeks…”
„Mees, see on piltlik väljend! Sa ei taipa kirjanduskunstist mõhkugi! Niisiis, kas lind oli?”
„Saagu sinu tahtmine,” ohkasin ma. Ei hakka ju ninatargale mutukale selgeks tegema, et Nimetamatu šamaanide Kronk-a-Mori sünnitist võib pigem nimetada tiivuliseks õudusunenäoks, mitte linnuks. „Ütleme, et oli.”
„Näed siis! Aga kas sa nime said?”
„Mh-mh. Juba lapsena. Garret on mu nimi.”
„Päh, sa oled lootusetu! Kas sa oled tõesti juhm või lihtsalt teeskled nii hästi, et ei saagi vahet teha? Ma ei räägi mitte sinu sünninimest, vaid kõrgemalt poolt antud nimest. Varjus Tantsija – see on see nimi! Sa olid ise nõus, et ma hakkan sind niiviisi kutsuma. Seega võtsid sa nime vastu.”
Ma needsin veel kord toda päeva, mil lubasin Kli-Klil mind sedasi kutsuda. Soostusin sellega ju vaid selleks, et väike järeleandmatu nuhtlus mind rahule jätaks. Tema aga pasundas selle asemel üle terve ilma, et ennustus läks täide. Ning nüüd oli oodata paharettide järgmisi sama totakaid ettekuulutusi.
„Ja millise ettetähenduse ehk ennustuse sa järgmiseks ette võtad?” küsisin ma paharetilt halvakspanuga.
„Järgmiseks?” Narr vedas silmad vidukile, vaatas mind kavalalt ja deklameeris:
Kui ergav võti peitu kaob
just nagu tuhka tina
ja rada paksu uttu vaob,
seab sihti varga nina.
Ta maasikat näeb tintjas öös,
kuid keda võti aitab töös? 1
„Hahahaa!” ei suutnud ma naeru tagasi hoida. „Olen alati öelnud, et su hull šamaan Tre-Tre sõi hommikuti liiga palju kärbseseeni.”
„Paluksin hoiduda alusetutest solvangutest,” sõnas paharet mulle hambaid näidates. „Tre-Tre oli minu rahva suurim šamaan! Artsivus oma orduga ei saa talle ligigi.”
„Saab või ei saa, selle üle otsustagu teised. Kas sul endal on aimu, millest see sinu salm räägib? Mina ei saanud mitte kui midagi aru.”
„Sellepärast, et sa oled loll,” tuletas narr mulle taas meelde. „See on ettekuulutus, sa saad selle tähendusest aru, kui see täide läheb! Kuid see on kohe-kohe täide minemas, sest „ergav võti peitu kaob ”. Ehk siis, kui rääkida normaalses keeles, keegi pani selle asjakese meilt pihta.”
„See teie võti? Ta siis ergab?” küsis Laternamees.
„Mitte päris…” sõnas Mumri küsimusest segadusse sattunud Kli-Kli. „Ta paistab olevat tehtud kristallist… Hea küll, Garret. Mine ja topi oma kõht täis, meil on sinuga asjaajamisi.”
„Mul on ainult üks asi ajada, Kli-Kli, toosama, mille ma Kõutsi kalmul tõotasin lõpule viia. Ma hangin Vikerkaare sarve, annan selle ordule üle, võtan ausalt välja teenitud noosi ja armuandmiskirja ning lähen elu nautima. Miski muu ei lähe mulle korda, kui see muidugi ei ohusta minu elu või ei tõota kasumit.”
„Kuid meil on täna siiski üks töö ees,” ütles Kli-Kli sügavtõsiselt. „Mumr ja Angerjas lähevad Ümisejat ja Egrassat välja vahetama.”
„Ma ei näe seost. Mis see minusse puutub?”
„Esiteks annad sa lingi Ümisejale tagasi…”
„Ma võin seda ka siin teha,” katkestasin ma paharetti.
„Teiseks,” jätkas Kli-Kli häirimatult, „Miralissa palus, et sa viskaksid majale pilgu peale ja ütleksid, kas sa saad sinna sisse ronida ja võtme Isanda teenrite nina alt ära näpata.”
„Näpata?! Nina alt?” kordasin ma kajana. „Mina?!”
„Sina jah! Sa oled ju varas, või mis?”
Sellele ei olnud mul midagi vastu kosta. Võtsin padjalt hiire, panin ta oma õla peale istuma ja ütlesin:
„Lähme. Kas tead, kuidas sinna minna?”
„Meekärg tuli hommikul tagasi ja rääkis mulle. Angerjas tuleb kaasa. Laternamees, tuled sa meiega?”
„Jah.”
„Kuid arvesta,” hoiatasin ma toast väljudes paharetti, „enne kui ma pole hommikust söönud, ei hakka ma kuhugi minema.”
„Sa saad oma hommikusöögi. Meister Kvild kattis laua juba ammuilma.”
Linnukesed vidistasid suve rõõmulaulu, lilled õitsesid, taevas sinetas, rohi rohetas, päike siras. Kui oleks saanud unustada, et võti varastati meil nina alt ära ja me ei tea ikka veel, mis Röökuriga juhtus, siis oleks see olnud imeline päev.
„Kas tuleb kaugele minna?” küsisin ma paharetilt.
„Mitte väga,” pomises narr.
Ta hoidis parema käega kinni mu varrukast ja keksis ühel jalal, iseenda ja möödakäijate lõbuks. Mul ei õnnestunud teda enda küljest lahti kangutada, narr oli klammerdunud mu särgi külge nagu puuk koerakõrva külge, mistõttu pidin proovima keelitamist. Kuid mu viisakale ja tungivale palvele lõpetada tola mängimine ja kõndida nagu kõik normaalsed inimesed kahel jalal vastati keeldumisega. Seepeale püüdsin keksivast paharetist mitte välja teha, lõppude lõpuks ei saanud ju temaga kogu ilmarahva ees kaklema hakata.
„Kui palju on „mitte väga”?” küsisin oma kaaslaselt pärast järjekordset luhtunud katset oma särki sitkete sõrmede haardest välja sikutada.
„Tunni ringis,” vastas Kli-Kli ükskõikselt ja hüppas üle teel vedelenud puutoika.
Ma oigasin.
„Me läheme linna lõunaossa Kirju künka otsa. Sinna on tükk maad kõmpimist.”
„Kellele kõmpimist, kellele kepsutamist ja lollitamist,” tähendasin ma.
Kuid Kli-Kli oli võtnud nõuks kõik see tund aega ühel jalal hüpata. „Kahju küll, kuid meile ei toodud täna tõlda ette,” nipsas narr ja hüppas osavalt üle lombi.
Sindrinahk valetas. Kõrtsist oli meie sihtpunkti minna vaid paarkümmend minutit.
Kirjule künkale viiv tee oli uskumatult järsk. Kui me lõpuks Suurkäbide piirkonda jõudsime, olin higist läbimärg. Sagot tänatud, et vähemalt paharet must lahti lasi.
„Küll oleks vahva siit alla kihutada,” pomises narr unistavalt, kui me peaaegu tippu olime jõudnud.
Ma jälgisin tema pilku. Ühe maja juures seisis vana, lõhki kuivanud vanker, mille rataste ette olid pandud puupakud, et see kogemata alla ei veereks ja mõnele õnnetule hingele otsa ei põrutaks.
„Ära mitte mõtlegi!” hoiatasin teda.
„Garret, sa ei taipa, milline õnnelik leid see on. Ühesõnaga,
Tõlkinud Mati Soomre
