Ööbikule mehele, läksid härrad aadlimehed nii väga endast välja, et korraldasid Kultidele kärtsu kihluspeo. Nood ei jäänud võlgu ja lõikasid paaril Oburil kõri läbi. Linnas puhkes sihuke mürgel, et mingisugused liidud ei tule enam kõne allagi! Lõuna kandi aadelkond nägeleb taas omavahel tasakesi ning mu kuningas ei tarvitse trooni püsimise pärast muret tunda. Mäss ja kodusõda lükkusid määramata ajaks edasi ning kogu kuningriik peab tänama narri selle eest, et Valiostris valitseb rahu ja koosmeel!”
„Einoh, meie tola on vahva sell!” naeris Arnh nii, et rõngassärk kõlises.
Lõunakandi aadlikud olid meie kuningale kui kalaluu kurgus. Alla neelata on valus, aga kui püüaks välja sülitada, teeks asja veel hullemaks. Sest kui milordidel silma peal ei hoia, löövad nad lääneprovintsidega kampa ja siis võib trooniga hüvasti jätta. Niipea kui purelused ja intriigid otsa saavad, ei ole aadlikel, iseäranis liitudesse ühinenud aadlikel, tuhkagi teha ning nad hakkavad oma relvastatud meestele uut tegevust otsima.
Meie praeguse kuninga isa valitsemise ajal juba oli ebameeldiv intsident, kui läänemaa aadlikud võtsid nõuks dünastia kukutada. Kujutage ette, neile oli vastukarva, et kuningas ei taha vaidlusaluseid maid Miranuehile loovutada. Õnneks läks tookord mässulistel asi luhta. Kuninga kaardiväelased tegid neile üllatuse, ilmudes kohale hetkel, kui neid kõige vähem oodati. Lõunakandi aadlikud jätsid läänenaabrite mässu toetamata: Kuldid, Ööbikud ja Oburid olid üksteisega liiga hõivatud, et pöörata tähelepanu üleskutsetele vandenõus kaasa lüüa. Rannengi meestel on endil lugematu hulk vandenõusid, ei neil ole mahti kuningaga sõdida.
Me sõitsime läbi pargi, kus kasvasid hiiglaslikud tammed. Ma poleks uskunud, et nii pirakad puud võivad kasvada linnas, mitte metsas. Avendumis ei olnud kõrgeid puid isegi mitte kuningalossi alal, rääkimata teistest linnaosadest. Nende külmadega, mida toovad meile Külma mere ja Tühimaa tagant alguse saavad tuuled, lähevad kõik puud talvel kütteks. Sadamalinna ja Eeslinna rahvas jätaks säärastest tammedest kähku vaid kännud alles.
Tee hakkas minema mäkke ning pargist välja jõudnud, sattusime Rannengi sellesse ossa, mis külgnes otseselt ülikooli ja ordu kooliga. Siin olid majad uuemad ja ilusamad kui need, millest me enne möödusime. Kuid tänavad olid endiselt rahvast tulvil. Inimesi oli siin kindlasti rohkem kui kasimata koeral kirpe.
Enne kui me jõudsime trahterini, mille Miralissa oli oma eelmistel rännakutel Valiostrisse välja sõelunud, jõudis päkapikk paar korda kraagelda hobustele jalgu jäänud inimestega ja tõmmata meie salgale järjekordse vahipatrulli soovimatu tähelepanu, mille eest Onkel sai Markauzilt mööda päid ja jalgu. Metsikute Südamete rühmaülem ei tahtnud kogu vastutust endale võtta ja tegi päkapikule säru.
Hallas tõmbus torssi, ajas habemega lõua püsti ja jäi vait, üksnes tema mustad silmad pildusid kortsus kulmude alt vihaseid sädemeid.
Tänavapoolsest küljest kõrge aiaga eraldatud trahter osutus väga suureks ja soliidseks kolmekorruseliseks hooneks.
„Tuhat ja tuline!” lasi Deler vilet, silmitsedes meie ajutist elupaika. „See on sihuke majamürakas, et siin peab ka köök olema hiiglaslik! Aga hiigelsuur köök on kindel märk heast söögist! Mis sa arvad, Hallas?”
Päkapikk heitis paarimehele rõõmutu pilgu ja hoidis suu kinni.
„Õigust räägid, Deler,” kõmistas hiiglane Meekärg. „Oleme Onkli ja Hallase lurri küllalt larpinud. Oh, kui saaks nüüd piimapõrsast mädarõikaga!”
„Saate, armuline härra! Saate kindlasti oma piimapõrsakese! Ja isegi kaks! Vaevalt teiesugune vägilane ühest söönuks saaks!” vastas ei tea kust välja ilmunud kõhukas punase näoga mees. „Tere päevast, leedi Miralissa! Mul on rõõm teid taas meie ülimalt tagasihoidlikus asutuses näha!”
„Ja mul on rõõm näha sind elusa ja tervena, meister Pito,” naeratas haldjatar viisakalt. „Kuidas kõrtsil läheb?”
Hallas oiatas üsna valjusti, andes mõista, et armastusväärsused ja küsimused tuleks jätta pärastiseks, kui tema hambavaluprobleem on lahendatud. Meister Pito heitis tusasele päkapikule imestava pilgu, kuid ei saanud vihjest kahjuks aru.
„Elame tasapisi, tuleme kuidagimoodi ots otsaga kokku.”
„Ära tule meile oma vaesusest rääkima!” muigas Ell. „Sa oled selle poole aastaga, mis me pole sind näinud, veel paksemaks läinud!”
„Kus sa sellega!” kukkus kõrtsmik Miralissa ihukaitsja sõnade peale protesteerivalt kätega vehkima. „See on puha muretsemisest! Näe, treš Miralissa on mu asutusse uusi teelisi toonud, aga kus on need, kes käisid siin mineva aasta? Ma näen ainult härrasid Egrassat ja Elli.”
„Neid pole enam,” vastas Miralissa vastumeelselt.
Loo seda osa ma ei tea, kuid olen nendest lausekatketest, mis tumehaldjatar on minuga vesteldes pillanud, järeldanud, et kõik temaga koos Zagraba laantest teele asunud kaaslased peale Egrassa ja Elli jäid lumistele Jäänõelte väljadele. Tühimaalt pääsesid eluga tulema ainult kolm haldjat ja Onkli rühm, kelle saatel Miralissa oligi Avendumisse jõudnud.
„Milline õnnetus!” hüüatas trahteripidaja käsi murdes. „Kuidas siis nii?!”
„Ehk näitate parem meile toad kätte, meister Pito,” sõnas Egrassa.
„Oo!” Kõrtsmik sai aru, et oli puudutanud valusat teemat. „Palun alandlikult uudishimu pärast vabandust! Tulge mu järel, armulised härrad. Ühe teie kaaslase jõudsin ma juba majutada. Kallasin talle õlut ka.„
„Kelle te majutasite, armuline meister?” küsis Markauz kahtlustavalt, tõmmates silmad vidukile ja pannes käe mõõgale.
„Kas ma tegin midagi valesti?” ehmus trahteripidaja, jäädes seisma nagu naelutatud. „Ta tuli ja ütles, et on koos teiega ja…”
„Kes tuli?” katkestas teda krahv Alistan.
„Mina tulin, milord Markauz, mina!” Trahteri uksele ilmus Röökur, õllekruus käes.
„Ohoo!” Arnh tõmbas kopsud õhku täis. „Kiire kui välk! Ma ootasin sind alles õhtuks.”
„Kuidas sõbrataril läheb?” küsis Laternamees Röökurist mööda minnes ja astus vastust kuulmata kõrtsiuksest sisse.
„Ma ei käinud sõbratari juures!” üritas Röökur lootusetult vastu vaielda.
„Just! Sa käisid seenel!” Ümiseja järgnes Mumrile.
„Astuge sisse, härrased, astuge sisse!” kutsus Pito, tundes jalge all taas kindlat pinda. „Kõik toad on juba valmis seatud!”
Kil-Kli libistas siniste silmade pilgu üle meie seltskonna ja küsis: „Ega keegi vastu ole, kui ma lähen Garreti ja Laternamehe tuppa?”
Vastuolijaid mõistagi polnud. Kõigile meie salgas oli teada rahvatarkus: mida kaugemal paharetist magada, seda rahulikum uni. Kui Kli-Klid pole naabruses, pole vaja karta, et saad kõige ebasobivamal hetkel kaela ämbritäie külma vett.
„Tuled ka või?” Kli-Kli seisatas kõrtsiuksel ja vaatas minu poole.
„Mh-mh,” mõmisesin vastu ja astusin üle asutuse läve.
Kõrtsituba oli väiksema väljaku mõõtu. Küünaldega lühtrid lae all, tugevad nikerdatud seljatugedega toolid, pikad pingid ja toekad
